20. sajandi kataklüsmid jäävad me elu ilmselt veel kauaks mõjutama. Kristliku ohvri mõju on nõrgenenud ja väsinud. Kuigivõrd ohverduslikuks peetakse inimeste maailmas iga kannatust, iga valatud verd, mis endale positiivse loo ehk mõtestatuse leiab. Teisisõnu otsib iga kannatus endale lugu, mis ta lunastaks. “Kas tulevik haarab su müütidering, meiegi kannatust nüüdist?” küsis kord Artur Alliksaar.
OHVERDUSLIKUD SÜNDMUSED
Meile, inimestele, on omane osasid endi seast ajuti ka ilma suurte ajalooliste kataklüsmideta marginaliseerida, ostrakeerida, pagendada ja ohverdada. Tänases maailmas ei pagendata sind enam mitte geograafiliselt või kogukondlikult, vaid määratakse lihtsalt tundmatusse – teadmatuse pimedasse koopasse, kust meedia valgusvihk sind üles ei leia.
Möödunud sajandi ohverduslik/lunastuslike sündmuste all mõtlen ma ennekõike kolme. Ennekõike Armeenia rahva kallal toime pandud genotsiidi. Siiski ei saanud selle mõju olla võrreldav hilisemate, II maailmasõja käigus aset leidnud sündmustega.
Miks jätan ma I maailmasõja mainimata? Seetõttu, et I maailmasõda oli teisega loogilises seoses ja konsumeerus mitmeski mõttes just teises. Ülejäänud kahe sündmuse all mõtlen ma holokausti ja NSVL-i ning lääneliitlaste võitu II maailmasõjas. Holokaust on tänaseks saanud osaks mitmete lääneriikide ametlikust dogmaatikast ning selle eitamine on kriminaalselt karistatav. Otse loomulikult õigustab holokaust kaude kõike sedagi, mida Iisraeli riik täna teha võtab. Seda tänu juutide toonasele kannatusele ja kuni kuuele miljonile ohvrile. Selle võitluse võit tuli hiljem, koos Iisraeli riigi rajamisega.
LUNASTUSE NOODID
Üsna sarnaselt funktsioneerib võit Teises maailmasõjas meie suure idanaabri teadvuses. Ka seal on ohvrid, kuni 20 miljonit, ja ka seal on võit. Seal on ohvrite ja võidu vahet kuni viis aastat. Vene rahva teadvuses elas juba aastasadu enne seda teadmine endi äravalitusest ja läänepoolsemate rahvaste päästmise missioonist, kas või mongolitatarlaste käest. Seejärel langes meie idanaabri õlule ka Kolmanda Rooma tänamatu roll, ülesanne saada ja jääda ainsaks õigeks õige ristiusu hoidjaks ja vardjaks.
Ilmselt ei taju me eestlastena seda, kuivõrd oluline, veelgi enam, lunastuslik ja identiteedi jaoks kriitiline, on venelastele võit II maailmasõjas. See suur võit lunastab meie idanaabri jaoks kogu eelmise sajandi, kõik selle halva, terrori, Stalini ja Gulagi, mis selles aset leidis. See võit tagab nende rahvuslikule loole kronoloogilise järgnevuse, lunastades 20 miljonit ohvrit ning enamgi veel. Nende juures on kannatus endale lunastava loo leidnud.
Istuda koos võitjatega Nürnbergis ja võidetute üle kohut mõista – see fakt üksi legitimeerib Venemaa, tükkis ta lakkamatute kataklüsmide ja eriolukordadega ning indiviidi väärtusetuks pidamisega kui võrdne võrdsete seas. Veelgi enam, küllap pesitseb vene inimese teadvuses kusagil teadmine ka sellest, et just tänu Venemaa erilisusele, just tänu sellele, et nad on sellised nagu nad on, suudavad nad nõtra Euroopat hädas aidata.
SUURED JA VÄIKESED LOOD
Seda enam on meie idanaabrid oma tões kindlad, et teisedki suured tunnustavad nende osa võidu saavutamisel. Meil, eestlastel, on sellele vastu panna II maailmasõja ja küüditamise ohvritele lisanduv viiekümneaastane kannatus.
Meie võit saabus aga natuke liiga hilja selleks, et neid otseselt seostada. Ei maksa meil eriti oodata ka II maailmasõja võitjate poolset kaasatundmist või toetust meie erilises, vaid vähestega jagatavas ajaloolugemises.
Nii oleme me koos teiste baltlastega esindamas üht ajaloolist haruteed, üht sü?eeliini, mis on selle maailma suurte ja vägevate jaoks ilmne kõrvalliin. Parim, mida meil annab saavutada, on nendepoolne möönmine, et jah, ühtede (NSVL) võit, tähendas paraku ka teiste kaotust. Samas on selge, et mitte keegi toonastest liitlastest ei hakka seda mööndeski NSV Liidu võitu kuidagimoodi kahtluse alla seadma.
On ehk mõneti mõistetavgi, et idanaaber käsitleb meie sõjahaudade kaitse seadust parimal juhul kui soovi tükike nende võidu sümbolitest ära võtta. Halvemal juhul aga kui soovi kogu nende võit kahtluse alla seada. See ei tähenda sugugi, et me oma ajaloo lugemisest loobuma peaksime. Küll aga peaks olema võimalik seda senisest positiivsemas kontekstis ja ilma toonaste kaotajate sümboolikata teha.