Eesti uus valitsus on kurvavõitu kooslus selles mõttes, et tegelastel, kes neisse toolidesse aina sügavamalt vajuvad, pole peas ega loomulikult mujalgi ühtki enamvähem uut mõtet – nende meelest võib edasi lasta vanas vaimus ning katki pole midagi. Ühesõnaga – Eesti olukord olla paljutõotavalt stabiilne. Ning Toompeal mõeldakse rohkem unenägudele kui reaalsusele.
KINNIJOOKSMINE
Valitsust näikse enam-vähem ühel häälel toetavat Riigikogu uus ühendkoor. Mõlemad kooslused on triiki täis riigitüüri juures juba kriidiajastust saadik seisnud tegelasi, kelles füüsiline ja vaimne rasvumine on jõudnud piirini, kus mõistus töötab katkendlikult, kui üldse…
Erakondade siseringid on muust ilmast ja muudele tulijatele suletud üha kõvema betooni taha. Pirukaõgijail on endal isu ehk juba läinudki, ent inertsi mõjul jahvatatakse aina edasi, võimurihirm jälle inimeseks saada on suurem kui miski muu.
Koalitsioonilepe on lugemiseks hirmuäratav kirjatükk. Üks küüniliselt tühi lubadus järgneb teisele, mõjudes pigem okserohuna. Hakata seda analüüsima tähendaks paberi ja muu kraami kuritegelikku raiskamist. Ühesõnaga, Eesti riigitüüri juures näikse olevat toimunud mõistuse katastroofiline kinnijooksmine.
UTIILPROJEKT
Eesti olukord ei ole sellise luksuse lubamiseks aga kaugeltki mitte nii kindel, roosilisusest rääkimata. Venemaa rünnakud meie vastu sagenevad, kolakas naaber sarnaneb kiskjaga, kes näib haistvat haiget ja nõrka looma. Siinse vene seltskonna mestivõtmispüüdlused on üsna lootusetult untsu läinud, Eesti peamiseks siseprobleemiks on kujunemas stalinliku soldati kujuline utiilprodukt Tallinna kesklinnas. Riigi turvalisust valvama pidavad organid on alla jäämas Moskvast rahastatavatele õõnestusametnikele.
Rahvast hävitav madal iive jätkub jätkumist, varsti jõuab sünnitusikka 90-ndate tilluke põlvkond, kes on programmeeritud elama “magusat elu” Eesti moodi, võlgu ja tuleviku arvel. Tapvalt kõrged kinnisvarahinnad arendajate ja pankade kuritegeliku kokkuleppe tulemusena hävitavad viimasegi lootuse eesti rahvast taas tulevastesse aegadesse sõudva paadi peale sokutada.
VAJAME VÄRSKET MÕTLEMIST!
Vajame radikaalseid otsuseid, praegune meie rahvaarvuga võrreldes tohutu ning kasvava bürokraatiaga riik aga rõhutab oma passiivsust ja otsustusvõimetust, rääkides targa turu jumalikust käest, mis kõik ideaalsel moel paika panevat. Meenutades hingekarjast ühest teistmoodi usust, kes sitakeeramist turvalisest kaugusest pealt vaadates nimetab kõike Jumala tahtmiseks.
Ükskõik, mis sorti jumalaga pole aga minu teada hoolimata kommunikatsioonivahendite tormilisest arengust ühendust saadud ning seetõttu tuleb vaatamata laiskuse igakülgsele levikule endistviisi edasi mõelda. Ja ikka peaga, mitte tagumikuga, mis sest, et viimase mõõtmed võrreldes esimesega ohtrat kasvutendentsi näitavad.
Vajame tugevamat riiki, värsket mõtlemist, vajame uusi tuuli. Või – vastasel juhul ei vaja me varsti enam üldse midagi nimetamisväärset. Väikese riigi ja rahva jaoks on iseseisvuse säilitamine keerukas pidevalt maksimumi piiril pingutamist nõudev ülesanne. Seda peaksid meile juba mitmekordselt olevat õpetanud mineviku kurvad kogemused.