XIX sajandi teisel poolel äratasid töölisliikumised kogu Euroopas masside seni vaikinud hingi. Koos inimeste eneseteadvusega ärkas tundmatuseni ka poliitika tähendus – otsustusmehhanismid kandusid kabinettide vaikusest tänavate lärmi. Kõik see ei toimunud muidugi üleöö ega iseenesest. Poliitika demokratiseerumine kulges võitluste keerises perioodil, mida võib tinglikult piiritleda Prantsuse revolutsiooni algusega 1789. aastal ühelt poolt ning Esimese maailmasõja lõpuga teisalt.
ÄÄRMUSLASED, SURVEGRUPPIDE ETTURID
Säärane olukord, kus end harjumuspäraselt revolutsiooniliseks pidav vasakpoolsus triumfeerib, on lisaks kõigele muule pööranud pea peale ka senise käsitluse kodanikujulgusest. Kui äärmuslased – olgu nendeks siis näiteks Öise Vahtkonna aktivistid, sõjakad homoõiguslased, PunaMusta anarhistid või radikaalsed loomakaitsjad – püüavad demonstreerida end kodanikujulguse või suisa isikliku vapruse etalonidena, siis paraku on pelgalt tegu suuremate ühiskondlike survegruppide etturitega.
Seejuures pole küsimus mitte ainult Eestis ning mitte ainult toodud konkreetsetes näidetes. Nähtus on laiem ning selle sisuks on aktiivseks kodanikuks olemise, üleüldse rohujuuretasandi algatuse sisuline okupeerimine ideoloogilise spektri teatud osa poolt, kes saab seejuures ühelt poolt toetuda vasakpoolse ideoloogia mässulisele traditsioonile, teisalt aga – olles muutunud ühiskonnas kui mitte domineerivaks, siis vähemasti laialt aktsepteeritavaks – nautida ülekaalu ja võimupositsiooni hüvesid.
Eestis pole selline areng hetkel veel kuigi kaugele jõudnud ning ei saa öelda, et vasakpoolsed survegrupid oleksid saavutanud ainuõiguse teistele siltide kleepimisel. Küll aga on tendents olemas – seda oleme näinud nii loomakaitsjate aktsioonides kui ka näiteks homoõiguslaste retoorikat jälgides. Ning olemas on ka hoiatavad näited raja tagant.
KAKS “?OKKI” SAKSAMAALT
Kui näiteks 2004|. aastal ilmus Saksamaal trükist Sophie Dannenbergi romaan “Revolutsiooni pleekinud süda”[1], oli skandaal suur. Nimelt söandas noor autor oma esimeses romaanis võtta sadistliku põhjalikkusega ette 1968. aasta revolutsiooni ja selle tagajärjed, demonstreerides veenvalt ja jõuliselt 1968ndike tegevuse kuritegelikkust.
Dannebergi romaani kirusid nii päris vasakpoolsed kui ka end liberaalseteks nimetavad väljaanded.[2] Võrreldav okk tabas sealset kirjandusmaailma ligi aastapäevad hiljem, mil Uwe Tellkamp avaldas enda esikromaani “Jäälind.”[3] Varem kõrge luuleauhinna võitnud autor söandas kirjutada “neokonservatiivseks” tembeldatud romaani, estetiseerides selles fasistliku meelsusega tegelaskujusid ning kritiseerides Saksamaal valitsevat kivinenud ja olemuslikult ebademokraatlikku ajalookäsitlust.[4]
VASAKPOOLSED HÜÜDLAUSED
Nimetatud romaanidega olid autorid tunginud keelatud territooriumile. Nad olid astunud välja vasakpoolse paradigma poolt kehtestatud tabude vastu ning “kodanikujulgustest” ajendatud kriitikud – kelle selja taga seisab vähemasti Saksamaal märkimisväärne osa intelligentsist ja meediast – asusid antud teoseid ja nende autoreid ägedalt ründama.
