Läinud aasta detsembris toimus Tallinnas rahvusvaheline seminar “Mustlaste haridus Eestis”. Üks väliskülalistest, pedagoog, tahtis juba lennuväljal teada, millal näidatakse eesti mustlaslapsi. Ta ei näinudki neid. Ka täiskasvanud mustlasi osales seminaril vaid mõni üksik. Mustlased oleksidki väliskülalistel nägemata jäänud, kuid õnneks tuli korraldajatele appi mustlasrestoran Marcelle, kes lõi seminarile mustlasõhkkonna. Välismaa mustlased ja mustlaste asjatundjad tunnistasid nii restorani köögi kui seal pakutud kultuuriprogrammi ehtsaks ja kõik külaliste kahtlused mustlaste olemasolust Eestis hajusid. Nii et seminari õnnestumise eest tuleb tänada eelkõige restorani.
TAANDUJAD
Tavaliselt on mustlased muidugi nähtavad. Kuid muudel rahvastel võib olla ka nende kultuuri eripärast tingitud nähtavaks saamise probleeme. Niisuguste hulka kuuluvad näiteks Venemaa soomeugrilased.
See on tingitud eelkõige hoiakust, mis meile kõigile peale ungarlaste omane: soomeugrilase jaoks on oluline, et ta rahule jäetaks, et tal lastaks omaette olla. Soomeugrilased on kogu aeg teiste eest taandunud ja vastu hakanud alles siis, kui kuhugi taanduda pole. Soomeugrilased pole kunagi oma usku teistele rahvastele misjoneerinud, pigem võõraste eest varjanud.
N. Liidu lagunemise ja Jeltsini-Venemaa tekkimise ajal ehitasid soomeugrilased üles oma rahvuslikke organisatsioone. 1991. aasta augustiput?i ajal aga olid nad vait ega sekkunud suurde poliitkasse. Ja kui siis Jeltsin lubas rahvusvabariikidele nii palju “suveräänsust”, kui tahetakse, ei kippunud soomeugrilased tahtma. Tõsi, selleks oli neil ka vähe võimalust: soome-ugri autonoomiates on põlisrahvas enamasti vähemuses ja pole neil ka mingit klannil põhinevat mõjuvõimu.
MUUDETUD PÕHISEADUS
Nii nad nähtamatuks jäidki. Kui tatarlased ja ba?kiirid keskvõimult midagi pidevalt tahtsid, siis soomeugrilased ootasid vaikselt, et ka neile pärast tatarlasi ja ba?kiire midagi pudeneb. Paraku ei pudenenud. Arvestatigi ainult nendega, kes palju kära tegid. Poliitiliselt aktiivsed olid ainult mari, komi ja handi-mansi rahvaliikujad, kes ei puutunud üldistesse Venemaa probleemidesse ega nõudnud “oma” vabariigi autonoomia laiendamist. Komid ja handid-mansid asusid täiendama oma vabariigi/autonoomse ringkonna seadusi põlisrahva kasuks. Kahjuks nullis Putini seaduste “harmoniseerimine” palju nende saavutatust.
Maride jaoks oli aga peatähtis, et vabariigi president oleks mari. 1995. aastal vastu võetud Mari Eli Vabariigi põhiseaduses oli kirjas, et president peab oskama mari keelt. Siiski valiti aastal 1997 presidendiks mari keelt mittevaldav kohalik venelane Vjat?eslav Kislitsõn ja põhiseadus muudeti.
PRESIDENT, ?IRINOVSKI VÕITLUSKAASLANE
2000. aastal valiti tihedas konkurentsis presidendiks Moskvast pärit endine ?irinovski võitluskaaslane Leonid Markelov. Kohe läks ta maridega tülli. Tema moodustatud valitsuses oli vaid üks mari. Lisaks muudeti kohe koolides mari keele õpetamine riigikeelena vabatahtlikuks. Vastasseis tekitas rahvusvahelise meediaskandaali: Helsingin Sanomate Moskva korrespondent kirjutas artiklisarja “Marid on surutud nurka”. Sellele järgnesid Markelovi esimesed rünnakud mari rahvusliikumise vastu (liidrite vallandamine töölt jms) ja alternatiivsete võimutruude mari organisatsioonide asutamine. 2002. aastal toimus esimene maride meeleavaldus oma keele ja kultuuri toetuseks ning kutsuti kokku VI erakorraline mari kongress, et avaldada presidendile umbusaldust. Muuhulgas teatas maride president, et vabastab lähitulevikus marid igasugusest kohustusest kõnelda mari keelt – või kui tahavad rääkida, siis tehku seda kodus köögis.
