Uku Masingut tuleb ikka ja jälle lugeda. Kasvõi sellepärast, et mitte vaimselt rooste minna. Ja kes teab, kaua teda veel lugeda annab, sest aeg muudab kõike meis ja meie ümber. Praegu kõlab ta igatahes veel üllatavalt värskelt. Peale kõige muu tundub Masingut lugedes nagu nõukogude aega ei olekski olnud. Vahest olidki just tema ja mõned temasugused need ainsad tõelised dissidendid, kes Nõukogude Võimuga ei üht ega teistpidi seotud ei olnud. Ei selle jaatamise, vaikse kaasajooksmise ega ka otsese eitamise läbi.
Tema tegi mis ta teha sai ja avaldas omi esseid Communio Viatorumis. Elaks ta täna, oleks ta ehk Toomas Pauliga mõnd otsa pidi võrreldav. Trotslikum muidugi. Mina kardan küll, et praeguses ajas ei taluks organiseerunud religioon teda mitte. Toonases ajas ei lasknud aga just nõukogude võim tal vaimulikuna toimelda ja küllap hoidis just see ära ka konflikti, mis oleks muidu vääramatult ilmsiks tulnud. Organiseerunud religioon on ikka moraali valvekoer, aga õpetaja jaoks ei olnud religioon vähemalt ta enda isikliku elu tasandil moraaliga väga üksüheselt seotud.
*
Mitmeski mõttes on Masingu hinnangud teenimatud ja ülekohtused – näiteks või see, mida Ain Kalmuse kohta öeldi. Teisalt on mitmed Masingu ideed tänaste tõsiteadlaste poolt pelkadeks spekulatsioonideks kuulutatud ja ei evi sellistena nondesamade tõsiteadlaste jaoks suuremat väärtust. Millegipärast pole meil tänini Masingu biograafiat. Küllap on temagi surmajärgselt ametkonna omandiks kuulutatud. Kas aga ametkonnast ka kedagi leida on, kes tast ilustamata eluloo valmis kirjutaks, seda ei oska öelda. Vaevalt. Vahest peakski see keegi väljastpoolt siginema.
Igal juhul on Kaplinski “Seesama Jõgi” õpetaja ja temaga seotu vähemalt mõneks ajaks taas meie huviorbiidile lennutanud. Õpetaja elas ajas, mil ei väärtustatud mitte niivõrd inimest, vaid tema tegusid. Tema tundeilma luulelise osa on Hando Runnel kenasti meieni toonud. Aga tundja ise? Kas ka tema millalgi meie ette astub kogu oma eheduses, trotsides tervet kanoniseerijate armeed, seda ei oska arvata.
*
Aga milles siis see lootus siis seisneb, mida meil Masingu sõnul olevat? Kas on see elamise intensiivsus, mis võib sedavõrd haarata, et omaks justnagu igavikulist või ajaülest kvaliteeti? Või on see miskit idaliku virgumisega sarnlevat, midagi sellist nagu loos “Kuidas ma luuletan”, kus õpetaja kirjeldab, kuis ta esmakordselt lume langemist märkas?
Selge see, et valgel anglosaxide härrasrassil küll mingit lootust ei ole. Ega neilgi, kes endid nendega samastavad. Samuti nende interpreteeringul ristiusust. See saab Masingu poolt efektiivselt pihuks ja põrmuks tehtud. Confessio Amantises toob meister meie silme ette, et tegelikult on Lääne tsivilisatsioon ka ilma Nietzcheta – ja kristlusest hoolimata – alati nietzschelikku õpetust praktiseerinud. Nimetagem seda siis siinkohal pealegi sotsiaaldarvinismiks.
Seesama püha konkurents, mis turge ja viimselt kogu Õhtumaa elu reguleerib, ei ole tegelikult miski muu kui Thomas Hobbsi bellum omnium contra omnes ehk kõikide sõda kõikide vastu. Ja seda vist Kristus õpetama ei tulnud? Reeglistatud konkurentsi, ma mõtlen? Või kuidas? Vahest aga ongi lootus just selles, et kui neid asju kõigutatakse, mida kõigutada saab, siis jääb Heebrea kirja järele järgi see, mida kõigutada ei saa.
*
Masingu pealkirjad on paljulubavad, aga need eksitavad kergeuskliku lugeja ära ja kui essee läbi saab, siis jääb ta mõtlema, et kas jutt ka pealkirjas lubatu ära vastas ja kui vastas, siis millal ja kuidas? Läbi terve kogu tantsib üks anlosaxide rassi taevani ülistav ja teisi halvustav poeem. Just sellepärast on Masingut kõiksugustel rahvuslastel hea ja tervistav lugeda. Sest nemad nõuavad lapselikku ja dogmaatilist uskumist oma egoismi ja iseenese tõsiselt võtmist selles. Säärased dogmaatilised alad on küllap meil kõikidel kusagil olemas. Kui mitte rahvusluses, siis milleski muus. Mõni aga julgeb ehk ka avalikult analüütilisem olla ja teistelt selle eest sõimu ära teenida. Olla aga irooniliselt kriitiline kõige – ka selle religiooni, millesse ise kuulutakse – vastu, seda on vähestele antud. See on terve(!?) skepsis, mis millessegi enne uskumast keeldub, kui selleks head põhjused on.
Vaid säärane lõputu ausus enese suhtes võib hea õnne korral olemise põhja kobada ja seda siis teistelegi pakkuda. Või põhjatust.