Bastionaalse vööndi rajamisega 17. sajandil muudeti linnapale tundmatuseni. Sõdurite ja ümberkaudsete talupoegade ränga tööga tehti suured kaeve-, ehitus- ja kuhjumistööd ning rajati ümber vanalinna kõrged bastionid koos väiksemate kindlustusrajatistega, mida ümbritses sügav kraav. 19. sajandi alguseks olid Tallinna kindlustusrajatised oma aja ära elanud ning mõeldi juba nende tulevikule. Kinni ei aetud kogu vallikraavi, siin ja seal on selle lõigud säilinud tänaseni. Neist kõige silmapaistvamaks kujunes Toompeast lõunas olev vallikraavilõik, mida tänapäeval tunneme Hirvepargina.
HIRVEPARK AASTATEL 1865-1918
Endise vallikraavi nõo omandas 1862. aastal siinsete sakslaste poolt loodud Eestimaa Aiandusselts (Ehstländischer Gartenbauverein zu Reval) 1865. aastal, kuid mingeid töid seal veel ei alustatud. Aastatel 1870-1895 oli ala mõnda aega välja renditud, rentijatest on seni teada äriaednik Rougall, tollal tehti siia ka esimesed puude ja põõsaste istutused. Kuid küllap kasvas seal kõrgematel kohtadel ka looduslikke puid.
Pöördeliseks Hirvepargi ajaloos sai aednik Friedrich Winkleri (Heidelberg 1854-1925) asumine 1896. aastal siinseid töid juhendama. Winkler oli tollal Eesti üks tuntumaid, tegusamaid ja võimekamaid aednikke. Aastatel 1878-1895 töötas ta R. von Ungern-Sternbergi mõisates valitseja ja aednikuna (põhiliselt Leetse mõisas), 1896-1899 Eestimaa Rüütelkonna aiandusinspektorina ning 1899-1911 Eestimaa Aiandusseltsi aiakonsulendina, kes juhendas seltsi liikmete aedu, ning Hirvepargi aiandi juhina. Kui Fr. Winkler asus aiandi tegevust juhendama, oli see oma põhiülesande – olla dendroloogiline õppeaed – täielikult kaotanud ning üle kolmandiku aiast oli kasutamata. 1898. aastal saabus Riia Aianduseseltsilt ja Riiast C. W. Schochilt Hirveparki 142 mitmesugust leht- ja okaspuuistikut. Peterburi peaaednik Siesmayer annetas rikkaliku valiku kasvuhoonetaimi. Edaspidigi istutati igal aastal täienduseks uusi taimi.
Asuti ka liigniiske ala ja teiste aia osade täitmisele, aastatel 1903-1907 veeti kasutamata osasse 50 000 koormat prahti ja pinnast. Suurem osa sellest materjalist saadi tasuta linnas toimuva elava ehitustegevuse juurest. Aia valmimisel 1904. aastal oli seal kaks kasvumaja ja abihoone ning 1906. aastal valminuna oli 1/3 sellest tuluaed ja 2/3 dendroloogiline park.
HIRVEPARK AASTATEL 1918-1940
1921. aastal tõusis päevakorda Tallinna botaanikaaia rajamine. Tallinna volikogu otsustas küsimuse positiivselt 15. veebruaril 1922, eraldades organiseerimistöödeks ka krediiti. Eeltöid aia rajamiseks (planeerimine, eelarve koostamine, sobiva asukoha väljaotsimine) korraldasid haridusasutused. Esialgu oli kavatsus rajada aed Hirvepargi servaalale Wismari tänava ja Falgi tee vahele. Tollases ajalehes anti teada: “?teatavasti kavatseb linnavalitsus Wismari tn., Falkpargi ja Roosikrantsi (Lindamägi) vahelisele maa-alale botaanikaaeda soetada? Ostu-eesõigust tarwitades otsustas linnavalitsus tulevase botaanika-aia piirkonda kuuluvat ? krunti omandada umbes 800 tuhande marga väärtuses.”
