Roosad, kollased ja rohelised plinkivad suunatuled autodel, bemod, väikesed minibussid mis täidavad ühistranspordi rolli, kus mõnel pool on istmeteks kõlarid, võistlemas jalgrattataksodega. Kõrvulukustav müra, mis tuleb autodest, raadiotest, telekatest ja meeletu sagin tänavatel – oleme jõudnud Indoneesiasse.
PÕHJUSED PÕGENEMISEKS
Paapua provints (endise nimega Irian Jaya) on pindalalt üks suurimaid Indoneesias, kuid siin elab vaid üks protsent arhipelaagi 250 miljonist elanikust. Konfliktid ümber Paapua aastakümnete pikkuse püüde iseseisvuda on olnud tulised. Vastupanu Indoneesiale algas juba 1962, kui ajutine kontroll piirkonna üle anti Jakartale pärast Hollandi, koloniaalmaa, tagasitõmbumist. Seitse aastat hiljem kui päriselanikele anti ÜRO poolt võimalus iseseisvuse poolt või vastu hääletada, sai Lääne-Paapua ametlikult osaks Indoneesia diktaatorlikust re?iimist – läbi võltsitud valimistulemuste.
1982. aastal Paapualt põgenenud vabadusliikumise aktivist Kaleb Obaya räägib: “Olime kuuekesi, kõik vähem või rohkem OPM-iga (Organisesi Papua Merdeka – Lääne-Paapua vabadusliikumine) seotud. Kõigil olid umbes samad põhjused põgenemiseks: lähedaste mõrvad, pidevad repressioonid ja lootus, et välismaalt on võimalik rohkem oma maa heaks teha. Pool aastat enne põgenemist tapeti kogu mu perekond Indoneesia sõdurite poolt tääkidega. Lihtsalt sellepärast, et mina OPM-i heaks töötasin.”
KANUU, BENSIIN JA 3 PÄEVA TOIT
“Piirilinnast Jayapurast lahkudes oli meil pikk päramootoriga kanuu, mitusada liitrit bensiini, kolme päeva toiduvaru ja vähem kui 60 kilomeetrit Paapua Uus-Guineani. Alguses oli plaan minna Vanuatule, kuid pärast nädalat kanuus otsustasime jääda Paapua Uus-Guineale, Rabauli.
1985, pärast kahte aastat illegaalselt PUG-l elamist, sain lõpuks hollandi kodakondsuse ja kolisin Utrechti, kus elan siiani.”
Siinkirjutaja kohtas Kaleb Obayat Paapua linnas Sorongis, kus ranna ääres istudes ja teeäärsest söögikohast ostetud grillitud kala süües rääkisime pikalt Paapuast, selle inimestest ja tulevikust.
Mulle tundub, et ta üritab hoida oma emotsioone ja sõnu tagasi, seda eriti rääkides valitsusest ja repressioonidest, olles harjumatult viisakas.
ÜMBERASUJATE TÄNASED TÜLID
“Ma ei usu, et Lääne-Paapua lähiajal iseseisvaks saab, seda oleks naiivne loota. Jakartal on siin mitmeid erinevaid huvisid. Siin on üks maailma suurimaid säilinud vihmametsi, mida Jakarta erinevatele firmadele maha müüb. Aastaid on kestnud ka transmigrasi.”
Transmigrasi on Indoneesia valitsuse projekt, mille käigus antakse maad ja raha neile, kes on nõus kolima ülerahvastatud aladelt vähemasustatud provintsidesse nagu Kalimantan ja Paapua. Nii ongi Paapua linnades näha nii tumeda nahavärviga päriselanikke, kes meenutavad välimuselt paapua uus-guinealasi kui ka ümberasujaid peamiselt Jaava saarelt, kes on äratuntavalt heledama nahaga. Loodud on terved transmigrasi külad, kus on 75% ümberasujaid ja ülejäänud kohalikud. Üks nõuetest ümberasujatele on see, et nad peavad olema moslemid, mis õhutab veelgi rohkem konflikte kristlastest paapualaste ja indoneeslaste vahel.
“KIVIAEGSED” INIMESED
Lääne-Paapua sisemaa, mis koosneb suures osas läbipääsmatutest vihmametsadest, mägedeahelikest ja soodest, on koduks paljudele traditsiooniliste eluviisidega hõimudele.
Kuid siiani pole kogu piirkonda läbi uuritud ja üllatusi jätkub. Näiteks teatas indoneesia meedia 1998 kahe uue hõimu “leidmisest” sisemaalt, kes kasutavad suhtlemiseks märgikeelt.
Kuigi Indoneesia koosneb paljudest erinevatest ühiskonnagruppidest ja kultuuridest, püüavad massimeedia, koolisüsteem ja valitsuse propageeritav natsionalism vormida kõikidest hõimukultuuridest kokku ühte universaalset multikultuurset Indoneesiat, millega paljud rahul ei ole.
“Jakarta näeb meid, paapualasi, kui kiviaegseid tsiviliseerimata inimesi, kes jooksevad alasti ringi vibu ja nooltega. Nad ei saa aru, et meil on teistsugused väärtused – tahame elada traditsiooniliselt, nii nagu meie esivanemad,” kommenteerib Kaleb Obaya . “Meie proteste võetakse kui mässu moodsa riigi ja selle poliitika vastu.”
“Kuid Indoneesia on teel suurema demokraatia poole, esimest korda oli mul võimalik oma kodumaale tagasi tulla aastal 2000. Paar aastat hiljem saime erilise autonoomia (Special Autonomy Law), mis oli küll samm edasi, aga mitte piisavalt suur.”
LÄBIKUKKUNUD AUTONOOMMIA
Autonoomia lubab paapualastel oma lippu heisata (mille eest kümmekond aastat tagasi toimusid verised massimõrvad) ja oma hümni laulda. Peale selle on valitsus lubanud suuremat kohalikku kontrolli siseasjade üle ning 80% sealsest kasumist suunata tagasi provintsi, senise vihmametsade ja kaevanduste ekspluateerimise asemel. Kuid juba praegu on Paapua vastupanuliikumise juhid nimetanud autonoomiat läbikukkumiseks sest Indoneesia valitsus pole oma lubadusi täitnud.
Päike on juba ammu loojunud ja kala otsa saanud. Tänavarestoranid sulgevad tasapisi ja Kaleb Obaya seab ennast vabandades minekule – ülehomme sõidab ta tagasi oma passijärgsele kodumaale, Hollandisse.
“OPM ei rahuldu millegi muu kui iseseisvusega,” sõnab Kaleb Obaya lõpetuseks ja astub tõsisel pilgul väikesesse aga kirevasse bemosse.