Vene kirjanduse äss ja heidik Daniil Harms kirjutas 30ndatel absurdianekdoote Pu?kinist. Venelased on sellest ajast peale kõvasti vaielnud, kas Harms tahtis naeruvääristada jumala positsioonile tõstetud ja absurdseks staariks muudetud luuletajat ning tema “pühadust”, Pu?kinist Jumala teinud stalinlikku re?iimi või kirjutas ta need miniatuurid lihtsalt lusti pärast. Olgu kuidas oli – Nõukogude võim tappis Harmsi, ent tema loodud ?anr hingitses edasi. Vähe sellest, 80ndatel oli toonastes Piiteri kultuuriringkondades sadade kaupa anekdoote vene kirjandussuurustest. Mõned neist tõsise mõttega, enamasti aga harmsilikult absurdimaigulised. Neid lugusid vesteldi ka Dostojevski kohta ja – nagu taoliste lugude puhul ikka – ületas Fjodor Mihhailovit?, taevas olgu talle armuline, iseennastki ning rändas ringi kõikides Vene ajalooetappides ja suhtles inimestega Ivan Julmast Gogoli või Greben?t?ikovini. Siinkohal mõningad näited. Huvilised aga võivad harmsisme lugeda ka Ilona Martsoni tõlgitud raamatust “Ootamatu jooming” (Tänapäev 2002)
– Ükskord läks Dostojevski, olgu taevas talle armuline, külla Viktor Tsoile, korjas kokku kõik tema tühjad pudelid, viis taarapunkti ning sai 3 rubla, 20 kopikat. Järgmisel päeval külastas F. M. Dostojevski, olgu taevas talle armuline, Boris Greben?t?ikovi, viis ära sellegi pudelid ning naasis taarapunktist 10 rubla ja 25 kopikaga. Kolmandal päeval otsustas F. M. Dostojevski, taevas olgu talle armuline vaadata üle Valeri Ljontjevi tagavara, kuid Ljontjevit polnud kodus. Valerka, öeldi Dostojevskile, olla sõitnud Moskvasse. “Kelle juurde nüüd minna,” mõtles pahandatud Dostojevski, taevas olgu talle armuline, “kas Paul Mc Cartney juurde või? Aga ei, tal on sihukesed pudelid, et neid meil vastu ei võeta”. Mõelnud nii, läkski F. M. Dostojevski, taevas olgu talle armuline, otse Euroopa kirjanduse ajalukku.
– Dostojevski läks Gogolile külla. Helistas ukse taga. Talle avati. “Mis te nüüd, Fjodor Mihhailovit?,” öeldi, “Nikolai Vassiljevit? on juba 15 aastat surnud.” “Mis siis sellest,” mõtles Dostojevski seepeale. “Taevas olgu talle armuline. Eks minagi sure ükskord.”
– Ükskord jäi Dostojevskil nina umbe. Nuuskas kõvemini – kuulmekile rebenes. Toppis kinni – tropp osutus suureks, kolju mõranes. Sidus nööriga kokku – suu ei avane. Siis ärkas hämmingus üles, taevas olgu talle armuline.
– Ükskord päris Lev Tolstoi F. M. Dostojevskilt, taevas olgu talle armuline: “Pu?kin on halb luuletaja, eks ju?” “Valejutt,” mõtles F. M., taevas olgu talle armuline, kuid siis meenus talle, et tema suu ei avane sellest saati, kui ta oma mõranenud kolju nööriga kinni sidus, ja ta vaikis. “Vaikimine tähendab nõusolekut,” sõnas Lev Tolstoi ja läks minema. Nüüd meenus Fjodor Mihhailovit?ile, taevas olgu talle armuline, et ta oli näinud vaid und. Kuid juba oli hilja.
– Kord kirjutas Dostojevski kirja Stalinile. “Kallis kauge sõber,” seisis kirjas, “mina ei tunne Teid ja Teie ei tunne mind. Tahaksin Teiega väga tuttavaks saada. Olge terved. Sa?a.” Kui kiri kohale jõudis, oli Stalin parajasti enesevaatlusesse süvenenud. Nii sügavalt, et karju appi. Naine togis ja togis teda, toppis kirja pihku – Stalin ei kuulnud midagi. Tõsi, ega ta ei mõistnud, nagu hiljem välja tuli, üldse vene keelt lugeda. Nii nad ei tutvunudki, olgu taevas neile armuline.
– Ükskord püüdis F. M. Dostojevski, taevas olgu talle armuline, tänavalt kinni kõutsi. Talle oli elusat kassi vaja romaani jaoks. Vaene loom kiunus, vingus, kähises ja pööritas silmi, lõpuks aga teeskles surnut. Dostojevski laskis kassi lahti, aga see teeskleja hammustas vaest kirjanikku jalast ja oligi läinud. Nii jäigi Fjodor Mihhailovit?il, taevas olgu talle armuline, kirjutamata tema parim romaan “Vaesed loomad”. Kassidest.
– F. M. Dostojevski, taevas olgu talle armuline, armastas väga koeri ka. Kuid samas oli ta ka haiglaselt ennastarmastav ja varjas seda (koerte kohta), et keegi ei saaks öelda, et ta jäljendab Lermontovi. Niikuinii räägiti temast igasugu asju.
– Belinski armastas Dostojevskit kui lihane isa, Dostojevski aga suhtus soojalt Nekrassovisse ning vihjas armastusele Panajeva vastu. Kõik nad koos aga armastasid vene kirjandust.
Vt.: C. Heimes. Antimodernistlik tegutseja modernismis. Sissejuhatus Carl Schmitti riigifilosoofilisse õpetusse. – Akadeemia nr. 6, 2004|, lk. 1324-1354.