Lutsu menuromaani nimi on teatavasti “Kevade”. Auväärne kunstiteadlane Kaalu Kirme aga märgib memuaarteoses “Kolm paradiisi” 228. leheküljel “Kevad”. Tühiasi muidugi. Olen lugenud arvamusi, et Kirme raamat on väga huvitav. Täiesti nõus. Ka välispidiselt ilus. Võiks arvata, et kirjastus Ilmamaa ja toimetaja Mari-Liis Tammiste on tubli töö teinud. Tüsedad memuaarilise toimega teosed on peaaegu kõik hoolikalt toimetatud ja trükitehniliselt laitmatud.
Näiteks rootsi keelest ümber pandud Margareta Strömstedti “Astrid Lindgren” ja Käbi Laretei “Otsekui tõlkes”. Parajasti on pooleli Debora Vaarandi “Aastad ja päevad”, kus olen leidnud vaid ühe trükivea (kõik kolm teost Tänapäevalt). Ühtki trükitehnilist viperust ei hakanud silma Jaan Krossi 719-leheküljelises teoses “Kallid kaasteelised” (Eesti Keele Sihtasutus, toimetaja Kristiina Ross, AS Pakett trükikoda.). Vanameistril aga on juhtunud aps ENSV miilitsaorganite rajaja Kalvoga. Nimelt ei ole too mees olnud Estonia, vaid Vanemuise ja Draamateatri direktor ning tema eesnimi ei olnud Aleksander, vaid Arved.
NAINE TULI JA KADUS!
Juba esimestest lehekülgedest peale hämmastab noore Kaalu võime panna tähele ja mäletada veel vanuigi sõjaeelseid ja -aegseid sündmusi ja episoode ning kuuldud lausumisi. Kõigele lisaks puistavad pajatustele vürtsi hiiu murdes sõnad ja laused. Muist on ka kirjakeelde ümber pandud, kuid olulist lünka ei peaks tekitama ka tõlkimata jäänud sõnad. – Kellel on nii väga vaja täpselt teada, kuidas tehakse korendusaeda, mis kogus on kõrretäis maasikaid või mis puuliigist võiks olla piiruhalu pent.
Et autor kirjeldab kokkupuuteid vastassugupoole esindajatega lapsena ja noorukina, kasvas uudishimu kohata kusagil eespool kirjeldusi armumistest ja tõsisemat laadi suhetest. Lugu juba sügavalt raamatu teises pooles, kui ootamatult satud reale: olin esimesest naisest parajasti lahku läinud. Nagu nuustikuga vastu nägu! Milleks üldse kirjutada kohtumistest tüdrukutega, kus mitte midagi ei juhtunud, ja kruttida lugeja ootust, kui ei tule ausat juttu elu kõige olulisema eevatütre leidmisest ja perekonna asutamisest? Mees on mingil põhjusel otsustanud vaikida maha eraelu kõige olulisemad episoodid. Sellest aru saades juurdled: huvitav, mida sulemees meile veel esitamata jätab. Või kas saabki kõike trükitut võtta täies hiilguses.
Nii paneb mõtisklema mõnelauseline lõik parteiridades tegutsemisest. Et nii terase pilgu ja õiglase meelega mehele ei ole jäänud meelde ainsatki episoodi, kus kaaluti kaadri sobivust, välismaale lubamisi, hinnati töötajate moraalset ja poliitilist küpsust, plaaniti kõige tähtsamate tähtpäevade tähistamisi jms. Kas mitte kordagi ei arutatud instituudi õppejõu abielurikkumist või kellegi lapse puudulikku õppimist? Kerget kahtlust tekitas ka kasin lõiguke doktoritööst. Kirjutas valmis, näitas Moskva sõbrale, viimane laitis maha ja oligi kõik. Eesti sõbrad ei arvanud midagi. Aga oponendid? Kas keegi juhendas? Kas vene keelde tõlkimisel ei tekkinud keerukusi?
Siinkohal jookseb mõte lõigule president Lennart Meri raamatus “Eestile elatud elu”, mis räägib erudiidi ennustusest, et N. Liit laguneb varem või hiljem. Ka Meri öelnud tähtsad sõnad kellelegi sõbrale. Soome sõbrale. Eluseikade jutustaja võis meelde tuletada ekspeditsioonidel kohatud juhuslike inimeste nimesid, kuid mingil põhjusel ei öelnud raamatus soome sõbra nime, kellele ta nii olulise ennustuse esitas. Kas mõlemale poleks olnud hiljem põnev toonast vestlust meelde tuletada? Olulise arvamuse kuulaja jäi meil teadmata.
