Esimese asjana ütleksin, et Klimti näol on tegu absoluutse suureekraani filmiga. Minu jaoks jagunevad filmid nendeks, mida PEAB ilmtingimata suurelt ekraanilt nägema ja nendeks, mida võib sama hästi ka kodus passida. Need on täiesti erinevad ?anrid, kuigi üks ei pruugi olla parem ega halvem, kui teine.
SEGUNEMINE
See on eelkõige ajastufilm. Kunstiline tervik. Re?issöör Raoul Ruiz on ise ühes intervjuus öelnud, et kui ta peaks filmi kahe sõnaga iseloomustama, siis need võiksid olla “deliirium” ja “ekstaas”. Noh, ja tegelikult võib ju nende sõnadega iseloomustada kogu Klimti ajastut. Art nouveau ajastut.
See film on tagasivaade süüfilisehaige kunstniku surivoodilt, mida ühtlasi võib ka ühe ajastu lõpuks lugeda. Reaalsuse ja irreaalsuse, elu ja kunsti segunemine. Meisterlik kollaa?, mille algosakesed ehk siis kasutatavad dialoogid ja situatsioonid pidada olema “autentsed”? võimalik et ongi. Või siis ei ole. Usutavalt mõjuvad nad küll.
KIIRKURSUSE KORRAS
Tavaliselt kipun ma nn. pseudoajalooliste draamade peale nina kirtsutama, et pole nagu liha ega kala, aga laisa inimese ajaloo kiirkursuseks käib kah, kui paremat pole. Selle filmiga nii ei ole. Sel lihtsal põhjusel, et filmikaamera abil tehtud kolaa? Klimtist tundub igati Klimti vääriline. Ja see, et kogu Klimti maailma vaatajatele surmaeelse agoonilise tagasivaatena näidata, on pagana kuldne mõte.
See vabandaks ju vähemalt teoreetiliselt ka kõik tegijatepoolsed möödalaskmised välja (mitte ajastu olustiku, aga inimeste mõtete keerdkäikude tabamise osas küll). Küllap nende surijate peas mingi äraspidine kollaa? kujunebki. Kui surijaks on Klimti-taoline mees, siis on selles kolla?is kindlasti palju paljaid naisi ja riides naisi, ihasid, mis jäävadki õhku rippuma, maalilist reaalsuspilti ja maale, mis segunevad reaalsusega, Pariis seguneb Viiniga, sõbrad vaenlastega? kahe sõnaga deliirium ja ekstaas.
DETAILIDE TEGIJAD
Nüüd peaks olema see koht, kus ülevoolavalt ja paljusõnaliselt kiita filmi kunstnikku ja kostüümikunstnikku ja peavalgusmeistrit? seega kõiki neid, kes võttekohast enne üle käivad, kui kaameramehed sinna peale lendavad. Ja grimmikunstnikku ka! Selles, et surev Klimt kohe surema hakkab, ei ole võimalust kahelda. Kõik need loendamatud olulised pisidetailid räägivad ühte keelt, tõepoolest on mida vaadata. Ja ei mingit üledisainitust, ei mingit “gunsti”.
Ja John Malkovichil tuleb Klimtiks kehastumine ka pagana hästi välja. Nii elusaks kui mitte enam liiga elusaks. Kes selle filmi suurelt ekraanilt ära vaatab võib rahus mitu kunstiajaloo raamatut läbi lugemata jätta. Nii pole küll viisakas öelda, aga nii see on.