Iseenesest päästis Tellkampi ja Dannenbergi vaieldamatu kirjanduslik andekus, kuid juhtumid on kõnekad, demonstreerides elavalt, kuidas vastutusest vaba ühiskonna liikmed lähevad liiale õigustega, mille neile garanteerib nende selja taga laiutav vasakpoolsest paradigmast kantud ühiskond. Alternatiivseid arvamusi kritiseeritakse “kodanikujulguse” positsioonilt, unustades seejuures, et kodanikujulgusest on antud kontekstis saanud establishment’i selle koledalt kõlava sõna kõige halvemas võimalikus tähenduses kooshoidev jõud. Ammugi ei asu vasakpoolseid hüüdlauseid pilduvad jõud enam õigusteta opositsioonis, vaid nad on juba ammu võitnud. Neist endist on saanud dialoogi lämmatav establishment. Kuid nad ei taha seda märgata neile ebasobival hetkel, mil on vaja lähtuda Majakovskile omistatud maksiimist (tõsi, maksiimi autorluses süüdistatakse ka Nõukogude esimest haridusministrit Lunat arskit): “Meie miinimumprogramm on sõnavabadus kõigile, maksimumprogramm aga – sõnavabadus ainult kommunistidele.”
PÄEVAPOLIITILISE ÜLEMINEK KOGU KULTUURI HÕLMAVAKS
Hetkel võib öelda, et olulisem toodud välismaistest näidetest on tõdemus, et kuigi Eestis ei saa rääkida ühiskondliku või kultuurialase debati säärasest kallutatusest, tuleb siiski tõdeda, et kurss ühiskondliku paradigma enda kontrolli alla seadmiseks ja mängureeglite muutmiseks – näiteks “kodanikujulguse”, aga ka muude kodanikuühiskonna mõistete ja institutsioonidega ?ongleerimiseks – on seatud. Rühmitused nagu Öine Vahtkond, PunaMust, sõjakad loomakaitsjad või homoõiguslased on seadnud endale eesmärgiks teatud ühiskondliku käitumise ja debati territooriumide anastamise, endale sobivate mängureeglite seadmise.
Seejuures ei kohkuta tagasi olukorra üledramatiseerimisest ning siltide kleepimisest. On kõnekas, et mitte ainult venelastest Öine Vahtkond pole oma arsenali võtnud nõukogulikku retoorikat, milles vaenlane tembeldatakse mõnuga “fa istiks”, kui kõikidest vaenlastest kõige hullemaks, omamoodi pidalitõbiseks, kellega on dialoog välistatud, vaid Eestis leidub ka ajakirjanikke, kes tõsimeeli väidavad, et Eesti praeguse valitsuse eesmärgiks on “fa istlike või natsionaalsotsialistlike sugemetega riigikord.”[5]
Tegu on küll päevapoliitiliselt emotsionaalse arvamusavaldusega, kuid totalitaarsete riikide kogemus meist nii Läänes kui Idas õpetab, et pelgalt päevapoliitiline võib väga kiiresti üle minna kogu ühiskonda, sh. kultuurielu hõlmavaks tegevuseks. Ühiskonna teatav politiseeritus on demokraatia toimimise hädavajadus, kuid see peab olema tasakaalustatud ning soosima arutelu ühe osapoole tembeldamise asemel.
KODANIKUJULGUS JA “KODANIKUJULGUS”
Erinevate survegruppide praegune tegevus oma erikohtlemise eest võitlemisel on aga selgelt suunatud mängureeglite muutmisele, teatud hoiakute muutmisel kohustuslikuks, teatud teiste hoiakute muutmisel aga lubamatuiks.
Ometi on selline käitumine ise lubamatu ning nõuab asjade nimetamist õigete nimedega. Seejuures ei ole küsimus üleüldse selles, millise lahenduse leiavad küsimused nagu pronkssõdur, venekeelne haridus Eestis, samasooliste partnerluse reguleerimine, suhtumine karusnahkadesse või muud ühiskonnas arutlusel oleval probleemid. Muu hulgas ka vaba kultuurielu toimimiseks on vajalik reeglite selgus ja erapooletus, mitte aga ühe poole dogmade pealesurumine ja selliselt igasuguse arutelu eos muutmine ühe poole diktaadiks teise üle.