KERGE KÄEGA KIRJUTATUD
Mõneti ärritunult loetud lehekülgi seirates märkan, et autor on kohati mõelnud esmajoones kirjutamise kergusele, jättes raskustesse lugeja, kes mingil põhjusel tahaks kindlaks teha, kellest seal õigupoolest jutt käib. Pole alati arusaadav, kas isikunimi on tuletatud talunime või talu omaniku nime järgi, nagu Matse Leena, Pendi Maimu, Pärdi Ants, Simmu-Nigula August, Antsu-Peetri Jaan. Või on kohati perekonnanime väänatud stiilis – Putmakeri Arvo, Krevaldi Heino, Käsu Elsa, Laasti Veljer jt. Kunagi varem pole ilukirjanduslike taotlustega tekstis kohanud isikute nimetamist veneaegses kantseleivormis – Nale Viktor, Rebassoo Kaljo, Uuemaa Paul, Vause Johannes, Niit Leo. Jutustaja mehisema eluetapi rajale jõudes pöörduvad nimed õnneks traditsioonilisse vormi.
Tühja sellest, et paar nuhi vurhvi tegelast on jäänud eesnimeta, kuid sümpaatsena esitatud Rahumäe kooli õpetaja Paimre oleks igal juhul väärinud eesnimega nimetamist. Kusagil sattusin lõigule: Maks Roosma korraldas Hiiumaal Hüti külas väljakaevamisi. Mis ala inimesest jutt – autor ei reeda. Tuli EE ette võtta. Häbi tunnistada, et ei teadnud Eesti klaasikunsti tippu kuulujat.
Mõnd lõiku on tabanud suur komade põud. Kohtasin ka komade tarbetut rohkust. Nii komad kui vildakad sõnamoodustised oleks pidanud toimetaja parandama, näiteks: masinat käsitama, nüridam ülesanne, pildid kaarditele, harmooniline kooskõla, röntgeniaparaadi operaator (vaatas rindkere läbi), maogastriit, teksti sisusse süübima, raamatuantikvariaat, vaaksa jagu ruumi, cassabanka (p.o. cassapanca), espander (p.o. ekspander), T?usima (p.o. Tsushima).
Ei usu, et suure ja väikese algustähe asjus isegi Mati Hint ja Tiiu Erelt alati üksmeele leiavad, seepärast viimasel ajal suurt täpsust ei taotletagi, kuid ühes raamatus ehk ei peaks lähestikku seisma Nõukogude hävitaja ja saksa tank, Saksa hävitaja ja nõukogude armee, Nõukogude piirivalvurid ja nõukogude väed. Läti armee ja eesti sõjavägi, Nõukogude ametasutused ja nõukogude võimuorganid, Nõukogude võim ja saksa võimud, Saksa väed ja saksa parasütistid, Saksa okupatsioon ja saksa okupatsioon, Balti hõbe ja ameerika hõbe. Sellega piirduksin, sest reeglid on ähmased. Ning jäägu unustusse saksa mürsukild, mis kustutas Krimmi Lembitu ema eluküünla.
JUHTUB SEDA KUI TEIST
Trükitehniline äpardus võib kanduda ühest raamatust teise ja kolmandassegi. Näiteks 1992. aastal (eksisteeris veel kirjastus Perioodika) läksid trükikojas köitmisel vahetusse Loomingu Raamatukogu nr 9 (Doris Kareva luuletused) ja nr 10 (inglise kirjaniku Saki, so Hector Hugh Munro novellid) kimp keskmisi lehti. Ning mõne aasta pärast trükiti koolidele emakeele lugemik, kus muist Saki loomingut oli omistatud Doris Karevale.
Nii on põhjust karta, et teistesse keeltesse on kandunud ka Ants Orase vääratus raamatus “Eesti saatuslikud aastad 1939-1944” (Olion, 2002), kus kurikuulsa juuniküüditamise päevana seisab 14. mai 1941. Vagunid küüditatutega hakkasid liikuma 17. mail! Vähe sellest, autor mäletab, et õunapuud õitsesid. On hämmastav, et autor ei parandanud viga, kui ta 1948. aastal kirjutatud teost kümme aastat hiljem täiendas. Viga ei parandanud eesti keelde tõlkija Juta Eskel, toimetaja Hille Pungas ega ulatusliku eessõna kirjutanud Sirje Olesk.
Autoriteetse autori vigagi on püha. Kirme elulooraamatu lõpuosa on raskepärane, kuid õpetlik ja hariv. Kui viimane lehekülg loetud, imetled veel soliidset trükitööd. Ja üllatus-üllatus: meenub koht, kus käib jutt tarbekunstiinstituudi kingitusest (nahkköites auaadress) rahvaste Isale. Rabab köite õrn värvitoon – kas see kaante helebee?s pole samasugune, milliseks toona värviti kaante nahk ja kinnitati peale JS, 70? Kui on tegu kirjastuse Ilmamaa ja/või kujundaja Epp Kaavere isevärki huumoriga, jääb see vaid kitsa ringi teada. Ja põhjus peenikest naeru pidada.