*
Daniil Borissovit?, tuleb ette, et tõde avaneb mitte pikkade ja aeglaste otsingute läbi, vaid äkki välgatab valgus, mis sunnib ühel hetkel muutma saatust ja elu. Kas midagi taolist on ka Teiega juhtunud?
Minu pöördelised hetked on seotud mitte niivõrd minu isikliku elu kui professionaalse tööga, enda professionaalse nägemusega erinevat sorti protsesside kontekstis – sotsiaalsete, psühholoogiliste, filosoofiliste.
See toimus lapsepõlves: ma õppisin küllalt tuntud kunstiõppeasutuses Pensas ja kaheksateistkümne aasta vanusena taipasin, et interpretatsioon, filosoofiline vaade asjadele on sama tähtis kunstikomponent, nagu oskus joonistada, kirjutada, värvida, teha kompositsioone. Ning ma mõistsin, et just see teine osa – interpretatsioonilis-intellektuaalne, mis on seotud kaasaegse kunstiga, huvitab mind hoopis rohkem kui töö lõuendi, tekstuuri, värvide, uute vormidega.
Mind soovitati Kunstiakadeemiasse – Repini-nimeline instituut Sankt-Peterburgis, siis veel Leningradis. Kuid mina, sõitnud Leningradi, astusin hoopiski mitte sellesse fakulteeti.
Ma astusin kahte teaduskonda – kunstiteaduskonda Kunstiakadeemias Leningradi ülikooli filosoofiateaduskonda, mõistmata, et juute filosoofiateaduskonda ei võeta; ma jäin kunsti omasse.
*
Jätkasite joonistamist?
Ei. Ei joonistanud enam kunagi. See kurvastas mu isa, kes oli isetegevuslik kunstnik. Muide, nii ema kui isa, kes võtsid mult lapsepõlves käest raamatud, kuna ma lugesin kogu aeg ja kõikjal võimatul hulgal – teki all, tualettruumis, nende juures- ja äraolekul, unistasid, et mul oleks mingi normaalne amet, kunstnik normaalsete hulka ei mahtunud, kuid kuna ma õppisin nii eeskujulikult, hakkasid nad oma lootusi rajama sellesse sfääri. Siis aga muutsin ma äkitselt elu. See oli tugev murdepunkt ka mulle? Kuid filosoofiakandidaadiks ma ometi sain?
ESIMENE VABA NÄITUS VENEMAAL
*
Pärast kaitsmist?
Tegelesin pikki aastaid kunstisotsioloogiaga. Ja muudkui kirjutasin, kirjutasin ja kirjutasin artikleid. 1985. aasta lõpus ütles mu sõber mulle: “Sotsioloogia on praktiline teadus, nii et teeme midagi! Teeme õige midagi sisukat, see on ju projektteadus.” – “Aga mida me teeme?” küsisin ma. – “Sina mõtle midagi välja, meie aga realiseerime selle sinu teaduslike tööde põhjal.”
Ning ma mõtlesingi. Mõtlesin võtta järjekordse noortenäituse ja see põhjalikult ümber teha. Ning mul lubati teha revolutsiooni.
*
Revolutsiooni?
Lõhkusime kogu praktika, mis oli meil vääramatu 1929. aastast. XVII Noortenäitus. See toimus 1986. aasta novembris ja oli esimene vaba näitus Venemaal. Rääkisin ümber NSV Liidu Kunstnike Liidu esimehe, sekretäre, ideolooge ning kirjutasin tohutu hulga pabereid, minu taga seisis ajakirja Dekorativnoje Iskusstvo peatoimetaja, seal olin ma toimetuskolleegiumi liige. Selle näituse pidid tegema mitte-kunstnikud. Muuseas, kõik näitused NSVL-is tegid 30-ndate aastate algusest pärit kunstnikud. Seetõttu polnud need näitused kellelegi vajalikud, keegi neil ei käinud, ainult partei ja valitsuse esindajad heitsid pilgu moe pärast peale. Meie aga mõtlesime välja, et näituse teevad kunstiteadlased. Kunstnikud jäeti kõrvale.
*
Nad jäeti üldse hääleõiguseta?
Nad lakkasid olemast lavastajad ja artistid ühes isikus, jäid ainult kunstnikeks, nagu olema peabki. Lavastaja osa jäi kunstiteadlastele.
Me hakkasime näitusetöid müüma, me hakkasime lubatud näituse taustal tegema hulka lubamatuid, ühepäevalisi underground-näitusi: totaalne avangard, installatsioonid, videod. Öösel sõitsid kohale kunstnikud. Monteerisid. Päeval näidati. Õhtul võeti lahti. Ja järgmisel ööl tulid kohale juba teised.
