Moskvas on Mihhail Gorbat?ovi fondi poolt välja antud raamat “Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitbüroos”. See kujutab endast kolme lähedase Nõukogude võimu tipus olnud inimese – Anatoli T?ernjajevi, Vadim Medvedjevi ja Georgi ?ahnazarovi – kirjapanekutest koosnevat kogumikku nende toimetamisest ladvikus seitsme aasta vältel, kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Kirjapanekud pole ametlikku laadi, aga sisaldavad vene juhtide toonaste kõnede lühikokkuvõtteid. Seega on avaldatu küll subjektiivse loomuga, ent just seetõttu väga huvitav.
KESKPÄRASED ISIKUD JA LOOD
Dokumendid hõlmavad peaaegu terve nn perestroika perioodi – 1985. kuni 1991. aastani.
Ühesõnaga, materjal näitab, kuidas hukkus vene impeerium. Mille kohta juba Aleksandr Pjatigorski (Jaan Kaplinski sõnul) ütles väga täpselt – jah, Nõukogude Liit oli impeerium, aga perssekukkunud impeerium.
Olles lugenud läbi antud tekstid, jõuad järelduseni, et kõik kunagised kompartei sekretärid ja erinevad ministrid on – võrreldes tänapäevaste vene bürokraatidega, kes varastavad miljonite ja suurimad neist isegi miljardite kaupa rahva raha – üpriski korralikud inimesed.
Mihhail Gorbat?ov ja tema kompanjonid usuvad päevikus tõepoolest, et NSVL-i on võimalik muuta normaalseks riigiks, et inimeste elu võiks parandada? Vot sellised siirad optimistid. Samal ajal, lugedes neid kirjapanekuid, on näha mil määral, pehmelt öeldes tagasihoidlikud, rängalt öeldes aga keskpärased isikud olid meie endised juhid.
Nagu ütles ajaloolane Michele Heller Gorbat?ovi kohta – juba seitsmes (selles mõttes, et seitsmes Nõukogude Liidu juht), aga loll mis loll.
PROVINTSI SPEKTAAKLID
Heaks näiteks, kuidas Gorbat?ev ei mõistnud, mis toimub provintsis, on tema sõit siis veel liidu koosseisus olevasse Leetu. Juhtus see aastal 1990. Mäletan, kuidas Vene televisioonis näidati tema kohtumist Leedu teadustegelastega. Gorbat?ov küsis siira lapselikkusega saalilt umbes nii, et “teie ju ei taha eralduda NL-i koosseisust?” Mille peale terve saal karjus – “tahame”. Mihhail Gorbat?ov seisis tribüünil segaduses nagu väike laps. Teda oli tüssatud.
Või siis – mida rääkis Gorbat?ov poliitbüroo kompartei keskkomitee istungil, mis toimus peale seda, kui Leedu parlament kuulutas Leedu iseseisvaks. “Mida kandsid meile ette meie Leedu seltsimehed? Nad andsid ränga löögi Nõukogude Liidu Kommunistlikule Parteile, löögi perestroikale”.
Ja: “Ehtsas föderatsioonis pole me veel elanudki. Nemad aga hakkavad juba lammutama. Ma olen veendunud: rahval on kainem mõistust”. Sedagi leedukate pihta samal ajal.
Teine sekretär, Lukjanov, kuulus selle poolest, et võttis augustis 1991 osa riigipöördest, räägib Gorbat?ovile:
– Võibolla tuleb kehtestada erinev staatus? Nagu oli Vene impeeriumis? Üks staatus on Poola kuningriigil, teine – Suur Soome vürstiriigil, kolmas – Horezmil, Gruusial.
– Kuningad olid paindlikumad kui meie, vastab talle Gorbat?ov. Liidulepingu arutamisel pakkus välja üks keskkomitee sekretäridest, Masljukov:
– Tuleb valmistada uus Nõukogude Liidu leping, aga viis rajooni tuleb tagastada Leedult Valgevenele. Klaipeda jätame NLSVL-ile.
HALLI JA IGAVA KEELEGA
Ent see on vaid erand. Üldiselt on keel, mida räägivad nõukogude juhid, väga hall ja igav.
Näiteks kirjapanek Gorbat?ovi kohtumisest Leedu, Läti ning Eesti juhtidega (13. september 1989).