See oli aeg, mil marid ja ka soomeugrilased üldse said hetkeks nähtavaks. Putini administratsioon tellis analüüsi soomeugrilastest, mis jäi aga kalevi alla. Moskva kutsus Markelovi korrale ja vahepeal tundus, et konflikt on vaibumas. Maridele ministrikohti andma ei hakatud, raha projektideks ja marikeelse meedia toetuseks aga küll. Rahvuslike organisatsioonide tagakiusamine vähenes ja osa mari aktiviste oli valmis Markeloviga leppima.
KONFLIKTI RAHVUSVAHELINE TASE
2004|. aastal valiti esimeses voorus 57 protsendi poolthäältega Markelov ametisse tagasi. Mari rahvusest KGB erupolkovnik Mihhail Dolgov sai pärast 3-kuulist kampaaniat 20% häältest. Mari rahvuslased eesotsas Mari Kongressi esimehe Vladimir Kozloviga alustasid seepeale protestikampaaniat valimistulemuste tühistamiseks. Väsinud ja hirmutatud mari rahvas aga ei võtnud vedu. Kampaania omakorda vallandas opositsiooni vastase uue vägivallalaine, taas aktiviseeriti varem moodustatud Markelovile ustavad mari organisatsioonid. 2005|. aasta veebruaris tungiti kallale Vladimir Kozlovile.
Nüüd tulid maridele appi hõimuvelled ungarlased, soomlased ja eestlased, kes viisid konflikti rahvusvahelisele tasemele, kogudes toetusallkirju ning võttes Euroopa parlamendis vastu resolutsiooni mari rahva kaitseks. Sestpeale on soomeugrilased nähtavad nii väljaspool kui Venemaal.
Paraku viis, kuidas nad nähtavaks said, määras ka Vene riigi käitumise. Väline jõuline sekkumine tuli just sel ajal, kui president Putin ütles läänele, et Venemaa demokraatia on suveräänne ja neil pole sellega asja. Varsti vallandus spioonide otsimine nende hulgast, kes toetasid Venemaa kodanikuühiskonda.
SOOMEUGRILASTE “AGENDID”
Soomeugrilastes hakati nägema põhivaenlaste eestlaste agente ja keskenduti vastulöögi andmisele ka siseriiklikult, koos propagandaüritustega välismaalaste jaoks. Vähe sellest, väikeste, kuid rahva elu seisukohast oluliste asjade ajamine läks mõnel pool keerulisemaks. Udmurdimaal oli kohalikel aktivistidel kavas võimud udmurdi gümnaasiumi likvideerimise pärast kohtusse kaevata, kuid pärast rahvusvahelise soome-ugri teemalise võitluse algamist ei olnud sel enam mõtet: kaotus oli prognoositav.
Siiski on nähtavaks saamisest kasugi olnud: päris kõik, mida Venemaa välismaalastele näitamiseks teeb, pole soomeugrilastele kasutu: Marimaal on käima pandud marikeelne raadiojaam, mis peab marisid presidendile ustavaks kasvatama. Ka Mordvas on ersa- ja mok?akeelsete raadiosaadete mahtu suurendatud kolmele tunnile päevas jne.
Kuid ikkagi oleks parem olnud, kui Venemaa soomeugrilased oleksid end ise nähtavaks ja teinud, sest samal ajal, kui eurooplased tegid soomeugrilasi nähtavaks, otsustas Venemaa konstitutsioonikohus, et Tatarimaal tohib tatari riigikeelt kohustuslikult õpetada. Ja siiamaani on mari keele ja rahva seis nii Tatari- kui Ba?kiirimaal parem kui kodus.
* * *
Mari Eli Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond. Asub Volga föderaalringkonnas. Piirneb Ni?ni Novgorodi oblasti, Kirovi oblasti, T?uva?i Vabariigi ja Tatarstani Vabariigiga. Riigikeelteks (государственные языки) on mari (niidu- ja mäemari) ning vene keel.
moodustavad rahvastikust 43,3%, venelased 47,5%, tatarlased 5,9%. Lisaks on Mari Elis elamas veel rohkem kui 50 eri rahvuse esindajaid. Nad moodustavad 3,3% rahvastikust ja arvukamad neist on t?uva?id, udmurdid, mordvalased ja ukrainlased.
Maride maa on ajaloos olnud seotud Kasaari kaganaadi, Volga bulgarite riigi, Kuldhordi ja Kaasani khaaniriigiga. Venemaa koosseisu kuuluvad Mari Eli alad 16. sajandi keskpaigast. 20. sajandi alguses oli maa jagatud Kaasani, Vjatka, Ni?ni Novgorodi, Ufa ja Jekaterinburgi kubermangu vahel.
■ 4. novembril 1920 moodustati Mari autonoomne oblast.
■ 1936. aasta Nõukogude konstitutsiooniga muudeti Mari autonoomne oblast Mari ANSV-ks.
■ 1990. aasta 22. detsembril võttis Mari ANSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni vabariigi riiklikust suveräänsusest.
■ 8. juulist 1992 on vabariigi ametlik nimi Mari Eli Vabariik.