“Euraasia” (Eurasia) on nüüd Ameerika humanitaar- ja sotsiaalteadustes suur ja tähtis sõna. Selle sain ma selgeks, kui ma käisin hiljuti Princetoni Ülikoolis konverentsil, teemal “Locating “Eurasia” in Postsocialist Studies: The Geopolotics of Namig”. Aga enne natukene üldist juttu.
RAHA JA SUURKORPORATSIOONID
Kiputakse arvama, et humanitaar- ja sotsiaalteadused on üks segane värk, kus inimesed uurivad mida tahavad (kui üldse midagi teevad) ja -sealjuures – väga kummalisi ning arusaamatuid (et mitte öelda kasutuid) asju. Päris nii se kahjuks või õnneks siiski pole, ka teaduses on oma loogika.
Üks loogikamoment Lääne teaduses on aktuaalsus ehk reageerimine hooaja nn hitt-teemadele. Lahtiseletatuna tähendab see seda, et suurt osa humanitaar- ja sotsiaalteadusi (kuhu kuulub ka etnoloogia), finantseeritakse suurte kontsernide juures asuvate teadusfondide rahadest.
(Eesti on selles mõttes unikaalne maa, võibolla pea ainukese kapitalistliku riigina finantseerivad siin sotsiaal- ja humanitaarteadusi kodumaised riiklikud teadusfondid – ja, siiski, hästi finantseerivad.)
Kontsernid saavad teaduse fiantseerimisega suurte summade ulatuses vältida maksude maksmist ning esineda filantroopidena. Ja muidugi ka teadust suunata. Samas ei käi see muidugi ka nii, et näiteks Volkswageni omanike nõukogu otsustab, mida kontserni teadusfond toetab. Rahasid jagab ikkagi teadlastest koosnev konsiilium.
TEEMADE AKTUAALSUS
On kuidas on, selleks, et raha saada, peab uurimisteema olema aktuaalne. Nagu juba mainitud. Ja aktuaalsed teemad vahetuvad iga kolme kuni viie aasta tagant. Nii oli 90ndatel raudne tõenäosus raha saada, kui tegeleti mingitpidi postsotsialistlike maade uurimisega, eriti kui uuriti identiteedi või omandisuhete muutumist niinimetatud siirdeühiskonnas (transition society).
Pärast 2001. aasta sügist said raha ennekõike need, kes kiirustasid uurima islamit ja tsiviilühiskonda. Nii et konjunktuursus on ka uurivas teaduses olemas ning eriti paistab sellega silma Ameerika teadus. Vot nii!
RASKE PÄHKEL: MIS ON EURAASIA
Praegune konjunktuurselt relevantne teema on “Euraasia” ja huvitav oli vaadata, mida sel teemal tehakse. Konverents oli esinduslik, seal viibisid koos tõelised prominendid, näiteks sellised nimed nagu Stephen Kotkin, Mark Beissinger (kuulsad Venemaad uurinud ameerika ajaloolased) ja Ruth Mandel (Ida-Euroopa turumajandust uurinud briti antropoloogia korüfee). Ent põhimass olid suhteliselt newcomers, konverentsi eesmärk oligi just sellised kokku tuua.
Kolme konverentsipäeva jooksul sai mulle üks asi selgeks – nimelt see, et termin “Euraasia” kui uurimussuuna katusnimetus on väga umbmäärane ja segane. Kui postsotsialism või islam on siiski konkreetsed teemad, kus annab erinevaid regioone ja gruppe enam-vähem võrrelda, siis palun väga, katsuge ühte patta panna Fääri saared ja India? Või Kamt?atka ja Bulgaaria? Raskeks läheb.
