Davai! Idii, idii, bljät, nahhui! Nende sõnade saatel suunati meid talli. Algas tsükkel, mille kunagi pidid läbima kõik vangid. Vangla müüri ääres toimus ülelugemine. Siis suunati meid ooteruumi, kui seda võiks nii nimetada. Sinna lukustati meid tükiks ajaks. Kõhe, külm, vähese ventilatsiooniga ruum rootsi turistidel aga naeratust näost ei pühkinud. Tegid pilti ja viskasid nalja – et noh mis siis ikka, teeme siis juhatuse koosoleku või? Nimelt oli tegemist ühe suurfirma mitmepäevase seminariga. Firma: Ericsson. Lõbustusteks raske seminari töö vahele olid nad siis tulnud Patarei vanglasse.
HUKKAMISKAMBRI PESUVOOLIK
Kolossaalne ehitis 19. sajandist on muljetavaldav. Kui vaesed rootslased kuulsid, et hukkamisi viidi täide selles samas vanglas, viimane 1991. aastal, ajasid nad silmad punni ja ei suutnud seda uskuda. Vastikusega vaatasid nad voolikut, millega pesti hukkamiskambri põrand ajusodist puhtaks.
Rootsi ärimeeste jaoks jäigi hoomamatuks, kuidas inimene kaotas vanglasse sattudes kõik oma õigused, neid ?okeerisid vangide elamistingimused (30 meest kongis kus on 16 voodikohta), aga ka lugu, kuidas Olümpiaregati ajaks 1980. aastal kaeti vangla aknad plaatidega, et turistid jumala eest kinnipeetavaid ei näeks. Teine maailm minugi jaoks, kes ma nõuka ajast suurt midagi ei mäleta. Vaid mingi aim ja iseäralik lõhn on meeles. Tänu vanemate juttudele ja loetule on minul, tõsi küll, rootslastest lihtsam.
Peale 2002. aastat – kui vangla merekindluse hoonetes oma tegevuse lõpetas, on see paik vaikselt oma elu elanud.
Patareis ei ole enam niisama sünge, kui 4-5 aastat tagasi. Omamoodi totter, aga tegelikult on sinna läbi linna mõnus jalutada. Ja veel mõnusam istuda puhvetis ning vaadata läbi okastraadi merd. Ise puhusin Patareis – kui rootslastest suurfirmalised lahkusid – juttu Andrus Villemiga, inimesega, kes on Patarei vanglasse asutatud kultuuripargi taga. Uus vanglaülem, kui soovite.
MÕNED ISEÄRALIKUD NÄRVILISED LOOD LÄÄNLASTEGA
Andrus ütleb, et kõige elavamad külastajad on briti poissmehed. Kord olid kolm briti poissmeest end ise kogemata kongi lukustanud. Kuna kongide uksed ja ka lukud on vanad ja roostes, kipub ikka juhtuma, et ust lahti enam ei saa. Noormeeste sõprade jaoks oli see kõik hirmnaljakas, kinniistujate jaoks aga eriti mitte. Pool tundi, mis muidu linnas lärmavatel poissmeestel luku taga õnnestus istuda, ajas kodanikud paanikasse. Reeglina suhteliselt arogantselt käituvate briti riigi alamate näolt kadus igasugune rõõmukübe, kui nad avastasid, et uks on kinni ja ainus võimalus välisilmaga suhtlemiseks miniatuurne toiduluuk.
Õnneks leiti sobilikud tööriistad, lukk kruviti maha ning britid kadusid välgukiirusel.
Ühe punkürituse ajal suleti uste taha mõned ürituselised, kes kippusid liiga ülbelt käituma. Efekt oli silmapilkne – 20 minuti pärast välja pääsenud pidelistest andnuks viisakamaid otsida.
Kord on ka üks isa oma poja kogemata luku taha jätnud. Siinkohal läks asi hullemini – poeg vegeteeris rõskes kongis poolteist tundi. Pärast ei vaadanud isa poolegi.
Mis puudutab Patarei vanglasse, selle õõvastavasse interjööri ning hullu minevikku, taluvadki asja kõige vähem sõbrad lääneriikidest. Näiteks vaprad, steroide täis mat?omehed USA-st, lõpetasid oma tagasihoidliku ekskursiooni peaaegu veel enne selle algust – vangla väravatele tagudes ja karjudes, et nad kohe välja lastaks. Üks eriti mat?olik inimene, kauboisaabastega, üleni teksasse riietatud mehemürakas murdus aga täiesti. Andrus kirjeldab, kuidas hiljem nõrganärvilise sõbrad tal kätt hoidsid ning kiitisid – tubli mees, said ikka hakkama ja vaata nüüd, et sa endale bussi jalutamisega liiga ei tee.
OMA KONG JA PUDEL ?AMPAT
Lisaks hirmutavale elemendile toimib vangla ka kasvatuslikult – isegi väga hästi. Kunagi toodi Patareisse näiteks mikrobussi täis noori, juba korra kinni istunud poisse. Kes peale Patarei territooriumil viibimist lahkusid kõik kaamete nägudega, kahetsus tehtud pattude eest hinges.
