Alternatiivid, olgu nad kas elustiilis, ajalookäsitluses või muusikamaitses, tõmbavad inimesi ikka ligi. Ma ei tea, kas see on seotud otseselt noortekultuuri tekke ja tõusuga XX sajandi keskpaigast alates, aga sõnale “alternatiivne” on tänaseks kujunenud lausa kultuslik, maagiline kõla. Mida kõike sellega ei reklaamitaks ega seostataks! Peamiselt muidugi kõike sisult nii igapäevast, et mitte miski peale alternatiivsusemärgi seda enam põnevaks ei suuda teha. Osalt just seetõttu oleme kõikvõimalike subkultuuride vohamisele vaatamata jõudnud olukorda, kus alternatiivist on sisuliselt kujunemas või kohati ka kujunenud peavool. Või siiski mitte?
MIS TÕMBAB LIGI JA MIS TÕUKAB
Liberalismi apologeedid võivad osaliselt põhjendatud rahuldustunde ja optimismiga kinnitada, et nõndanimetatud “avatud ühiskonna” vaenlased absorbeeritakse uude suurde ühiskonda ning kõik alternatiivid segunevad tolerantsuskatlas. Jäävad ainult teatavad vormierinevused, sisu osas võidavad aga “avatud” ja “vaba” ühiskonna väärtused.
Ometi on mitmed Lääne ühiskonnas toimud ühiskondlik-poliitilised ja otsapidi ajalooteadusega seotud arutelud ikka ja jälle jõudnud välja mingite käsitluste heakskiidu ja kvaasi-ametlikuks tunnistamiseni. Mingitele käsitlustele ei anta aga mitte mingil juhul võimalust isegi mitte diskussioonis esineda ega end kaitsta. Seega on teatud teemade ja vaatenurkade jäämine alternatiivi justkui kindlustatud. Seega ei saa me ka rääkida täielikust segunemisest. See lihtsalt pole võimalik. Kuidas segada trotskismi libertaarlusega?
Kuidas ühendada maoismi ja konservatiivsust? Üldjuhul muidugi ei ole küsimus mitte fundamentaalsete vaidlustega, millele liiatigi on olemas väga lihtne ja ühene vastus. Nimelt – nende ühendamine ei olegi võimalik. Enne nii fundamentaalsete tõdemusteni jõudmist käivad inimeste omavahelised arutelud ikka konkreetsetel teemadel ja enamasti on ka konkreetsed küsimused nendeks, mis tõmbavad inimesi ligi ja mis tõukavad neid ka jälle teineteisest eemale. Teatud ajaloolised ja ideelised faktid jäävad aga igavesteks veskikivideks suure liberaalse kokteili segajate kaela. Seega jäävad alles ka alternatiivsed käsitlused, mida ei võeta iialgi võrdselt teistega ajalooõpikutesse ja mis mitte selle kiuste, vaid selle tõttu jäävad alatiseks inimesi ligi tõmbama.
TÕELISED ALTERNATIIVID
Tuues vaid paar näidet – Ameerika kodusõjas lüüa saanud konföderaatidele poolehoidmine on teatud ringkondades moes. See ei muutu. Kuid samuti ei muutu seegi, et konföderaate jäädakse süüdistama kõige ilmsemas – ebainimliku orjamajanduse töös hoidmises veel XIX sajandi teisel poolel. Ning seetõttu on konföderatsiooni teema omaette suveräänse, justkui pidalitõbiste koloonia puutumatust nautiva valdkonnana avatud kõigile, keda tõmbavad ligi hallid sõjaväemundrid, ilusad Andrease ristiga lipud ja lõunaosariikide mõisaarhitektuur; samuti kõik sellega seotu alates tinasõduritest ja lõpetades mahukate kunstiteaduslike käsitlustega. Teema on alternatiivina avatud ja patenteeritud ning kes end sellega väga teadlikult assotsieerib, ei pruugi karta enda isiku originaalsuse kadu – pigemini peetakse sedalaadi mehi ja naisi liigagi alternatiivseteks.