Aia projekti koostas 1922. aasta märtsis tartlane Nikolai Popov. Projekt oli detailne, sisaldades aias ette nähtud viide osakonda sobivate taimesugukondade vajalike esindajate loetelu. Botaanikaaia rajamise aga nurjas Eestimaa Aiandusselts. Vaatamata seltsi esimehe esialgsele lubadusele, ei nõustunud seltsi üldkoosolek 10. mail 1922 loovutama oma lepingulist krunti, mis oleks jäänud planeeritava botaanikaaia territooriumile.
1930. aastate algul kujundati Hirvepargist botaanikaaiale lähedane aed. Sellest on kirjutanud farmatseut Valter Sirgo (1933): “Käesoleva aasta septembris oli mul juhus külastada Tallinna Vismari tn. 2 asuvat botaanikaaeda.” ? “Kui aed kuulus saksa kutseaednike ühingule, oli selle olemasolust õige vähe kuulda. Hiljem võttis aia korralduse enda peale saksa kultuur-omavalitsus, ning siis omas aed seniste ilupuude ja kultuurliikide kõrval ka botaanilise ilme.” Aia arengu võttis oma südameasjaks siinsete tööde juhiks kutsutud baltisaksa loodusteadlane, kuulus paleontoloog ja geoloog, eradotsent dr Paul William Thomson, kes 1932. aastast oli Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseumi (Provintsiaalmuuseumi) teaduse osakonna kogude hoidja. Ta kujundas aias seitse ekspositsiooni osakonda. Rajati kaheksa osakonda: 1) dendroloogia osakond, kus ainuüksi okaspuid esines 35 nimetust; 2) kuiva nõlva ja klindi taimede osakond; 3) kuiva aasa ja liivaala osakond; 4) niiske aasa osakond; 5) luitetaimede osakond; 6) lehtmetsa taimede osakond; 7) sõnajalgtaimede osakond. Kaheksanda osakonna moodustas Eesti taimestiku ülevaade, kus peamiselt esinesid rohurinde taimed.
1934. aastal pidi Eestimaa Aiandusseltsi aed minema Tallinna koolidele botaanikaaiaks, vastutasuks pidi selts vabastatama kinnisvaramaksust. Sama aasta sügisel aga leiti, et sinna rajatav botaanikaaed ületab oma ulatuselt linna vajadused ja asi soikus. 1936. aasta kevadel andis Eestimaa Aiandusselts aia linnale üldiseks kasutamiseks. 1936. aasta suvel toodi siia metskitsede paar (siit ka aia nimi), kes aga neile eraldatud alal tegi liiga noortele aiapuudele ning viidi ka üsna varsti ära. 1936. aasta sügisel hakati aeda korrastama – tööd jätkusid veel 1937. aastal, mil aed korrastati lõplikult ja muudeti avalikuks pargiks.
Hirvepargi Falgi tee poolne osa korrastati 1935. aastal. Ajaleht “Waba Maa” kirjutab sellest: “Rootsi kantsi ja Falgi tee ääres orunõus asetseval maa-alal, mis ligikaudu üks hektar suur, käivad praegu uue rohelise ala korrastustööd. Nimetatud maa-alal varemalt asetses erakrunt wäikese majahüti ja wiljapuuaiaga, mille linn hiljuti omandas ostuteel, et seda maaala võtta avaliku puiestiku alla. /—/ Rootsi kantsi ja Falgi tee kohalt ehitatakse neljajärguline paekiwist terrasstrepistik alla.”
1939. aastal valmis Herbert Johansoni projekteeritud kiosk ning asetati trepinurgale Enn Roosi karuskulptuur. Hirvepargi vanemas osas seisis mõna aega ka skulptor Jaan Koorti kitsekuju, ent kuna lapsed armastasid sellel ronida, siis otsustati kuju Nunne tänava rohelisele platsile paigutada. 1940. aastal paigutati Hirveparki teine karu, milleks oli graniidist skulptuur.
HIRVEPARK PÄRAST 1950. AASTAT
Hirvepark korrastati uuesti 1960. aastate algul. Botaanik Gustav Vilbaste (1965) on kirjutanud: “Viimastel aastatel on pargis tehtud mitmeid uuendusi, siia on toodud mujalt huvitavaid puu- ja põõsaliike. Parki tahetakse muuta dendroloogiliseks aiaks, mis annaks linnakodanikele teadmisi dendrofloorast, oleks sobivaks ekskursioonikohaks linna- ja maakoolidele, kus võiks tutvuda koolis õpitud taimedega. Selleks varustatakse jalgteede ääres kasvavad puud ja põõsad vastavate etikettidega, mis mitmekesistaksid parki varasuvisel õitseajal.” Ei ole siiski teada, et sellest ettevõtmisest midagi suurt välja oleks tulnud. Viimased 50 aastat on parki korras hoitud, vanaduse tõttu on seal siiski paljud puud ja põõsad hukkunud ning rivist väljas on ka kuivendussüsteem, kohati on puid juurde istutatud.
