Viimati muuseas Putin, mis pani kogu regiooni tõmblema. Venemaa tegelik olümpiavõitja, koondise treener, dopingukontroll ja karistav isakäsi Vladimir Vladimirovit? ehitas samuti mägedesse suvila – umbes sinnakanti, kuhu kunagi, 19. sajandi lõpul, eestlased välja rändasid ja Estosadoki (Eesti aiake) küla asutasid. Kui enne viis Estosadokki mingi kohutav lehmarada, on tee nüüd viimase peal. Ainult Tammsaare majamuuseum seisab endiselt kui lääpavajunud seebikarp.
Nii on Putinist saanud järjekordne meie aja kangelane. Olümpiakangelane. Ehkki me teame, et meie aja olümpia kestab intensiivselt ja igapäevaselt hoopis igal pool mujal, mitte alaealiste litside tõttu kuulsust koguvas Sot?is või mingitel labastel spordistaadionitel.
Tõelistel olümpiakangelastel on täiesti omad ning tahtejõulised võitlused ja võistlused. Näiteks Marina Poddubnajal Na?i nimelisest vene rahvuskoondisest. Umbes samal ajal kui lugesime uudist Sot?ist, valati vene meedia üle hasartse halaga, kuidas kunagisele pronkssõduri platsile kuju aset täitma roninud sportlane Poddubnaja Eesti politsei poolt disklafi sai. Juba teab mitmenda Na?i koondise võistlejana. Võistkonna esindaja lärmas vene kanaleis, et eestlastel pole sääraseks käitumiseks mingit alust, kuna kõne all olev võistlusterritoorium (või harjutusväljak?) kuuluvatki lihtsatele vene poliitsportlastele.
Võistlustules on ka Moskva linn. Paljud meist mäletavad kunagisi kommunistlikke laupäevakuid, mille mõte seisnes “vabatahtlikult” puhkepäeval tööletulemises ja näiteks oma asutuse hoovi heakorrastamises. Või ülemuse suvila krohvimises. Mäletame ka legendaarset pilti “Lenin laupäevakul”, kus Lenin on Punasel väljakul haaranud kinni palgi ühest otsast ja tassib seda koos viie muu entusiastiga kuhugi. (Muuseas, kui 30ndatel üritati järgi uurida, et kes on teised laupäevakul võistelnud kodanikud Lenini palgi küljes (et neile personaalpensionit määrata!), saabus viiele vabale kohale üle 300 kandidaadi avalduse.)
Tänases Moskvas on moes kapitalistlikud kolmapäevakud, kusjuures “vabatahtlike” hasart pole laupäevaku omast väiksem. Linnapea Lu?kovi mehitatud süsteemist väljunud idee sütitas paljusid firmasid – võistlejad ilmusid kohale peaasjalikult selleks, et maksuamet nende firmat n.ö. ärivõistlustes ei diskvalifitseeriks.
Oma olümpiakangelane on ka Ukrainal, peaminister Janukovit?, kes pöördus hiljuti Tervishoiuministri poole üleskutsega organiseerida võistlus, mille käigus võiks keegi oran?ide – ja eriti Julia Tõmo?enko vastu ravimi leiutada. Täiesti ametliku kirjaga seejuures.
Ka Eestis pole olümpiakangelastest puudu. Näiteks kell-kaheksa-poed-kinni võistkond.
Tõsi, meie olümpiakangelaste sportlikke saavutusi on rohkem oodata ilmselt siis, kui puhkus riigikogus lõpeb. Senikaua rahuldugem välismaiste hulludega, ent teadkem: olümpia on haaranud kogu maailma ning võistkondi ja uusi alasid võib leida isegi sealt, kuhu elu sees vaadata ei oskaks.
Aga ikkagi. Jään selle juurde, et mõnes mõttes on sport tervisele tugevalt kahjulik. Vähemalt teatud vormides.