Pole perverssemat meelelahutust, kui jälgida Eesti ajakirjandust. Kas kusagil mujal universumis on võimalik kuulata riigiraadiost pulmavana iseäranis vaimuvaeseid pihtimusi ja lugeda sinna kõrvale juhuslikust päevalehest arvamuslugu, mis muretseb vaeste perede eduloo jätkumise pärast?
VIIS KÕIGE EDUKAMAT
Meil peetakse vaesust eduks. Kogu meedia, poliitika ja idiootide kogukond räägivad Eesti edust. Samas võime selle eduhüsteeria taustal lugeda üksikuid süsteemi mittemahtuvaid uudiseid. Esimene reitinguagentuur alandas Eesti riigi reitingut – reiting on meil nüüd negatiivne, ei positiivne ega neutraalne, vaid negatiivne. Negatiivne tähendab miinusmärgiga, puudulik, mitterahuldav, et kõik on putsis.
Teine juhuslik uudis räägib sellest, et Eesti on Euroopa viie kõige enam kihistunud riigi hulgas. Kihistumine tähendab ühiskonna ühemõttelist jagunemist vaesteks ja rikasteks, orjadeks ja isandateks, pööbliks ja aadliks. Seega leidis veelkord kinnitust reformierakondlaste sundmõte jõudmisest viie kõige edukama riigi hulka.
ORJUSE JÄÄVUSE SEADUS
Tore on elada kõige enam orjastatud riigis. Orjus pole ju ainult halb, ta on suhteliselt vastik ainult orjade jaoks. Isandatele on kihistumine õnne, rikkuse, tervise ja rahulolu allikaks. Ära ole egoist, kui sinusugused rotid ei ägaks toiduraha ja liisinguveeringute eest hommikust õhtuni rügades, siis ei ostaks nemad endale kuldvelgedega Dodsi Nitrot, vaid peaksid kaks aastata vanas Borsse t?iibis kannatama häbi ja vaimset piina.
Me kõik teame, et kinnisvaraäris ei juhtu midagi halba – kui hinnad ka ei tõuse, siis nad kindlasti stabiliseeruvad. Üksik majanduskülje nupp sellest, et seejasee kinnisvarafirma alandas korterite hinda 700 tuhat krooni, ei oma mingit tähendust peale selle, et nad nöörivad lihtsameelselt laenuorjalt alele vaatamata ikkagi 700 tuhat kasumit. Orjuse jäävuse seadus ütleb, et kuigi 700- aastane orjapõlv on lõppenud, oli tegemist vabatahtliku ning üksmeelse Euroopa kultuuri omaksvõtmisega. Ühesõnaga, orjus ei kao, vaid muudab oma vormi, hetkel on ta võtnud Euroopa kultuuri kuju, mis väljendub kinnisvaraarendaja seitsmesajatuhandeses kasumis, millele lisandub panga kolm korda seitsmesajatuhandene kasum.
ALTERNATIIVID TAVAVIRELEMISELE
Seega on edu ja vaesus ühe ja sama kultuuri kaks võrdväärsest külge. Nii et vaeste perede edulugu jätkub. Sotsioloog võib küll raiuda nagu rauda, et viimastel aastatel pole kihistumises olnud märgatavaid muutusi, aga tegelikult pole see nii. Rikkad ostavad iga aastaga rohkem ning ka vaeste elu muutub aina huvitavamaks. Tavavirelemisele pakuvad huvitavaid alternatiive pidev pangalaenu protsendi tõus ja
toidu ning eluaseme kulude kasv. Toit läks eelmisel aastal kallimaks kuskil kaheksa ja eluase kaksteist prossa. Maksuvõimetute laenuorjade tänavaletõstmine on aina igapäevasem asi. Isegi pangad on loobunud keskmist palka teenivate kehvikute teenindamisest ning keskenduvad juba lõksu langenud tobukeste nülgimisele.
Mida teha? Selge, et riik on jõudnud olukorda, kus ülemine kiht ei saa enam ülespoole tõusta – sisuliselt on külakurnajad saavutanud jumala seisundi igas mõttes, ka Toompeal. Kusjuures formaalne opositsioon, rohelised muuhulgas, on omaks võtnud kraba kust saad mentaliteedi. Võimatus sõita korraga rohkem kui ühe jahi ja ühe Dotsiga ajab hulluks.
ALFASOTSIAALID JA ASOTSIAALID
Samas – madalam kiht ei pinguta selle nimel, et hoida orja positsioone, vaid muutub järjest enam märatsevaks asotsiaalide hordiks. Pronksiöö sündmused lõppesid küll alfasotsiaalide võiduga asotsiaalide halvasti organiseeritud ja nappide jõudude üle, kuid käivitunud integratsiooniprotsess liidab peagi eesti ja vene asotsiaalid ning nende võit saab iga päevaga ilmsemaks.
Esimene vasikas läheb ikka aia taha, nii nagu ka 1924. aasta esimene ülevõtmiskatse. Vaeste edulugu kipub võtma üpris vastikuid suundi. Meil puudub ideoloogia ja motivatsioonisüsteem, mis sunniks orje nende ebatervislikust ja tulutust tegevusalast kinni hoidma. Kristlus ei toimi, sotsialistlik võistlus on läbi kukkunud, reklaamid ei anna ühemõttelist juhist Armaani trussikute hankimiseks. Kas ostad või röövid, on kaupmehele ükskõik, tal on kodinad kindlustatud. Lahendus oleks selles, et vaestele ei näidata hea elu atribuutide reklaami. Kui ei näe, ei tea ka tahta. Tänapäeva tehnoloogia on küllalt arenenud, et toota prille, mis vaestele pähe kinni kruvitakse ja millest kalliste asjade reklaamid läbi ei paista.
KÄRSAHAIS ON ÜLEVAL
Tegelikkust muuta pole võimalik, seega peame muutma orjade maailmavaadet. Tegelikkust luuludega kooskõlla viivad prillid peaksid andma edasi maanteeolusid ja töökohti, muu aga tuleks tsenseerida ja modifitseerida. Prillidesse tuleb sisse kirjutada programm, mis näitab orja kodu paleena, tema naist Madonnana ja lapsi Rambodena. Kui ori vaatab läbi prillide oma Pesood, peab ta nägema vormel ühe Ferrarit, mille kõrval miljonimersud paistavad vaese puuvillanoppija järelkäruna, ori vaatab pankuri autot ja sülitab põlglikult. Orjaprillid tuleb välja töötada kohe, sest tegelikkus hakkab televisioonipildist uduselt läbi kumama. Seda ei tohi juhtuda.
Orjaprillidest saab kindlasti Eesti Nokia, sest lollidele on vaja nende lollus nähtavaks teha, aga telekas, arvutivõrk ja isegi kõige kallim mobiiltelefon ei saa sellega veel hakkama. Tegelikkust on jälk ja kui seda tõhusalt ei ilusta, kipub ta põlema minema. Kärsahais ongi juba üleval.