Uus keskkonnaminister Jaanus Tamkivi kirjutas lehte (Postimees, 31.05.2007|) oma esimese loo selles ametis – tee-ehitusest ja karjääridest. Midagi rumalat pole ammu lugeda saanud. Jaanus, hinne kaks (2)! Astu kohe tagasi, sest keskkonnaministriks ei sobi sa absoluutselt, selles kohal oled sa väga kahjulik. Hinde kaks (2) võib ju visa õppimisega ära parandada, aga kahtlustan, et tegelikult spikerdasid selle loo maha või kirjutas selle sinu eest valmis Maanteeameti päälik Sõrmus.
PATOLOOGILISED NÕRKUSED
Loos leiduva sõnumi võib kokku võtta paari lausega. Tallinna lähiümbruse inimesed, võite möliseda ja rääkida keskkonna hoidmisest, aga teid on vaja ehitada, liiva, kruusa, killustikkku on vaja. Selleks on vaja pealinna külje alla uusi karjääre ja palju! Tutkit teile lille nuusutamisest, või sõitke end meie kehvadel teedel surnuks!
Keskkonnakaitsest, säästvast arengust, majanduslikust arukusest ja tänapäevasest keskkonnasäästlikust tee-ehitusest ei tea Tamkivi absoluutselt mitte midagi, või tema eest selle rumaluse kirjutanud Sõrmus.
Võtame näiteks kavandatava Peterburi maantee rekonstrueerimise. Selle asemel, et kuhjata väärtuslikule lubjakivimaardla alale meetrite kõrguseid teetamme, mis vajavad muidugi tohutult liiva, oleks arukas tee kaevata paekihi sisse nagu Lasnamäel. Ja kui palju saaks sel moel killustikku toota! Meie maanteemeestel on üldse mingi patoloogiline nõrkus hiidkõrgete teetammide järele. Vaadake neid paesel maastikul või liivaaladel, kus täidetakse kõrgendike vahelisi alasid, aga ei raiuta välja kõrgendikke nagu kombeks Rootsis ja Soomes
KAEVANDAMINE HARJUMAAL ON LIHTSALT RUMAL
Või teine näide. Jõelähtme valda Ruu küla maadele kaunisse metsamassiivi kaevandatakse uut suurt paekarjääri. Üheks põhjenduseks ikka seesama loll jutt, kuidas Tallinna ümbruse teed vajavad killustikku, mida tuleb tikutulega otsida.
Ida Virumaal kaevandatakse põlevkivi karjäärides, kus 10-meetrine paekiht raiutakse lahti, et sealt alt kätte saada 3 meetrit põlevkivi. Seejärel veetakse see põlevkivi rikastuskombinaati, eraldatakse paekivist, mis veetakse tagasi karjääri. Jumal tänatud, et selline arulagedus on hakanud selgeks saama ka eesti Põlevkivi juhtidele, kes kavandavad lõpuks tõsiselt ulatuslikku paekillustiku tootmist. On ju paas nende jaoks kaasnev maavara, millele pole vaja teha eraldi kulutusi. Põlevkivi kaevandamise kaasmaavarana tekkiv paekivi ja sellest toodetud killustiku transpordi hind Ülemiste jaamas on hetkel 43 – 55 krooni. Väo müüb veoteenust 2 kr tonn / km kohta. Seega 30 km kauguselt ligi 60 kr. Harjumaal ei ole mingit mõtet kaevandada killustikku. Kõik see Tallinna ümbruses kaevandamine on vene aja pärand kus hinnad kujundati kulupõhised. Täna on ikkagi hinnad konkurentsipõhised ja kaevandamine Harjumaal on lihtsalt rumal, paremal juhul aitab mõnel firmal natuke kasumit teenida keskkonna mittesäästvate otsuste taustal.
INIMESED NÄRIGU PORI
Ning mida teavad meie karjäärimehed oma suures enamuses üldse tänapäevastest tehnoloogiatest. Ikka üritatakse paekivi kaevandada nii, et lõhkamine käiks 24 tundi ööpäevas ja kõik ümbruses mattuks ühtlasesse tolmupilve ja mürasse. Karjäärimehed poleks sageli nagu luulnudki, et Bre?nev on ammu surnud. Pagan, sõitku Tamkivi koos maantee- ja karjäärimeestega Euroopasse ja vaadaku, kuidas on võimalik keskkonda ja inimesi säästvalt kaevandada, kui kiiresti seda teha võib ja missugust tehnoloogiat selleks kasutatakse.
Tamkivi ei tea midagi ei tehnoloogiast ega oska ka arvutada saja piires. Aga ta ei tea ju loodusest ka midagi! Kui teaks ja püüaks sovjetiaja maantee- ja karjäärimeestele midagi selgeks teha, siis võtaks ta hoopis ette keskkonnamõjude hindamise senise korra. Praegu on nii, et karjäärimehed ehk tellija peab iseendale teha laskma selle hindamise! Ehk siis karjäärimehed peavad ise teatama, kui palju nad keskkonda rikuvad ja saastavad. See on ju seesama kui määrata Dracula verepanga direktoriks! Eesti on kahjuks täis kõiksugu keskkonnahindajaid, kes papi eest ükskõik missuguse möga kirja panevad ja selle uuringu ja analüüsi pähe esitavad. Seetõttu pole ka ime, et meil on võimalikud Muuga sadama taolised monstrumid, mis ainult ime tõttu siiani õhku pole lennanud. Kuid õhku lennates võtavad nad kaasa ka pool Tallinna linnast.
Tamkivi või tema eest soperdise kirjutanud Sõrmus on vist imestunudki, kui inimesed sellisele lauslollusele vastu hakkavad ning karjäärimehed kaikaga oma kodukohtade juurest minema peletavad. Sest peale sittamise ja lagastamise ei näi enamus neist midagi oskavat. On vaid üksikuid näiteid, kui mõned karjäärimehed tõesti suudavad omi asju ka mõistlikult ajada. Aga neid ei lasta mingi sissesöönud karjäärimaffia poolt eriti löögile.
Ja nüüd on need kerge papi järele ihalejad, sittajad ja lagastajad nakatanud keskkonnaministri. Selle haiguse nimi on silmamunade värvumine dollarikarva rohekateks. Inimesed muidugi närigu pori, loomulikult mitte Kuressaare lahe oma.