1879. aasta novembris avaldas keegi David Martson juturaamatu “Ludwig Kartushe ja tema seltsimehed ehk must kast. Histoorialik jutustamine”. Sisu seisnes selles, et üks vargabande spetsialiseerus äkki tapmisele. “Hulgakeisi tapeti üks tulise waimuga naesterahwas ära.” Naisterahvas, kelle nimi on Ladi (“leedi”) lõigati nii tükkideks, et isegi politsei sotti ei saanud. Peatselt lähevad vargad “varguse kooli”, mida peab kõrtsimees Pirre, millisele nimele Martson ka hiljem kindlaks jäi. Tema maja teises otsas on kõrts. Selles koolis õpivad algajad vargad ametit kõigepealt “weikeste kellukestega tite pääl”, röövides seda, nagu juhtub.
KAITSEKIRI KRITISEERIJA SELTSIMEESTELT
Just niisugusest keskkonnast kasvab ja areneb välja röövlipealik Kartushe (vrd. cartouche, prantsuse keeles “padrun”). Ta läheb Londonisse, varastab seal teatris, saadud rahaga purjutab, mängib kaarte ja sõidab lõpuks aurulaevaga Prantsusmaale. Pariisis käitub kelm samamoodi, röövib tühjaks ühe kullassepa, kelle kambrisse ta end kirstus viia laseb. Lõpuks mõistetakse Kartushele surmanuhtlus, mis muudetakse eluaegseks vabadusekaotuseks, millest ta 43 aastat ära istub. Autor moraliseerib, et Kartushest oleks võinud saada hoopis mõni lugupeetud kodanik, kas kindral, deputaat või midagi sellist.
7. novembri 1879.a. lehes kritiseeris seda mõttetut raamatukest usuteaduse üliõpilane Friedrich Ederberg varjunime E all. Ta kirjutas: “Mida kõlwatum jutt, seda pikem ja hirmsam päälkiri, nii et kaane pääl juba kõik öeldud on ja jutul ei jää muud kui hakatusest lõpetuseni üks ja seesama kole sõnakõlks ja ilma mingisuguse nähtawa põhjuseta lohakile laiali pillatud kurjad teud.”
David Martson solvus hirmsasti kogu selle loo peale ja tahtis vastata. Martson oli aga jutukirjanik ja kriitikavastuste juures temast eriti asja ei olnud, pealegi oli ta nimi väga määritud. Kriitikavastuse ehk kaitsekirja tellis ta Tartu eesti üliõpilastelt, s.o Ederbergi enda seltsimeestelt. Sündis Eesti kirjandusajaloo pööraseim nali ja selle peene nalja ohvriks langes kahjuks just Martson. Üliõpilased kirjutasid raamatu “Tõe sammud valguse riigi rajal ehk Ludwig Kartushe ja tema kriitikus”, mille lõpuluuletuse kirjutas Jaan Bergmann ja osa tekstist toonane üliõpilane Mattias Johann Eisen.
KES OLI MARTSON?
Martson elas ärkamisaegses Tallinnas. Jutukirjanikuna tunti teda õige laialt. Oma elu esimeses pooles oli ta olnud postiametnik, siis aga tegi hea partii ja hakkas elama oma abikaasa sissetulekust. Martsoni naine pidas Kompasna uulitsas Narva maantee lähedal lõbumaja, mida tunti “Fleisch-Bude” nime all. Abikaasalt sai Martson iga päev kolm rubla nn “teerahaks”, mis täiskasvanud mehele oli enam kui küll.