Me kutsusime oma projektidest osa võtma Peterburi, Samaara, Jekaterinburgi ja Novosibirski. nendel ühepäevastel näitustel korraldati Viktor Tsoi, Greben?t?ikovi, Mamonovi kontserte; kunstnike keskmajas tuli 800 inimesele mõeldud saali rohkem kui kaks tuhat. Mis seal toimus! Siis polnud veel OMON-i?
*
Osutus, et hea teooria on küllalt praktiline asi?
Muidugi! Avaldasin ma ju kogu teoreetilise osa pool aastat enne näitust ajakirjas. See oli sotsiaal-filosoofiline kontseptsioon sellest, kuidas võiks olla üles ehitatud kunstielu.
*
Te teate, kuidas ümber ehitada kunstielu või ühiskonda tervikuna?
Nii seda kui teist. See on muidugi nali? Sellel näitusel lõin ma kuraatori ameti, mida varem meil polnud, polnud produtsentlust. Ent kuidas ka polnud, ise ei saanud ma sellest midagi. Mõeldes koos oma kaaslastega kõik algusest lõpuni välja, ei saanud ma autoriõigusi projektile, ei saanud raha kõigi kirjutatud tekstide eest, töid osteti kunstnikelt. Mul algas tugev depressioon.
Kolme kuu pärast palus Elem Klimov mul tulla kinoalale. Ning ma hakkasin kinoga tegelema. See oli 1987. aasta algul.
*
Aga kelleks ta Teid kinoasjandusse palus?
Elem Klimov palus mind teha kaasettekande pleenumil laenutusest. Filmi hakatakse tegema vabalt, aga mis nende filmidega edasi peale hakata? Mida teha filmilaenutusega, mis selleks ajaks oli juba hinguselemineku piiril ning suri lõplikult 1988. aastal. Ma ütlesin, et kui kõik vanamoodi jätta, siis suunatakse kõik uued ja vabad filmid riiulile ning vaatajani need ei jõua. Kino võib elada, kui tehakse tuhandeid koopiaid ja seda jälgivad kümned miljonid vaatajad.
*
Te teadsite juba sel ajal, kuidas selleni jõuda?
Nemad tahtsid uuendusi ainult tootmises – vahetada kunstilisi juhte stuudiotes, kaotada tsensuuri, sulgeda Goskino, edasi aga läheks kõik iseenesest. Üldsegi mitte! Vaja on uut majandamist, vaja on uusi sotsiaalseid suhteid, uusi sü?eid, vaja on uut tüüpi firmasid, vaja on privatiseerida need firmad. Ma selgitasin neile, et neid on alati kaitsnud Nõukogude võim. Ning seejuures kaitses võim neid sellega, et võideldes kodanliku ideoloogiaga, ei lasknud ta praktiliselt välismaa filme Nõukogude turule. Aga nüüd mitte seitse Ameerika filmi aastas, vaid 150! Ning need Ameerika filmid on suunatud lihtsale inimesele?
*
Millise uue filmilaenutusmudeli Te välja mõtlesite?
Mul oli artikkel: “Enne, kui ellu jääda, peab nõukogude kino surema.” Ta peab sündima teisena, kui aga tuleb agoonia, pole see pikk. See kestis 1998ndani. Siis sai lõpuks arusaadavaks, et Venemaa seisab gigantse kinoteatraalse revolutsiooni lävel.
Aasta pärast revolutsiooni filmilaenutuses tõusis piletite hind kaheksa korda. Venemaal on praegu filmisissetulekult kuues koht Euroopas ja kümnes maailmas – umbes pool miljardit dollarit aastas, see aga tähendab, et tegu on maailma ühe parima kinorepertuaariga. Venemaa vaatab kõike – parimaid Hollywoodi blockbustereid, parimat kommertskino; kõigi maade filme Jaapanist ja Hiinast Prantsusmaani, Itaaliat ja Hispaaniat, vaatab autorikino spetsiaalsetes kinoteatrites – Almodovari, Lars von Trieri. On neli-viis saali Moskva 230-st, kus võib vaadata väga kvaliteetset kino, tarvitsemata sõita Cannes´i või Veneetsia festivalile. Ärganud on ka presidendi administratsioon, nemadki on hakanud raha filmi paigutama – tõsi küll, patriootilistele filmidele.
FILMIST TELEKANI
*
Kuidas läheb Vene filmidel üldises laenutussüsteemis?
