Kord aastaid tagasi sattusin kuulama ühe inglise kirjandusloolase loengut Shakespeare´i “Tormist”. Ehkki teadlased ei ole kindlad, kas tegemist on Shakespeare´i viimase näidendiga, on paljud seda pidanud ikkagi tema hüvastijätu näidendiks.
ASJAD PÖÖRDUVAD TAGURPIDI
Ja kuidas jätab siis näitekirjanik jumagala? Ta on iseenda töö suhtes skeptiline. Näidendi üheks juhtivaks tegelaseks on Prospero võlur ja Milaano seaduslik valitseja, kelle kurjade inimeste sepitsused paiskasid üksildasele saarele.
Väidetavalt on Prospero selles näidendis kirjaniku enda alter-ego, kes üsna lõpu eel peab tõdema, et kõik see, mida ta oma tütrele Mirandale on jutustanud ei pruugi midagi tähendada. Ta seletab oma tütrele, et nende suhtes pandi toime ebaõiglus ja inimesed, kes seda tegid on kurjad. Ometi, kui Miranda esimest korda näeb neid inimesi, kelle Prospero on sinna saarele kättemaksuks kohale meelitanud, on ta võlutud, see veidi naiivne tüdruk. Siis ta hüüatabki: “What a new brave world and beautiful people.”
Prospero omakorda näeb, et kõik, mida ta on oma tütrele seletanud, on ühel hetkel läinud tühja, sest tüdruk armub ühte poissi sellest seltskonnast. Sellest hetkest ju kõik endine kuri justkui ei loe. Aga miks pidi ta siis aastate viisi hoiatama oma tütart? Lõpuks ei tea autor ise enam, mida arvata ja seepärast palub Prospero vaatajaid: “As you from crimes would pardon’d be, Let your indulgence set me free.” Nagu too kirjandusteadlane siis väitis, esitas Shakespeare pea meeleheitliku palve vaatajatele, kuna talle enesele tundus, et kõik aastate jooksul räägitu võib kaduda ei tea kuhu, siis ainuke, mis alles jääb, on lootus, et midagi võiks räägitud jutust ka alles jääda.
MÕJU JA TÄHENDUS
See seletus Shakespeare´i näidenist tuleb mulle tihti meelde. Viimati siis, kui minu film “Klass” linastus. Omas mõttes olin sellest teinud kõige kirglikumalt vastuolulise filmi sellest, kuidas vägivald ajab mind ennast meeletuks, aga nooremate s.t. 12-14 aastaste poiste seas oli päris palju neid, kes pidasid “Klassi”vägivallatsejaid lahedateks tüüpideks. Nende jaoks ei toiminud loo moraal, kus pahad poisid lastakse maha, sest mahalaskjad olid ju jobud.
Humanistina võiksid käed siinkohal rippu vajuda, sest jumal teab, milline on see retooriline võte, mis suudaks tekitada nendesse poistesse selle kognitiivse dissonantsi, mille abi nad hakkaksid kahtlema, kas see jõu kultus, mille keskel nad oma põhikoolis elavad, on ikka ainuvõimalik ideoloogia.
Võimalik on ka akadeemilisem lähenemine probleemile. Meie Shakespeare´i vaimus pettumus rajaneb veendumusel, et mingi sõnumi tähendus peitub sinna kogutud sõnades. Sest kui meie sõnadel ei ole mingit mõju ja tähendust, milleks me siis üldse juba sajandeid räägime?
Ometi on viimase poolesaja aasta lingvistika ja muud kommunikatsiooniteadused tõestanud, et mingi sõnumi mõju ja tähendus sõltub alati ja unikaalselt uuesti sellest konkreetsest hetkest, mil toimub sõnumi vastuvõtmine.
SÕNUMI NEGATIIVNE TÕLGENDUS
Kõige lihtsam näide on meelde tuletada, miks me tahtmatult muigame Koidula luulerea peale, mis ütleb: “Mu lehkav isamaa”, samal ajal kui Koidula ise oli isamaa ülistamise teel. Sinna vahele mahuv tosinate kaupa teoreetilisi mudeleid, mis kõik suhtelistuvad sõnumite mõistmist. Olgu selleks siis nn “two step flow”, mille kohaselt inimesed konstrueerivad mingile meediasõnumile tähenduse alles pärast mõne isikliku tutvusringkonna arvamusliidriga kõnelust või Stuart Hilli pakutud “negatiivne tõlgendus”, mille kohaselt me hindame meile negatiivse inimese igat arvamust juba ette vastupidiselt sellele, mida tema sõnad näivad võitvat. Kui Putin ütleb midagi selle kohta, et Eestit ei ole okupeeritud, siis meie tõlgendus sellest lausest on ju vastupidine.