Martsonil oli suur raamatukogu, mida ta “Eesti raamatukoguks” kutsus. Selle moodustasid tuhatkond kenasti nahkköitesse õmmeldud ja kuldtähtedega raamatut. David Martson ise ütles, et neid raamatuid on kaks tuhat, mida “Eesti Postimehe” 1879. aasta jõulukalender mitte ei uskunud. Martsoni palgatud üliõpilased vastasid “Eesti Postimehele” niimoodi: “Oh kriitikus, sa kuri loom, / sa oled tõesti tige Toom! / Sa rikud teise mehe auu / ja annad pihta piuu ja pauu. / Kuid kuule mees, et sinu meel / on ise hirmus toores weel: / eks tea, et pead sa ligemist / auustama, tema tegemist?”
David Martson tegeles ka ise tõlgete väljaandmisega ja tema raamatuid, mis 10- või 15-kopikaliste bro?üüridena ilmusid, loeti palju. Enamgi veel, terve põlvkond on kasvanud tema muganduste najal: “Morando Morandini”, “Rinaldo Rinaldini”, “Marietta”, “Prints Waldemar”. Enamust neist teostest oli lugenud ka Joosep Toots. Samas tõsine kirjarahvas Davidiga tegemist ei teinud, sest ta sundis neid naiivlabaseid tõlkeid tegema preilisid L-i ja M-i ja avaldas need siis oma nime all. Ise tõlkis Martson ülivähe ja seda pandi pahaks. Kord korraldanud David ühe vastuvõtuga peo ja saatnud kutse ka Eesti Üliõpilaste Seltsile. Seltsis aga selgitatud, et D. Martson kõlbeliselt üsna madalal seisev isik olla ja nii jäidki peamised pidulised tulemata.
Nagu öeldud, ei olnud David Martsonil sellepärast võimalik “laimavale kriitikusele” vastata, et teda peeti paariaks, kelle suletöid ei oleks ajakirjandus vastu võtnud. Ta pidi tõestama, et röövlijutud on just vägagi lugejasõbralikud: “Schilleri “Röövleid” mängitakse siiamaani maailma lavadel ja “A. S. Puschkini, keda mõnigi lugeja wististi tunneb, üks kõige kuulsamaid jutte on rööwli jutt, “Dubrowski””.
“Paukuge, raksuge, ähwardage ja laimake minu kirja tööd nii palju kui keegi ise soovib, mina ei tee sest ühtigi wälja, sest mina naeran teie ponnistuste üle,” oli Martson (tegelikult tema nime all kirjutav kamp üliõpilasi) kogu asjast terve meretäie võrra üle.
VISALT “KARTUSHE” JÄLIL
Kes oli Cartouche? Cartouche ehk Louis Dominique Bourguignon (1693-1721) oli Pariisi maanteeröövel, kes tegutses kõige enam linnast väljas. Ta peatas tõldasid, kamandas rahva nendest välja, surus neile püssi otsaette ja võttis nendelt ära rahakotid ja karusnahad. Ta arreteeriti püstolilahingus praeguse Seine´i departemangu territooriumil ja tõmmati rattale Gr?ve´i väljakul, sealsamas, kus elas ka Victor Hugo “Jumalaema kiriku Pariisiis” tegelane Esmeralda. Cartouche lühikest kirevat elu on kajastatud mitmetes ballaadides ja rahvaraamatutes, millest üks saksakeelne siis sattuski Martsoni kirjaneitsite L-i ja M-i vaatevälja. Prantsuse filmiajaloos on Cartouche´i kehastanud noor Jean-Paul Belmondo.
