Siiani oli põhjust kahelda teoorias, mille kohaselt riigikogu on ablaste türblite paraad. Enam ei ole. Pidevalt on jama rahvasaadikute kuluhüvitistega, nad ei suuda esinduskuludeks mõeldud klotsi kohe mitte kuidagi sihipärastelt ära kulutada, raiskavad seda hüsteeriliselt ja pärast lehed ilguvad nende kallal. Häbi kogu riigile.
EI OLE KORREKTNE!
Mida teha? Iga normaalne inimene lõpetaks laristamise, ei tangiks iga päev kolm korda autot ega sööks öö läbi koos valijatega pitsat. Eesti keeles on võimalik öelda, et mul pole selle rahaga mitte midagi peale hakata, palk on niigi sitaks suur ja üldse on mul igasugustes riigiettevõttes istumisest arvel nii palju nutsu, et hulluks ajab.
Aga riigikoguja ei ütle, ta lihtsalt joonistab seaduseelnõu, millega kavatsetakse piinlik aruandluskohustus üldse ära kaotada. Pole dokumenti, pole probleemi, kui keegi ei tea kuidas riigikogujad raha raiskavad, siis on kõik igas mõttes korrektne.
Tegelikult ei ole.
Katse riigiraha raiska- mist seadustada on kuritegelik. Sama hästi võiksid vargad teha seaduseelnõu, millega sõrmejälgede võtmine ära keelatakse.
KULTUURI SIHIKINDLAD HÄVITAJAD
Raske on leppida teadmisega, et riigikogus pole ühtki fraktsiooni, mis riigiraha raiskamise hukka mõistaks. Mentaliteedilt on nad kõik vargad. Nii rohelised, sotsid kui isamaalased. Olgu siis et riigikogujad on alatud, aga et ühiskonnas on suur hulk samasuguseid raisakulle, nagu näiteks maksumaksjate liit, see käib üle mõistuse.
Selle asemel et parasiidid hukka mõista, nõuavad ka maksumaksjate liidu tõhud endale õigust raha raisata, ilma et peaks aru andma. Paneme siis maksuameti üldse kinni. Kunagi lõi üks riigikoguja kellegi kirvega maha, siis maksumaksjad ei nõudnud teistele kirvega pähelöömise õigust. Näed, maksumaksja on vahepeal targemaks saanud.
Viimane aeg on Eesti tippteadlastel kokku tulla ja püüda välja selgitada, kas riigikogus on lisaks Puutini poliitika maaletoojate, Eesti kultuuri sihikindlate hävitajate, raudteebojaaride mahitajate, veendunud riigiraha laristajate ja nende vaikivate kaasajooksikute ka mõni normaalne inimene. Välisel vaatlusel tundub et ei ole.
ALUSTADA KONTORIROTTIDE ARVUKUSE VÄHENDAMISEST
Kui tõesti on kõik ühesugused kaalikad, siis peab läbi vaatama valimisseaduse, mis välistab korralike inimeste Toompeale sattumise. Ehk siis – kui korralikud inimesed üleöö Toompeal südametunnistuseta monstrumiteks muutuvad, tuleb seal valitseva vaimse õhkkonna muutmiseks midagi radikaalset ette võtta.
Kui nii väga laias joones üldistama hakata, siis on tegemist bürokraatia hävitamise katsega. Samas pole õige hävitada seda osa paberimajandusest, mis bürokraatide laamendamist takistab. Alustada tuleb kontorirottide arvukuse vähendamisest. Mida halba saab juhtuda, kui riigikogusse jätta viiskümmend üks või üksteist liiget? Absoluutselt mitte midagi peale selle, et häälte lugemine läheb kiiremini. Seadused tulevad endiselt Brüsselist, täpsemalt õigustõlke keskusest. Ja pole tähtis, kes neile kolme lõviga templi peale lööb.
KIRJANIKUD JA KUNSTNIKUD ELAVAD VAID VEIDI SITEMINI KUI TÖÖTUD
Teiselt poolt peab iga vald ja oblast tagama vastuvõetud seaduste täitmise. Euroliidus on miljon seadust ja neid toodetakse vooluliinil juurde. Varem või hiljem jõuab kätte see hetk, kus kogu Eesti tööjõud ei suuda enam euroseaduste täitmist jälgida ega kontrollida. Kas riik on selleks lähenevaks kriisiks valmis? Täiesti vastutustundetu on igasuguseid seadusi vastu võtta. Toon näiteks Kultuurilise väljenduse mitmekesisuse kaitse konventsiooni, mille on ratifitseerinud nii euroliit kui Eesti. Selle, põhiseadusest kõrgemal seisva üriku mõte on tagada kohaliku kultuuri õitsemine. Sõnasõnalt õitsemine, mitte õitseng või õilmitsemine.
Nelja aasta pärast tuleb rahvusvahelise kontori ees aru anda. Kuidas sa ütled et meil elavad õitsevad vabakutselised kunstnikud ja kirjanikud ainult natukene sitemini kui töötud. See tähendab, et pole mingeid abirahasid ega isegi mitte sotsiaalseid tagatisi nagu ravikindlustus. Kui kirjanik sureb, siis tema pere toitjakaotuspensioni ei saa. Pole ette nähtud.
UUS SUHKRUTRAHV TULEB
Samas – riik on võtnud endale kohustuse kaitsta, edendada ja arendada nii vaimset pärandit kui jumal teab mida. Kui lugeda läbi kas või ainult üks mitmekesisuse konventsioon ja sellega võetud kohustused, milles muuhulgas kohustab riiki andma kultuurilise eneseväljendusega tegelejatele raha, pluss kolmkümmend lehekülge meetmeid ja abinõusid. Iga kahe konventsiooni rea täitmiseks vajab riik vähemalt viit ametnikku.
Kusjuures ametnikud, veel vähem lihtne maksumaksja, ei saa midagi kobiseda. Asi on otsustatud, nüüd tuleb täita, ära teha ja mitte vinguda. Kirjanikuna on mul lähenevast õitsengust ainult hea meel, aga kui ette kujutada, et selliseid ürikuid on kehtestatud terve raamatukogutäis, siis tekib kahtlus, et mitte ühtki neist ei kavatsetagi mitte kunagi rakendada.
Samas – rakendamatajätmine toob kaasa suhkrutrahvilaadse sanktsiooni. Ja kes vastutab, ikka see kuradi riigikogu, kes võtab vastu jumal teab mida ja jumal teab kui palju. Ma nõuan analüüsi, ma tahan teada, millal neelavad täitamata seaduste eest kaela määritavad trahvid kogu riigi eelarve ja bürokraatiamasin kogu tööjõulise elanikkonna.
Ma tahan seda teada riigikogult ja kohe. See puudutab meid kõiki.