USAd vapustasid 60ndatel nii sise kui väliskonfliktid. Vietnamis sõditi ja see läks maksma nii raha kui inimelusid. Seespoolt riik kääris. Mustanahaline elanikkond oli valmis rahulolematust segregatsiooni ja sotsiaalse allasurutusega väljendama juba tegudes, mitte vaid suulises protestis. Oli vaja juhte ning Martin Luther King, Malcolm X, Muhammad Ali näol nad ka ilmusid. Tekkis Mustade Pantrite ja Freedom Riders liikumised. Sel segasel ajal lahkus Motownist legendaarne laulukirjutajate ja produtsentide tiim Holland/Dozier/Holland ning omanik Berry Gordy võttis tööle Norman Whitefieldi ja Barrett Strongi. Nende meeste sound oli märgatavalt karmim ja jõhkram eelkäijate omast, sobides raskete basside ja kiiremate rütmidega üldise keeva meeleoluga.
Motowni souli peetakse üldse esimeseks avalikuks musta identiteedi manifestatsioonika, esimeseks sammuks näidata valgetele rassistlikele puristidele, et must kultuur mitte ainult ei eksisteeri vaid et ta on täis vitaalsust, seksuaalsust ja energiat. Suvel 1967 lisandusid sellele veel poliitilised motiivid. Ehkki Motown oli vaid meelelahutusettevõte, toetasid enamik tema artiste Musti Pantreid ja see kajastus ka nende muusikas. Ka firma omanik Gordy oli kodanikuõiguste eest võitlejate pooldaja, tema sümpaatia kuulus aga pigem Martin Luther Kingile.
Nii polegi ime, et sündisid lood, mis peale hea tantsitavuse omasid ka poliitlist sisu. “Stop the war now” oli üheselt mõistetava pealkirjaga. Lindistati aga ka hulk lugusid, mis tematiseerisid just rassisuhteid – “I should be proud”, “Help the people”, “Slave”. Marvin Gaye lindistas presidendikandidaate programmilist tühjust ironiseeriva “You’re the man”. See duubelkogumik oleks täiuslik, kui seal peal oleks 60te musta Ameerika absoluutne hümn – Aretha Franklini “Respect (Yourself)”, ent ka praegu on see üks parimaid Motowni kogumikke mis poodides saadaval.
Erinevalt eestlaste laulvast revolutsioonist (mille laule varsti enam keegi ei mäleta) on afroameerika revolutsiooniline muusika ajatu, seda kuulavad veel meie lapselapsed. Peale hea muuska sõpradele soovitab siinkirjutaja seda plaati järjest kasvavale armaadele soul ning funk DJdele, kes hämmastavalt vähe tunnevad selle muusika ajalugu.
Ehk nagu laulab Steve Wonder sel plaadil: “Do yourself a favour, educate your mind!”