Vargamäe kuningriik on Endla ja Rakvere teatri ühine suvelavastus Tammsaare muuseumi vabaõhulaval. Õigupoolest lava ei olegi, on vaid vabaõhutribüünid ja nende vaheline muruplats. Ei mingit vihmavarju, nii nagu 17. juunil kahe vaatuse jooksul kolmest, kogeda sai. “Kunst nõuab ohvreid”, oli mõte mis vihmasajus prille kuivatades jõudu andis ja lisaks veel mõte Juhan Liivist, täpsemalt sellest kuidas ta oma pintsaku legendi järgi Estonia ehituse heaks annetas. Kui teatrisõber peale Vargamäe kuningriiki kaks nädalat külmetusega voodis on, siis mõistab ehk temagi kui hindamatult kallis on väikese rahva kultuur ja milline tühine hind on 175 krooni selle eest, et läbimärjana Tammsaare subtiilse maailma labastamist jälgida.
Tükk ise oli täitsa hea ja tuju aitas lisaks muule tõsta ka paljasjalgne Contra pooliku õllepudeliga peos, kes just õigete kohtade peal süüdimatult naerda lagistas. Kui miski lisaks öeldule häiris, siis see et Tammsaare oli jandiks tehtud. Teisisõnu oli kirjaniku peenike situatsioonikoomika ja grotesk inimestele enam arusaadavasse labasuse keelde tõlgitud. Eks ikka selleks, et kõikjal laiutav agressiivne keskpärasus, seesama, mida Tammsaare suurromaani neljanda osa Vesiroosid ja Köögertalid esindavad, aru saaks. Et neil tunnet ei tekiks, et viimati on raha maha visatud. Just selles zhanris hiilgab koer Pollo osatäitja, Ago Anderson.
Näidend kombineerib esimest ja viiendat Tõe ja Õiguse osa. Minu jaoks on Tõde ja Õigus suur raamat elu ja töö mõttekusest ja mõttetusest. Vaat et lausa eksistentsiaalne lugu sellest, kuidas väärtustada enda poolt tehtut ja tehtavat. Ja kui sa seda ei väärtusta, ega sa siis ei tee ka. Tammsaare kangelaste jaoks oli see ainuvõimalik eluviis ja kui miski on ainuvõimalik, eks ole see siis juba kuigivõrd ka mõtestatud. Vaid põllumees, põline rikas, sai oma poja (Indreku) linna kooli, hobusevargaks ja jumalatapjaks õppima saata. Ei saanud tast aga seal hobusevarastki. Jumala saab Indrek ehk kuidagi tapetud, aga ometi on ta tükkis tapetud jumala ja hüljatud esivanemate eluviisiga nõder ja jõuetu, kasvõi Tiina esmaselt naiivse usuga võrreldes.
On ilmne, et põllumajandusliku pärmi pealt tõusnud inimpõlv ei saa seda kätt hammustada, mis teda toidab. Tões ja Õiguses ei väärtusta ennekõike mitte asjaosalised Andres ja Pearu ise oma elutööd, vaid veelgi enam muudab nende poolt tehtu väärtuslikuks nende kahe omavaheline suur rivaliteet. Just see rivaliteet annab sellele sitahunnikule ehk Vargamäele lisaväärtuse, mis ta asjaosaliste silmis kuningriigiks muudab.
Lisaks sisenevad pilti viiendas osas veel ka suured jõud, mida varasem aeg ei oleks võimaldanud mis Andrese eluotsa helgemaks muudavad. Nimelt Vargamäe jõe allalaskmine. Selleski on üheks peamiseks asjaosaliseks kodutallu naasnud Indrek, kes peab maha ka lahingu kohaliku kinnisvaraarendaja Kassiaru Nõmmaniga. Selles konfliktis külarahva südamete pärast võidab üldine ja avalik huvi, mida esindab Indrek ja Nõmman, kes otseselt inimeste isiklikule rikastumisele apelleerib, jääb kaotajaks.
Lisaks veel Tiina tingimusteta ja igavese armastuse ilmsikstulek Indreku vastu, kes on end ise oma emantsipeerunud naise surma eest Vargamäele sunnitööle mõistnud, ja juba ongi vaat et liiastki ainet ühe näidendi jaoks. Näidend ise on aga kindla peale minek, sest Tammsaare, keda mängivad head näitlejad, ei saa lihtsalt ebaõnnestuda. Igal juhul on Urmas Lennuk suurromaani esimest ja viiendat osa kombineerides, mis loogiliselt ühte kuuluvadki, igati hea tagajärje saavutanud.