Muidugi mõista ei kuulu Venemaal oma pask elu sees samasse kategooriasse, mis sündmused niiöelda “lähivälismaal”. Eesti näide pole sugugi ainuke. Praegu kostab Moskvas uut ähvardavat vingumist, sedapuhku ülejäänud “idabloki” aadressil. Mure on aga sarnane. Mis saab siis, kui näiteks poolakatele meenuvad kangelaslikud ?lahta ajad ja nad uputavad järve kõik sel maal eksisteerivad paarsada nõukogude monumenti? Või kui ärkavad lätlased, leedukad ja t?ehhid. Et nad ärkavad, pole mingit kahtlust ja nii käib Moskvast hala juba ette.
Eesti koha pealt õnneks niipalju, et meil on must töö lõpuks tehtud. Kõnts on põllule viidud, ehkki esialgu ei kasva sellel teab mis head vilja.
Kui venelaste käitumine on mingil moel veel mõistetav (paljud neist kurdavad, et neil pole Eestis “oma sümbolit”, andmata kahjuks endale aru, et Aljo?al pole midagi tegemist venelusega, pigem on see tavaline nõukogude brainwash), siis töllerdab vabariigis ringi veel kamp eestikeelseid seltsimehi, kelle kupli all on midagi kas tõesti korrast ära või kes saavad oma instruktsioonid Putini administratsioonilt. Loomulikult pean silmas Savisaare bandet. Ja tunnistan siinkohal, et 100.000 allkirja selle inetu partei kümne persega juhtfiguuri vastu teevad mulle tõsist headmeelt ning näitavad üsna täpselt, kus kesikute juhi koht asub. Ajaloo prügikastis, ei mujal.
Edgari juhtimisel on, madrusesärk rinna pealt lõhki, viskunud platsile ka vana miilitsatöötaja ning nõukogude aegne teisitimõtlejate kiusaja Ain Seppik. Seppiku jutt on kliiniline, nagu ta peremehelgi. Lõputud eneseõigustused, hetkel meeldivalt ühtse poliitikkonna tatine ründamine ning ühiskonna jagamine vastasmeeskondadeks. Kui see midagi aitaks, annaks ainuvõimaliku soovituse: lähim apteek asub nurga peal. Kahjuks pole lõhestamistõve vastu tablett leiutatud, nii oleme me ka lähitulevikus sunnitud ulpima kesikute väljaheidetes.
Paraku libisevad Savisaarel ohjad varem või hiljem higistest pihkudest. Kohalik vene intelligents on koostamas kirja, milles taunitakse ühemõtteliselt laamendavaid venelasi, Venemaa ametlikku poliitikat ja – üllatus-üllatus – ka “venelaste lemmikuks” peetud Savisaare viimase aja gümnastikat. “Kusagil on piir, kust allapoole enam ei saa”, ütlevad vene intelligendid.
Linnapea ja vene valijaskonna esindajana on Savisaar lõhet alatult suurendanud. Just tema eestvõtmisel kukutati läbi õpetada Tallinnas venelastele tasuta eesti keelt, tema üleskutsed venelastele ja eestlastele on olnud ka nii erinevad, et annaks peamurdmist parimalegi psühhiaatrile.
Mul on tunne, et Savisaare vastu tuleb algatada kriminaalasi. Mida varem, seda parem – rahvuste vahelise vaenu õhutamise eest. Ja tema vastu kogutud allkirjad annavad märku, et paljud meie kodanikest on sama meelt.
KesKus´i autoritel ei jäägi sedapuhku muud üle, kui avaldusega politseisse minna. Ühiskonda lammutava poliitiku koht on eeluurimisisolaatoris.