Kuna üks põhilisi ideoloogilisi trende Venemaal on suhteliselt arulage patriotism, eriti pehme külma sõja perioodist Läänega, mis nüüd on alanud, siis? Hästi läheb Vene filmil. Siin on veel väga suur roll televisioonil, mis võib riigi uskuma panna millesse tahes.
Televisioon veenis rahvast, et sotsialismi ajal oli elada parem, kui praegu. 68% Venemaa elanikest on kapitalismi üles ehitamise 15. aastal küsitluste põhjal sotsialismi poolt. Sealjuures, keskmine palk on tõusnud 300 dollarini, Moskvas aga läheneb 500 dollarile, sealjuures, kui igal kolmandal perekonnal on auto.
Meil on ühes riigis kaks riiki. Üks, tohutu ja vaene, nagu Bangladesh, mis koosneb umbes 120 miljonist inimesest. Ja see riik istub ainult televiisori ees, kinos ei käi. Ning on veel väike riik, selline arenenud sorti – miljonit seitse, kes käivad kinos. Need kaks riiki pole millegagi seotud, juhuslikult räägivad nad üht keelt, aga neil on erinev teadvus, erinevad väärtused. 7 miljonit – mäned?erid, PR-tegelased, pangateenistujad, programmeerijad, intelligendid – ei armasta Nõukogude võimu.
Televisioon Venemaal säilitab, transleerib, kaitseb ja transformeerib uue elu eest nõukogulikku teadvust. Isegi mitte nõukogude, ma nimetaksin seda feodaalseks. Kuna see oli täpselt samasugune XVI ja XIX sajandil, Stalini ja Bre?nevi ajal. Televisiooni ülesanne on säilitada seda teadvuse tüüpi.
MILLES ON SELLE TEADVUSE ERIPÄRA?
Teadvus põhineb sellel, et inimesest tegelikult midagi ei sõltu. Sinu eest otsustab kõik riik, riigile delegeerid sa täieliku võimu ja vastutuse, tema juba teab, kuidas peab. Otsustab, milline peab olema parlamendisüsteem, millised mõned juhitud parteid, milline äri. Õige äri saab neljanda jahi, pärusmõisa Londonis, saare Vahemeres, ebaõige äri aga esialgu 9, hiljem tõenäoliselt 15 aastat vanglas. Rahvas on sellega täielikult nõus.
Edasi: väljapaistvad Vene juristid hakkavad interpreteerima seadusi nii nagu vaja. Venemaal on tekkinud väljend “basmannõi sud”, see on kokkuleppeline kohus, kohus helistamise peale, selline leidub igas linnas.
Niisiis moodustub kohtulik, majanduslik, parlamentaarne informatsioonisüsteem ning see loob oma tehnoloogiad, mis teenib feodaalse teadvuse säilimist. Lihtne näide sellisest tehnoloogiast: totalitaarne riik räägib, et Stalin oli hea, demokraatlik, õige riik, räägib täna ühel kanalil kuus korda, et ta on kohutav. Mis inimestel üle jääb? Aga kurat teda teab, milline ta tegelikult oli? Ja juba 54% elanikkonnast arvab, et Lenini ja Stalini pärand oli riigile suur ja positiivne.
Kas me Stalinit ei kritiseerinud? Kritiseerisime. Meil olid Svanidze suurepärased programmid teisel kanalil, kus kõik paljastatakse. Aga tund aega varem läks eetrisse teine programm NTVs, mitmeseerialine film “Stalin life”, kus on näidatud, kuidas ta elu lõpus kahetses, kannatas?
*
Te tahate öelda, et televisioon võib veenda ükskõik millist inimest ükskõik milles?
Asi on selles, et Venemaa on üle läinud kolmandasse reaalsusesse. Esimene reaalsus – empiiriline – kuidas me istume, räägime, kõik, mis on ümberringi. Teine reaalsus – autorite poolt välja mõeldud: romaanid, filmid. On televisiooni reaalsus, kolmas, kus väljamõeldu ja faktiline, empiiriline on ühendatud millekski terviklikuks. Niisiis, kui midagi televisioonis näidatakse, siis tähendab, just see on reaalsuses, kui ei näidata – pole.
PRÜGIKEERIS
*
Kas kolmanda reaalsuse võim tähendab ka kunsti hävingut?
Vene kunstnike jaoks osutus vabadus uskumatult suureks katsumuseks. Nad ei suuda siiani hakkama saada tsensuuri puudumisega, sest kuni on tsensuur, on vaenlane, on selle vaenlasega võitlemise erilised koodid – rusikad taskus, mida väga edukalt kasutasid ära nii Ljubimov, Tovstonogov kui ka Efros.