Vangla külastajaid on mitmesuguseid, peale turistide, on ka endised Patarei asukad tulnud kohta üle vaatama. Enamikul suu naerul ja nägu uhkust täis: “Mina, tean selle urka kõiki soppe ja võin teile ise siin giidi eest olla.” Ent vanglasse sisenedes nende hoiak reeglina muutub. Enamik ei suuda uskuda, et jalutavad nüüd vanglas vabalt ja neile endile tehakse ekskursiooni: on otsitud üles oma vana kong ja seal ?ampust joodud, on ka mindud näost plassiks ja soovitud kärmelt lahkuda. Tarmo Urb, kes istus ka Patareis kinni, otsis samuti elevusega oma kunagist kongi. Tõsi, ?ampust ei joonud, lõbusaid lugusid ei jutustanud – vaatas kerge heldimusega.
* * *
SURMAMÕISTETUD, ELUAEGSED NING RAHUTUD
Aastakümneid asus merekindluses vangla, kus Nõukogude okupatsiooni ajal peeti kinni paljusid iseseisvuslasi ja teisitimõtlejaid. Peale II maailmasõda oli see eelkõige eeluurimisvangla. Sisekorra, mis seisnes alanduste vastuvaidlematus ja vaikses talumises, selgitamiseks ja nn rahutute karistamiseks olid ettenähtud “turisti kastid”, kus pole võimalik ennast keerata, pole võimalik seista sirgelt samas pole ka võimalik istuda. Endised Patarei asukad räägivad, et oli tulnud ette ka seda, kui keegi sai “kappi” topitud terveks ööpäevaks. Patareis on oodanud oma lõppu ka surmamõistetud. Hiljem, kui surmanuhtlus kaotati, veetsid seal oma päevi eluaegse vanglakaristuse kandjad. Tartu vangla valmimisel viidi siit viimsed vangid. Mõnda aega oli Patareis veel vangla haigla ja nüüd on plats tühi ja vaba. Vaba täitumaks helgete ideede ja lootuste ning rõõmudega.
Pateri vanglat ei olnud omaaegsetel Tallinna kaartidel. Samas oli see eelmiste põlvkondade jaoks õõvastav paik, kuhu võisid tihti tabamatul kombel sattuda nii kurikaelad kui oma väärikuse eest seisvad inimesed.
*
Praegu aga keeb vanglas hämmastav elu. Andrus Villem ajab kokku malevat vabatahtlikest, et ära valada katlamaja põrand. Katlad on minema viidud ja nüüd saab katlamajast klubi. Malev – tegijad – saavad aastaks “vangistust” – priipääsme üritustele
Peatselt avatakse ka vabaõhulava, toimunud on kunstinäitused, lavastused, sünnipäevad, kontserdid, festivalid, stiilipeod. Patareis toimivad täna koos elamusturism, kaunid kunstid jne.
* * *
PATAREI KINDLUSE EHITAMISEST
Massiivne kaarja joonega Peeter Suure merekindlus ehk Patarei rajati Vene tsaar Nikolai I kaitseplaanide kohaselt 1830. aastatel. Seejärel oli rajatis peaaegu pool sajandit ohvitseride ja sõdurite elamu ning kirik. Kes selle tsaariaegse merekindluse ehitusjoonised tegi, ei tea täpselt keegi. Arvatakse vaid, et kaitserajatise arhitekt võiks olla sõjaväeinsener Feldman(n), toosama mees, kes aastatel 1823-31 oli Tallinna kindlustuse ehitusülem.
Vene tsaaririigi kindluslinnade nimekirjast kustutati Patarei kindlus Krimmi sõja järel 1858. aastal ja ehitati ümber tavaliseks kasarmuks. Eesti Vabariigi väljakuulutamise järel võttis kaitseministeerium tühjaks jäänud hiidhoone 1920. aastal ajutiselt kasutusele vanglana. See ajutine lahendus kestis 82 aastat. Patarei pidi Toompead
kaitsma mere poolt. See topeltmüüridega rajatis oli osa 1820. aastal välja töötatud kaitsekavast.
Patareid ehitas paar tuhat soldatit ja lisaks sadu meistrimehi. Selle rannaäärne kaarjas kolmekorruseline osa kandis prantsusepärast nimetust gorzh. Iga korrus mahutas 24 suurt võlvitud kahesuurtükilist lahingukambrit ehk kasematti, mis ulatusid risti läbi hoone seinast seinani. Korruste kaarjates otstes oli omakorda veel kolm väikest kasematti. Kasemattides elasid suurtükimeeskonnad.
Tervikuna 335 218 hõberubla maksma läinud hiidkompleks õnnistati sisse 1840. aastal. Forti hakati nimetama kaitse- ehk patareikasarmuks.