*
Ahto Muld (AM): Sina korraldad õllesummerit. Aga kuidas inimesed üldse meele lahutusrajale tavaliselt sattuvad?
Raimond Kaljulaid (RK): Jah, korraldan. Mulle meeldivad pretensioonikad brändid, mis jaotavad inimesed tugevamalt kahte lehte: meeldib – ei meeldi, külm – kuum. Õllesummer on suurim – turuliidrid on põnevad. Teised tulevad mingit teist teed mööda.
*
AM: Kui me nüüd üritaks sõna “meelelahutus” lahti mõistetada?
RK: Väljalülitus rutiinist. Anda kontroll ära – see ongi meelelahutus.
*
AM: Kuidas tõmbad piiri terminite “süvaline meelelahutus” ja “suvaline meelelahutus” vahele.
RK: Need on sama asja kaks poolt. Inimesed, kellel on tahtmine lahendada keerulisemaid ülesandeid, kuulavad keerulisemat muusikat, vaatavad keerulisemaid filme, harutavad keerulisemaid lõngasid. Selleks on vaja aega ja pühendumist. Tavainimene, nagu mina, meie, ilmselt enamik igast ühiskonnast, ei saa lubada enesele luksust olla suure osa päevast kultuuri päralt. Järelikult peavad lahendused olema lihtsamad, tulemused kiiremad ja kasu otsekohesem. Tobe ja rumal on neid vastandada – üks on halb ja teine hea. Mõlemaid on vaja, täpselt ühel ja samal põhjusel.
Eestis riik proovib piire tõmmata ja korraldajaid erinevalt maksustada ning terroriseerida. See on ääretult ebakultuurne. Eestis kehtib ühena vähestest Euroopa riikidest erakorraldajale, kes riigi toetust ei saa või ei küsi (sic!) kõrgem maksumäär kui neile, kes saab riigilt toetust (mis iseenesest pole häbiasi!). Selline situatsioon on Euroopa kontekstis anomaalia.
*
AM: Mida teeb suvine meelelahutaja ülejäänud aastal? Lööb Küprosel rahvalt teenitud piletiraha laiaks? Valmistab uut meelelahutust ette?
RK: Mina olen viimasel ajal Eestist ära niipalju kui võimalik. Aga seda ei võimalda mitte Õllesummer, sest Õllesummer on palju vähem kasumlik ettevõtmine kui arvatakse. Õllesummeri korraldamine on aastaringne töö ja ilma naljata. Me korraldame üritust, kus esineb enam kui 100 bändi enam kui kümnel laval – seda nädala ajaga kokku ei pane.
*
AM: Kus on see piir, mil meie suve tuuritajate turg lihtsalt täis saab? Seda kõike on ju ogaralt palju?
RK: Ökonomistide asi vastata. Mina turundajana pakun, et inimeste ootused lihtsalt tõusevad. Millega lepitakse ühel hooajal, ei lepita enam teisel hooajal.
*
AM: Muuseas: sinu sõbrad keskerakonnast keelavad suvel vist ka välipuhvetites joomise. Mis saab Õllesummerist? Väike erand?
RK: Siin on mingi segadus mõistetes nüüd – keelud kehtivad peamiselt jaekaubanduse kohta. Väljaspool siseruume toimuvatel avalikel üritustel keelas maavanem enam kui 22 mahuprotsendiga alkohoolsete jookide müügi. See ei too Õllesummeri külastaja jaoks kaasa mingeid muutusi.
*
AM: Kas meelelahutajad, kes töötavad ju teatavasti pidevalt õlle vahetus läheduses, kipuvad ka rohkem jooma kui meelelahutusürituste külastajad?
RK: Professionaalid mitte. Me oleme viksid ja viisakad inimesed.
*
AM: Mis teis sihukest on, mis inimestel seedetrakti keema ajab?
RK: Kadedus. Inimestele – töökatele, toredatele, sõbralikele Eesti inimestele – meeldib Õllesummer. Neil on seal hea. See ei mahu mõnele pähe. Paras talle.
*
AM: Mille järgi meelelahutaja ise seda meelelahutust valib, kuhu suvel sattuda tahab (mitte enda üritused)?
RK: Nagu iga teine inimene. Ma ei tea, kes on Durexi omanikud, aga ma ei usu, et nad voodis mingeid erilisi imevigureid teevad. Ikka sedasama, mida kõik teised.
*
AM: Harju maavanem Lootsman, jah, jahus midagi joomarlusest. Ütle sina, kas õlu kuulub kultuuri hulka või mitte?
RK: Jah, kuulub. Nagu laul ja tants, Tanel Padar & The Sun, Agent M ja Stella. A. Le Coq ja Saku on kaks kaubamärki, mille üle me, eestlased, oleme põhjusega uhked. Sest nende õlledes on stiili.
*
AM: Millega meelelahutajad vabal ajal tegelevad?
RK: Loeme veidrat jaapani kirjandust, käime koeraga jalutamas, mängime oma lastega, istume sõpradega kohvikutes. Tegemist pole eraldi liigiga. Kas ajakirjanikud tegelevad ainult ajakirjandusega? Meelelahutus on nagu iga teine elukutse. Meil on ka kolmapäeva õhtud.
*
AM: Kas meelelahutajad loevad? Raha? Raamatuid?
RK: Kui me loeks inimesi ja külastajaid, siis me muutuks masinaks. Kui me loeks ainult raha, siis me muutuks kasumiaruandeks. Inimestele ei ole võimalik korraldada häid sündmusi, kui Sa mõtled eurodes ja sentides. Sest eurod ja sendid ei tantsi. Vabal ajal loen ma raamatuid. Raamatuid ja Raamatuid. Tekstid on maailma kõige põnevamad asjad. See kuidas neid luuakse, see kuidas neid loetakse ja see, kuidas nad meid muudavad.
*
AM: Ütle üks kõige ägedam meelelahutusüritus, kus ise Eestis viibinud oled?
RK: Mati Undi lavastatud ja David Henry Hwang’i kirjutatud M. Butterfly Draamateatris – peaosades Mait Malmsten ja Taavi Eelmaa. See oli aastal 1999.
*
AM: Sa oled olnud või oled keskerakonnas. Muld luges, et Õllesummer on puha kesikute üritus?
RK: See on lihtsalt vale.