TURKMEENLASED JA ODESSA
Parimad ettekanded Euraasia defineerimisel oli just teemast “Euraasia” lähtuvalt. Et mis sinna õigupoolest mahub? Näiteks Turkmeenia suhtumisest Suurde Isamaasõtta (nemad nimetavad seda nii, miks ka mitte) Michael Denisoni poolt ja Odessast kui enda meelest Euroopa ja Aasia piirilinnast (Abel Polese´i uuritud teema). Mõlemast tuli välja, et need riigid ja linnad, mida võib siduda nii Aasia kui Euroopaga (kas kultuuriliselt või geograafiliselt), kipuvad Aasiat nägema kui midagi metsikut ja alaarenenut ja Euroopat kui moodsat, rikast ja valgustatut.
Ühes ettekandes tuli näiteks välja, et Kasahstan üritab ennast rahvusvaheliselt müüa kui “Euraasia riiki”, sest vaid nii on neil võimalus olla natukene eurooplased – argumendiks eba-aasialik kord ja jõukus Kashstanis.
VEINID JA VORST EURAASIAS
Aga ettekandeid oli ka vähem filosoofilistel teemadel. Võtame näiteks veinid. Ka veiniteemal annab Euraasia piiri vaadelda. Väga hea ettekanne Carroll T. Pattersonilt, kes, toetudes Gruusia ja Moldaavia veinidele, rääkis paradoksidest sealsetes veiniärides.
Gruusia, mis asub Moldaavist jupp maad ida pool, kuulub nn vanade usaldusväärsete veinitootjate kategooriasse, samas kui Moldaavia käib nn. uute veinitootjate alla. Esimene neist on globaalsel turul palju euroopalikuma reputatsiooni kandja kui teised.
Kokku saavad nad ka. Nii pidada grusiinid pärast Venemaa veiniembargot viima oma veini Moldaaviasse, kus see pudelitesse pannakse ning moldaavia veini pähe Venemaal maha müüakse.
Samasse kanti läks ka Neringa Klumbyte ettekanne Leedu vorstitööstusest, kust tuli välja, et vanad, nõukaajast pärit vorstisordid on rahva meelest aasialikud ja vähematraktiivsed kui uued lääne nimede ja pakenditega vorstid. Mis sellest, et mõlemaid vorbivad Leedu ettevõtted Leedu turu jaoks.
VEEBIPOLIITIKA
Üldse kipub “Euraasia” uurimisega olema nii, et etnoloogias ja kultuuriuuringutes esindab Aasiat seal praegusel ajal Venemaa ja Euoopat kõik, mis on Venemaast läänes ehk siis kogu muu Euroopa.
Kaks head näidet olid ettekanded Vene firmade veebipoliitikast (Alla Kasjanova) ja Kreeka kommunistidest (Katerina Seidari). Kui tahetakse olla dünaamiline ja välisinvestoritele atraktiivne, siis tehakse netiaadress .com lõpuga, kui aga vene ostjatele/investoritele suunatud, siis ikka .ru aadressiga. Iseenesest loogiline samm. Ja kui 1990ndail olid Kreekas probleeme valitsuste moodustamisega, siis said vasakjõud oma N-Liidu sümpaatiatega asiaatide sõimunimed külge.
KÕIGE LÕBUSAM: MUUSIKA
Räägiti ka muusikast. Sektsioon kuhu minagi kuulusin ja mis oli kõige lõbusam. Sektsiooni naelaks (just meelelahutuslikust seisukohast) oli ettekanne Verka Serdiuchkast, tema imidzist ja ka saamisloost. Kuidas Danilenko arenes Ukraina telekoomikust megastaariks (hiljuti nägin temast ühte telesaadet kus mingi mäned?er väitis, et Serdiuchka kontserdihonorarid algavad 30 000 USDst). Ja sellest, kuidas tema kuju Ukrainas tänavail põletati ning talle lisaks sellele ka Venemaa sissesõidukeeld taheti anda. Kõik kokku pealkirja all “Postsotsialistlik hübriidne identiteet”.
Kokkuvõttes oli see huvitav konverents. Euraasia piire, olemust ja mõtet ma ikkagi selgeks ei saanud. Aga see pole oluline, sest Euraasia eest sellel hooajal makstakse!