Kui “Kartushe´it” Eesti Postimehes kritiseeriti, siis suur nali peitus eelkõige selles, et Martson, oskamata ja tahtmata ajakirjanduses ise vastata, püüdis palgata vastamiseks kõigepealt hoopis E´d ennast, ehk todasama vaest üliõpilast. Too oli usuteaduskonna üliõpilane ja püüdis end elatada ainult raamatute tõlkimisest. Tollal olid tõlkeolud kehvad ja kirjastajad maksid tõlke eest 10-15 rubla raamatu eest. Martson üritas E´le “iseenda kritiseerimise eest” pakkuda 50 rubla; laimu ümber lükkava bro?üüri eest. Aga E´d see ei huvitanud. Niisiis pöörduski va Martson hoopis tema sõprade poole, kellest ka Eisen ja Bergmann olid teoloogiaüliõpilased. Otse loomulikult ei hakanud nad oma kamraadi kohta midagi ütlema, vaid proovisid hoopis David Martsoni enda üle nalja heita. Bro?üüri algul läksid käiku kõrgelennulised fraasid, tsiteeriti “mõttetarka Plaatot” ja “Tsiitserot, kuulsat Ladina kirjameest”. Plaato ja Tsiitsero ütlesid üliõpilaste sule läbi eelkõige seda, et rumalate maailm on end kurjalt oleviku õrna õitsemise sisse ajanud ning et “aja waimu wastalised rahwausklikust kui ka mitte rahwausklikust püüdmisest otsegu tulised, lõhkujad, hääwitawad wälgud muistsel ajal Kreeka jumala Zeusi käest wäljawoolawad ja kõige walenõudmiste ja kõikuwa põhja peale waatamata ometi nõnda julgeste ette astuwad, ja omale hinge maa õiguse päriwad jne”. Siit on näha, kui liiane on see võltstekst, siin on palju enam sõnu, kui võiks olla. Informatsioon on eri lauseosades justkui “kokku pakitud” ja näikse eri fraasides midagi tähendavat – ühtekokku ei tähenda kogu see tekst hoopiski mitte.
“E”, OLED SA NAINE VÕI MEES?
Bro?üüri põhiliseks mõtteks jääb ikka see, et temal, Martsonil oli ausameelne püüe, aga kriitikused – need on ilmalapsed, kes oma puuduliku ettevalmistusega tahab lausa oma grammatikat leiutada, aga Martsoni ilmatu sügavast tööst aru ei saa: “Kui kriitikus järel seiswa ridades minule eksituseks peale paneb, et ma sõna lord kord suure tähega, ja sõna Kalew korra wäikese tähega olen kirjutanud, siis ei ole ta sellega muud teinud kui iseenese pihta lasknud ja kõik pilkamine sattub ta enese selga tagasi.”
Bro?üüri autor jätab ka mulje, et ta ei tea, kes autor E on: “Wist on kriitikus nagu mõni õrn linna daame, kes iga tuule õhku tundes ja karmi sõna kuuldes “uih” ja “uih” hüüab ja iga wiie minuti takka ikka uuesti minestusse langeb, et teised ometi nägema peaksiwad, kui õrnad “närwid” temal on; on aga linnuke üksi, miks ei kanna ta siis wälja!” Lõpuks hüüab kollektiivne autor David Martson: “Kriitikus, jäta niisugune töö hoopis maha; see ei too sulle muud kui üksi häbi! Võta muru tööriist kätte, siis wõid sa mitme inimesele kasu saata! Nii palju ütlen ma sulle wiimselt weel, et kui sa ehk mõni muu mees mind edespidi rahule ei peaks ja jälle wale kiusu ajama hakkad, et siis ma enam andeks ei anna, waid et lugu kriitikusega nõnda sama lähab nagu noore koera pojaga, kes lõwi narris, esimese korra andeks sai, aga kui ta teist korda weel tuli, lõwi käppade wahel sattus, kus ta kondid puruks pigistadi, nii et see lugu koera pojal enne surma iialgi meelest ära ei läinud. Seda pidage kõik walekriitikused meeles ja mõtelge selle peale!”
Varsti pärast neid sündmusi toimusid “Musta kasti” karmi arvustaja, üliõpilase Friedrich Ederbergi õnnelikud pulmad. 4. juunil 1884 oli Ederberg Otepää kirikus esimese Eesti lipu üks õnnistajaid. David Martsoni elupäevad lõppesid aga üsna varsti, kuid teda tunnustatakse eesti ajaviitekirjanduse loojana.