Gorbat?ov:
– Meil on täielik võimalus arutada ja lahendada kõiksugu vabariike puudutavaid küsimusi, NLKP ühtsuse ja – rahvusest sõltumata – kõigi inimeste võrdõiguslikkuse säilitamise tingimusel.
Vaino Väljas:
– Keskkomitee avaldus (separatistlike meeleolude kohta Balti riikides) tuli esitada aasta varem, ja muidugi mitte sellisena nagu see välja kukkus. See kutsus vabariigis esile ?oki oma keele ja ootamatusega.
Vagris (Läti Keskkomitee Kompartei):
– Avalduse suhtes on reaktsioon negatiivne. Läti Rahvarinne avaldas oma uue “Läti väljaspool Nõukogude Liitu” projekti teksti. Muidugi mõista on tarvis uut, uuendatud liidulepingut.
Sakalauskas (Leedu ministrite nõukogu esimees):
– Tuleb pöörata põhitähelepanu sõjaväe ja vabariigi elanikevaheliste suhete probleemile. Tarvis on arvestada majanduslikke, ökoloogilisi ja puhtalt inimlikke probleeme sõjaväelaste ja kohaliku elanikkonna vahel.
Gorbunov (Läti ülemnõukogu presiidiumi esimees):
– Tegelikkuses, õiguslikus staatuses? vabariikide suveräänsuses on tõepoolest palju selgusetust.
Gorbat?ov:
– Tänane kohtumine kinnitab sääraste kontaktide vajalikkust, kajastab vastastikkust püüdlust leida lahendus tekkinud probleemidele. Omalt poolt usaldame me praegust vabariikide juhatust, kuid see ei vabasta ausast läbirääkimisest ja kriitikast.
LOOD JELTSINIGA
Ja nelja kuu pärast viiakse väed Vilniusesse ja algab tulevahetus ka Riia kesklinnas. Meenutab repliike Ionesco või Becketti näidendist. Kui lugeda neid tekste, tekib mulje, et nõukogude juhid polegi päris elusad inimesed, vaid valmistatud papist. Nõndamoodi reageerivad nad järjekordsele Jeltsini avaldusele, kes selleks ajaks lahkus kommunistlikust parteist ja oli valitud Venemaa presidendiks.
Gorbat?ov:
– Mida tähendab Jeltsini etteaste?
Krjut?kov (KGB ?eff):
– See on sõja kuulutamine.
Lukjanov:
– See, et ta ette astus, on hea. Ladus kaardid lauale. Jeltsini paradoksiks on see, et ta tuli võimule, ent jäi ka opositsiooni.
Bakatin (siseminister):
– See Jeltsini etteaste on mässule ärgitamine, nõukogudevastane positsioon.
Lukjanov:
– Mitte Jeltsin ei tule võimule, vaid Burbulis (Jeltsini nõunik). Talle tuleb otse vastata.
?evarnadze (välisminister):
– Kas ainult üks president (Gorbat?ov) peabki vastutama?
Lukjanov:
– Mina olen valmis. Tuleb öelda töölistele, millega neid ähvardab impordi kokkukukkumine. Majandusjuhid usuvad Keskkomiteesse.
VESI LIIVAS
Huvitav, et kogumikus pole mingeid otseselt 1991. aasta augustis toimunud riigipöördega seotud dokumente. Järgnevad märkmed on aga juba täiesti ebatõsist karva, tsirkuselaadsed. Siin vestleb Gorbat?ov oma nõuniku ?ahnazaroviga.
?ahnazarov: Liidulepingule kirjutame alla mitte varem kui detsembris.
Gorbat?ov: Miks?
?ahnazarov: Ukraina ei jõua varem otsusele.
Gorbat?ov: No ja siis, kirjutame Venemaa, Valgevene, Kasahstaniga, ülejäänud tulevad hiljem järgi.
?ahnazarov: Pole kindel. Seal on praegu asjaolud keerukad.
Gorbat?ov: Mis seal ikka! Aga millised on uudised Jeltsinilt?
?ahnazarov: Veel ei mingeid. Võibolla sõidaks tema juurde?
Gorbat?ov: Mida veel! Au tuleb säilitada!
*
See pole enam riigiaparaadi vestlus.
Ja mõne nädala pärast lõpetabki Nõukogude Liit eksisteerimise. Gorbat?ov, nagu segaduses laps, annab ametist tagasiastumise avalduse ja lahkub Kremlist. Impeerium, mis tahtis endale allutada tervet maailma, kaob nagu vesi liivas.