Näpuotsatäis on alles neid, kes näinud elusat bol?evikku ja Eesti Töörahva Kommuuni või mäletavad 1. detsembrit 1924. Ka nende arv, kel silme ees pilt suvest 1940, kahaneb kiiresti. Nooremale rahvale ütleb vähe ?danovi ja tema satraapide, näiteks kättemaksuhimulise timuka Sergei Kingissepa nimi. Ei tea nad tuhkagi komsomolist ning ei saa hästi aru, miks vanem põlvkond jälestab tähekombinatsiooni SSSR.
KES KÕLGUB LATERNAPOSTI OTSAS?
Hoopis etem, kui lugeda kuiva raamatuteksti, on näha kogu värki naturaalselt. Harukordse, seni vaid ulmelugudest tuntud võimaluse ajas rännata, andis meile aprillimäss. Järjekordne tõestus, et igas pasas leidub alati ka kübeke kasulikku. Olla paar päeva minevikus nagu jänki kuningas Arturi õukonnas, oli lõhutud aknaid väärt. Igale lollile sai selgeks, milleks olid võimelised komnoored, kuidas nägi välja Hiina kultuurirevolutsioon ja milline oli Juhan Julma (vene tsaar Ivan IV) jõukude tööstiil.
Suurima äratundmisrõõmu andis kindlasti võrdlus 40. aastaga. Nägime juunikommunistide reinkarnatsiooni ning kuulsime uute andresenite, kruuside ja teiste akadeemiliste kvislingite kaagutamist. Üks vana kommar, suure tehase ja sadama peremees, kes kogemata kombel ka peaministri toolil kükitanud, andis kohe oma õnnistuse valitsuse kukutamiseks. Mees ei anna endale aru, et märatseva lumpeni edu korral on tema esimeste hulgas, kes kui proletariaadi vereimeja laternaposti otsas kõlgub.
SUURES TEGUTSEMISTUHINAS
Tallinna linnapea on muidugi lootusetu juhtum. Et ta ei kergitanud kulmugi, kui hungveipingid ründasid raamatupoode, teatreid ja galeriisid, siis olnuks huvitav näha reaktsiooni, kui ta hullunud valijad oleks suures tegutsemistuhinas Hundisilmal tule räästasse pistnud või Keskerakonna kontori segi peksnud. Aga nii ei saa juhtuda – küllap kaagid teadsid, kus tulevase kuberneri pesa.
Mis jäi meelde revolutsionääride leerist? Ühest venekeelsest netikommentaarist võis lugeda, et siinsed alad ei kuulu üldse eestlastele ja lätlastele, sest maa kuulub alati tugevamale. Nii elab geeni- ja meemisoppides edasi T?ingis-khaani tung viimase mere ehk nüüdses kõnepruugis Atlandi poole. Ettejäänud pärismaalastel, kes pealegi kõik fa?istid või vähemalt neemetsid, pole siin midagi kobiseda. Fa?istid on nad isegi uppunutena, mida kinnitas “Estonia” mälestusmärgi vastav tähistamine.
MULLATOIDUL PAPID
Raev, millega “kaitsti” Tõnismäe kuju, pani imestama. Pole ju kahtlust, et kuju modelliks oli keegi neemets, mõnedel andmetel koguni Kristjan Palusalu. Viimane aga putkas ära punaarmeest ning oli vahepeal koguni Nõukogude võimu poolt surma mõistetud, seega lausa fa?isti etalon. Aga Moskvast saabunud metallitehnoloogide brigaad, selle asemel, et vaenlase näoga puuslik ise Kuusakoskile üle anda, hakkas hoopis otsima keevituspraaki ning jaurama pühaduse teotamisest ja muudest eestlaste seatempudest.
Hädakisa ümbermatmise pärast oli ka veider. Tänapäeval käib igal lugupeetud laibal ees ja taga kari pappe. Iseenesest mõista maetakse laip pühitsetud mulda, sest kohta surnuaiast väljaspool on läbi aegade peetud sobivaks vaid enesetapjatele ning ketseritele. Soldatite portatiivsed surnukehad läksid Tõnismäel auku ilmselgelt mõne politruki mölina saatel, sest papid olid tollal enamasti ka ise mullatoidul. Seda mitte jumala kutsel, vaid Stalini saatekirjaga ja samade politrukkide kaasabil. Pole ka kuulda olnud, et trollipeatust keegi püha veega piserdanud oleks. Tati ja konidega, seda küll. Mida siin siis kisada?
KOGU KOMPOTT
Õige kummaline oli aga kompott, kus üheskoos hulpisid pühakuju kummardamine ja kübersõda, keskaegsed protsessioonid ja internet. Mis kuradi sajandil me elame?
Üks pätt võib rohkem sitta kokku keerata kui sada normaalset seda rookida jõuavad. Nii, nagu iga vald peab toitma oma sandid, peaks iga rahvus ise toime tulema oma väärakatega. Muud võimalust pole, sest muidu lähevad klaasissepad, lillemüüjad ja leheneegrid püstirikkaks. See teeb kadedaks.