Sääraseid näiteid võib tuua veelgi ja need ei pruugi olla puhtalt poliitilised. Olgu religiooni vallast nimetatud paljudes evangeelsetes kirikutes leviv krüpto- ja filokatoliiklus, teatud katoliiklikes ringkondades leviv Trento missa pühitsemine või siis hoopiski kirikutest välja jäävad esoteerilised traditsioonid. Need kõik on alternatiivid, mis erinevalt Pepsi eelistamisest Coca-Colale või teatud riidemoe kandmisest on tõelised. Neid ei saa solkida ega ka neile kaasa aidata kommertsreklaami abil. Nad on olemas – selle sõna tugevas, eneseteadlikus tähenduses. Ning nad jäävad alati olema ega kao, sest peavool tekitab neid ainuüksi enda tahtmatu olemasoluga alati juurde.
ALTERNATIIVSUS ON TÕUGE OTSINGUTELE
Seda väidet aitab illustreerida hetkel aktuaalne näide. Kui Euroopa Liit otsustaks tõepoolest ühtlustada ajalooõpetuse kõigis ühenduse koolides, siis oleks tulemuseks kõigi osapoolte täielik rahulolematus. Mis aga veelgi olulisem – materjali täiesti erinev tõlgendamine. See avaks aga omakorda tee alternatiivsete käsitluste otsingutele.
Säärased otsingud viivad paratamatult leidudeni, sest igasugune liigne ühtlustamistahe viib ebakõla ja teisitimõtlemise tekkeni kuskil mujal. Kuskil, kus seda võib-olla isegi ei oodata? Selliselt määrab inimmõtlemine ise teatud alternatiivide pideva olemasolu. Otsiv vaim ei kao ka kõige totalitaarsematest süsteemidest, kus ta võib küll manduda ja väärastuda, mitte aga haihtuda.
ALTERNATIIVSUSJANU EKSISTEERIB TÕEPOOLEST
Üsna naljakas on kõrvalt jälgida Euroopa lääneosa võitlust paremäärmuslusega, teistpidi ülepingutatud tundub kohati aga ka nn “uue Euroopa” tegevus kommunistliku pärandi hindamisel. Ühelt poolt on selge, et iga riik peab enda territooriumil kehtestama mitte ainult oma seaduste täitmise, vaid ka oma vaimsuse ja ideoloogia ülemvõimu.
Teisalt on naiivne loota, et mingi uus ja suur (liberaalne?) konsensus tõepoolest imeks käsnana endasse kõik alternatiivsed mõttesuunad, ajalookäsitlused ja vaimsed hoiakud ning suudaks luua neist mingi sünergia. Kui inimkooslused üleüldse mingit sünergiat loovad, siis tihtipeale juhtub see äraspidiselt, konflikti kaudu, mis süstib inimestesse uusi ideid ja sunnib neid otsima varasemast toimivamaid lahendusi.
Kolmandaks näitab ka kommertsmaailma tegevus inimeste alternatiivsusejanu kasutamisel, et inimestes on see janu tõepoolest olemas. Noorte puhul, kellel puudub veel väljakujunenud maailmapilt, leiab see tõesti välise ilme mingis riidemoes või muusikaeelistuses. Kuid tihti on sellised märgid vaid sümboliks mingist sügavamast huvist, mis ootab oma võimalust või otsib alles seda päris enda oma. Mis ei pruugi olla tõepoolest see, mida ühiskonna enamus tahaks. Kuid kas see saabki olla teostatavaks eesmärgiks?
* * *
JONAH F. MITCHELL (1972)
Mitchell on Wyomingi Ülikoolis ning Berliini Humboldti Ülikoolis germaani filoloogiat ja kirjandust õppinud ning viimases doktorikraadi omandanud kirjandusteadlane, kes elab ja töötab Casperi linnas Wyomingis.