Neid kardeti, aga tänased ideoloogid tulevad toime iga tekstiga. Kirjuta, mida tahes, kuid lugema hakkab sind väga piiratud ring inimesi. Teiseks, sinu nägemusele seisab vastu kakskümmend üheksa teist tüüpi nägemust – erootilist, dokumentaalset, trillerilist, detektiivset. Kuidas teha kunstilist teksti – kinos, teatris, kirjanduses, et see oleks ühiskondlikult tähenduslik? Selliseid tekste EI OLE ega SAAGI praktiliselt olla. Ning see on ideoloogide saavutus.
Asi on selles, et kodanlikku korda ehitatakse sotsialistliku korra katte all. Ja kui nad vabaduse tingimustes kohtuvad, igasuguste ideoloogiliste doktriinide puudumise tingimustes, piseneb kõik puruks, prahiks, pole maailmapilte, mis üksteisele vastanduksid. Nagu nähtub ühe saadikust näitlejanna esinemisest – rahvas tahaks, et me töötaksime nagu Bre?nevi ajal, ehk jooksime töö juures teed, et sealjuures poleks tänavail bandiite, et poleks jutustusi oligarhide elust, aga et miilitsat oleks vähem ja ta poleks nõnda julm, et kõigil oleks välispassid, et poleks väljasõiduviisasid, et oleks 270 sorti vorsti ja 300 juustu; et kõik oleks nagu Bre?nevi ajal ja Norras korraga.
*
Prügist on nüristatud kõik ilma erandita?
Kõigile on omane mitte mõista seda, kuidas on elu üles ehitatud.
Erinevad inimgrupid tulevad oma mütoloogia ja oma selgituste valikuga ja hakkavad võitlema teiste gruppidega diskussiooni puudumise tingimustes. Diskussiooni puudumise tingimustes tõuseb esile mingi üldlevinud arvamus? Ei teki solidaarsust, koos sellega ei teki kodanikuühiskonda, ei teki kodanikuühiskonna institutsioone ja järelikult, võim otsustab ise, millised seadused, milline kunst on vajalik. Võim otsustab, keda toetada. Oleme seni patrioodid, hiljem, kui vaja, hakkame natsionalistideks. See on mugav.
Inimestel on peades praht, tekib õigluse utoopia: televisioon on õpetanud 143 miljonit inimest vihkama 20 oligarhi. Tema on süüdi, tema võttis sinult alumiiniumi ja naftatööstuse. Mis, kas teile on kunagi kuulunud naftatööstus?! On teile kuulunud metsad?! Mitte kunagi pole teile midagi kuulunud. Kuid teil on praegu tohutu võimaluste revolutsioon. Kui te mõistaksite, kuidas on elu üles ehitatud, õpetaksite kiiremini praegu oma lapsele saksa keelt, kuna teie eest varjatakse, et Saksamaal on kõrgem haridus tasuta. Kui sinu laps õpib hästi saksa keelt Goethe instituudis, võetakse ta kohe vastu Saksa kõrgkooli. Ja ta tuleb siia tagasi 2,5 tuhande dollarilise kuupalgaga ja sinule, vanaemale mingist külakesest, pole vaja pensioni, ta toidab su ära. Kuid vanaemale seda selgeks ei tehta, seda varjatakse.
*
Maa, kus oli häbi olla lugemata näiteks Bulgakovit.
Kõik see on möödas. Televisioon – see on riigi peamine looja. Ja see on hoopis tõsisem, kui FSB ja armee.
*
Aga need, kes armastavad kunsti. Kes on üle neljakümne?
Nad kaovad. Nad on ju pealegi kõik argpüksid. Ei suuda organiseeruda. Neil puudub kokkulepe. Nad vihkavad uut elu, kuna nad ei teeni nii palju, kui nende lapsed. Minu sõbra poeg teenib 10 – 15 000 dollarit kuus, ta on 26-aastane, tema isa aga sada korda vähem.
*
Aga Teie ajakiri?
See on väike saareke ookeanis. Lugejaid on aina vähem ja vähem.
*
Kuidas suhtub Teie praegusesse töökoormusesse Teie perekond?
Kogu pere on selline – naine on tuntud kriitik Zara Abullajeva.
*
Kas Teie vaatepunkt langeb nende omaga kokku?
Riidleme kogu aeg, kuid andekust hindame ühtemoodi.
*
Aga tütar?
Tütar lõpetas ülikooli kunstiteaduse teaduskonna ja valmistub tegelema filmiga.
*
Osaleb ta teie vaidlustes?
Osaleb ja on alati minu poolt?