Probleem kõikide nende teooriatega on see, et nad ei paku täpisteaduslikke piire. Nii nagu enamus sotsiaalteadustest, võivad ka kommunikatsiooniteadused pakkuda vaid tõenäolisi mudeleid. Kui keegi tahaks väita, et kodanik Tamm läheb valima Reformierakonda heade valimisplakatite või positiivsete ajaleheartiklite pärast, siis ei saa seda teaduslikult tõestada, sest uurimata jäävad seejuures kodanik Tamme sõprade seisukohad, see, mida arvab tema naine, kuidas ta hindab Eesti arengut pärast seda, kui ta ise on ostnud esimesed aktsiad jne. Mõju faktoreid mida iga sotsiaalse muutuse puhul tuleks arvesse võtta on liiga palju, et saada loodusteaduste mõttes laboratoorselt usaldusväärseid seaduspärasid.
TELETUPSUDE FENOMEN
Klassi filmi vastuvõtu puhul nägin aga veel kahte fenomeni, mida ei saa lugeda absoluutseks, aga mis on siiski oluline osa igasuguse meedia vastuvõtust. Esimene nendest on nähtus, mida on eriti silmapaistvalt palju tekkinud meediaväljundite paljususe ajastul. See tähendab seda, et inimene tunneb ennast suurest hulgast meediareaalsusest niipalju lahtirebituna, et ta tarbib ka uudiseid vaid meelelahutusena. See tähendab, et tal ei ole enamusega neist uudistest oma isikliku saatuse mõttes midagi peale hakata, aga erutab see teda kahtlemata. Käärid tekivad siis, kui ajakirjanikud ütlevad, et inimestel on õigus olla informeeritud, ent tegelikult ei ole inimesed mitte informeeritud, vaid nad tarbivad seda teksti meelelahutuslikult.
Milline on aga selle meele lahutamise peamine tähendus? Kahtlustan, et tegemist on üsna selge identiteedi hügieeniga, mida võib võrrelda nn. teletupsude fenomeniga.
Me teame, et lapsed on suutelised ühte ja sama saadet (näiteks Teletupsud) vaatama lugematul arvul kordi. Üks 13. aastane fänn olevat vaadanud “Klassi”viis korda. Sel puhul on ilmselge, et neid ei huvita mitte esmane informatsioon või sõnum, vaid üks kindel tunne, mida nad soovivad taas ja taas kogeda. Nii nagu olles teada saanud ühe embuse võlu, soovime selle taas ja taas kordust, ilma mingisuguse “arenguta”. Kuni tuleb tüdimus.
Ma kahtlustan, et kuna täiskasvanud inimesed vaatavad õhinga peaaegu identsete narratiivsete struktuuridega seebioopereid ja filme, siis on see teletupsude fenomen tüütamas ka täiskasvanute juures. Millist tähtsust omab siis filmi sõnum? Ilmselt vaid sellist, et ta kinnitab juba teadaolevat ja see tekitab turvatunnet.
ALATEADLIK “TEINE VÕIMALUS”
Teine fenomen on omamoodi veelgi ohtlikum. Kuna sõnumi vastuvõtja nagunii töötleb-tõlgendab sõnumit oma suva kohaselt, siis võime lõplikult töödeldud sõnumis näha vähemalt kahte tasandit. Üks, baastasand, mis vihjab mingile kontseptsioonile ja teine, hinnanguline tasand, mis ütleb meile mingi diskursuse raames, mida me sellest kõigest mõtlema peame.
Nii tähistab 1. september 1939 maailmasõja algust, aga see, mida me sel puhul mõtleme sõltub juba vastuvõtja diskursuse filtrist. Greimas on kunagi filmisemiootika raames seletanud, et iga märk sisaldab implitsiitselt ka oma vastapoolust, mis praktikas tähendab seda, et keskmine suitsetamise vastane kampaania aktiveerib kõigepealt suitsetamise nähtuse, mis sisaldab nii eitust kui ka jaatust ja seejärel rõhub kampaania eituse peale. Kuid paljude kampaania nägijate ja lugejate jaoks aktiviseerub alateadlikult ka teine võimalus.
See tähendab seda, et kui keegi Wiesenthali keskusest süüdistab meid juudivihas, siis kõige esimese asjana aktiviseerib ta selle kontseptsiooni, mis omakorda tähendab, et läbi selle eituse, kinnistub ka vastupidine võimalus. Iga vägivallast tehtud film aktiveerib vägivalla kui sellise kontseptsiooni ja teatud piires võib leida vaatajaid, kes nõustuvad selle kontseptsiooni retoorilise esitusega ja häälestuvad vägivalla vastu, aga päris kindlasti on ka neid, kelle tõlgendamisalused on teised ja tagajärjed.
PIIRATUD TÕENÄOUSEGA LOOTUS
Kõik see tekitab küsimuse, kas meil üldse on võimalik millegi vastu kõnet pidada. Oh, muidugi võiks siin lõpmatuseni jätkata. Kindel on see, et ükski meedia tõlgendamise viisidest ei oma monopoli, aga nendevahelised piirid on hägusad.
Millise moraalse imperatiivi ette paneb see tõdemus need loov inimesed, kelle ainsaks eesmärgiks ei ole raha teenimine.
Ainus, mis neile jääb, on piiratud tõenäosusega lootus, et midagi, mida nad on teinud, jõuab kohale.