* * *
HIRVEPARGI LIIGIRIKKUS JA SEAL KASVAVAD PUUD JA PÕÕSAD
1906. aastal esines Hirvepargis 280 nimetust mitmesuguseid puid ja põõsaid, nende hulgas oli 40 nimetust okaspuid, üle 100 nimetuse lehtpuid, ligi 140 nimetust ilupõõsaid ja üle 100 sordi püsililli. Kõige rohkem esines vahtrate, jalakate ja pärnade liike ning ilusorte, vastavalt 18, 13 ja 11 nimetust. Õunapuudest oli istutatud normaalsortiment ja mõningad teised väärtuslikud sordid. Seega oli Hirvepark kõige liigirikkam aed Tartu Ülikooli botaanikaaia kõrval, vaevalt, et ükski mõisaparkki liigirikkam oli. Silmapaistev oli park ka kujunduslikult: kõik puud ja põõsad olid paigutatud vastavalt nende iseärasustele, võra kujule ja lehtede ning õite värvusele. Edaspidigi istutati igal aastal täienduseks uusi sorte.
Järgnevalt hakkas liigirikkus vähenema. 1912. aastal avaldas Hirvepargi puittaimede esimese nimestiku baltisakslasest dendroloogiahuviline W. B. Huene, tema järgi kasvas pargis 265 liiki ja sorti puittaimi, nende hulgas 21 sirelisorti ja mitmed roosisordid.
1928. aastal inventeeris aeda Tallinna linnavalitsuse tellimusel Tartu Ülikooli Metsandusosakonna üliõpilane Eduard Viirok. Tema andmeil esines aias 167 liiki ja sorti ilma sireliteta, ka oli aed mõni aasta tagasi kuivendatud.
Ehkki varasematel aastatel on puittaimi juurde istutatud, on liigirikkus pidevalt vähenenud. 1988. aastal registreeriti Hirvepargis autori poolt koos hilisemate täiendustega 110 taksonit puittaimi, 33 olid oma vanuse, mõõdete ja vähese
esinemise poolest haruldased. Praegu esineb pargis puittaimi100 taksoni ringis.
Hirvepargi vanim ja kõige haruldasem puu on eurojaapani või jaapani lehis, mille määrangus lähevad dendroloogide seisukohad lahku. Puu registreeriti juba 1911. aastal ning selle vanus on EMÜ teaduri Henn Pärna uurimuse järgi umbes 125 aastat, rinnakõrgusel loendati 2006|. aasta talvel 118 aastat. Sellele järgnevad veel kolm lehist, neist kaks hübriidset, TÜ õppejõu Alar Läänelaiu andmeil oli nende vanus 2005|. aastal rinnakõrgusel 100 aastat. Praegugi kasvavad Hirvepargis järgnevad vanad haruldased puud: liikidest punane ja värd-hobukastan, harilik valgepöök, kõrgetüveline sarapuu, harilik pöök, hall ja mand?uuria pähklipuu, amuuri korgipuu, amuuri ja jaapani sirel ja kanada lodjapuu.
Ilusortidest harilik vaher “Crispum” ja “Dissectum” ning punaselehine “Schwedleri”, mägivaher “Leopoldii”, hõbevaher “Wieri”, harilik sarapuu “Heterophylla”, pensilvaania saar “Aucubifolia”, suurelehine pärn “Aurea”, harilik jalakas “Crispa” ja “Lutescens” ning inglise jalakas “Purpurea”.
Ligi 140-aastasel Hirvepargil täitub sel suvel 70 aastat ajast, mil ta oma ilutaimede ja kauni kujundusega muutus rahvale kättesaadavaks, aidaku see väike meenutus mõista Tallinna haljastu arengut ning Hirvepargi osa selles.