Et see nii ei juhtuks, on vaja kodanikujulgust – ja mitte “kodanikujulgust.”
* * *
[1] Sophie Dannenberg. Das bleiche Herz der Revolution. Deutsche Verlags-Anstalt, München, 2004|.
[2] Vt. nt. Katrin Hillgruber. Ein Kommunist braucht kein Deodorant. – Frankfurter Rundschau, 1. 9. 2004|. Samuti: Jörg Magenau. Knalltüten zu Popanzen. – Die Tageszeitung, 7. 9. 2004|.
[3] Uwe Tellkamp. Der Eisvogel. Rowohlt, Berlin, 2005|.
[4] Vt. nt. Saksa vasakäärmuslikus päevalehes Die Tageszeitung ilmunud artiklit: Gerrit Bartels. Honig statt Ironie. – Die Tageszeitung, 21. 3. 2005|.
[5] Vt. Krister Paris. Sieg heil, Estland! – Eesti Päevaleht, 4. 6. 2007|.
* * *
KUI VÕRDNE ON VÕRDSUS?
1789. aastal sai Euroopas alguse esimene moodne rahvademokraatia, Esimese maailmasõja lõpuga kadusid aga viimased feodaalse valitsuskorraga riigid. Lihtsustatult võib öelda, et selle protsessiga pöördus poliitiline kompass varasemast enam vasakule ning Jumala armust valitseva monarhi tujust sõltuvast riigialamast sai ühiskonna käekäiku määrav kodanik. Ühiskondliku kooselu korraldamine muutus avalikuks ning suure rolli selles omandasid kollektiivse heaolu tagamine. Ühiskonna ülesehituse aluseks sai inimeste bioloogilise võrdsuse rõhutamine.
*
Kui vaeste eest hoolitsemist käsitleti Vana Korra ajal valitsevate kihtide vaga vooruse väljendusena, siis Uus Kord tegi sellest kogu ühiskonna ühismure ning tänaseks on varanduse ümberjagamine ka kõige libertaarsemates riikides iseenesestmõistetav. Ning kui Prantsuse-revolutsiooni eelses Euroopas nähti inimesi küll võrdseina Jumala palge ees kuid ebavõrdseina meie ajalises ja ebatäiuslikus maailmas, siis Uus Kord heitis – kus rohkem, kus vähem julmalt – Jumala kõrvale ning asus – kus rohkem, kus vähem varjatult – ehitama paradiisi siia ilma ning kuulutas inimesed võrdseteks juba maises elus.
Säärased radikaalsed muutused, mis tervikuna võttes kahandasid vaimses mõttes vertikaalsuse tähtsust inimlikus elus, lõid ka hoopis uued eeldused inimlikuks tunnetuseks. Mitte ainult psühholoogia või ühiskonnateaduste tormiline areng, vaid ka järjest tempokam irdumine integraalsest maailmakäsitlusest, kus inimest nähakse seotuna ühiskonna ja maailmakõiksusega muutis täielikult inimese arusaami iseendast, oma vastutusest ja õigustest.
*
Nüüd – pärast naisemantsipatsiooni, tuumperekonna, abortide, homoabielude ning pedofiilide õiguste võitlevate rühmituste ajastul – võib sedastada, et kirjeldatud protsessi tulemusena on tänapäeva Lääne inimeses arusaamine oma õiguste määrast pöördvõrdelises seoses arusaamisega oma vastutuse määrast. Vasakpoolsed ideed üksikisiku emantsipatsioonist, mida saatis ja saadab retoorika indiviidi-vaenulikust, olemuslikult kurjast ühiskonnast, on võitnud. Irooniline, et seejuures on konksu alla neelanud ka kodanikuvabaduste ja -õiguste retoorikast pimestatud liberaalid, kes täidavad vasakpoolsete jõudude kava traditsioonide ja nõnda igasuguse toimiva ning iseenesest teadliku ühiskonna hävitamisel.