Teha film Andersenist – milline keeruline, ülejõu käiv ülesanne! Ta kirjutas julmuse poolest enneolematuid muinasjutte, kus soldat “Tuleraud”, nagu Raskolnikov tapab raha pärast vanaeide, kus tumm Näkineiu käib teravatel teradel ja muutub vahuks, kus printsessi antud vaikimisvanne toob kalmistule kalmistule nõgesed ja õmbleb särgid nõiutud vendadele. Kuid nukrad ja talumatud kannatused, mis tema kangelastele osaks saavad, teevad inimesed paremaks ja kaunimaks. Ta ise kedagi kunagi tõeliselt ei armastanud, kuid tema muinasjuttude lugejad õppisid nende kaudu armastama. Ta oli auahne, inimestega sobimatu, ta ütles lahti oma lähedastest, kuid need kasvasid tema muinasjuttudega ja istusid seda tihedamalt perekonna söögilaua taga.
RÕÕM PISARATES
Eldar Rjazanov tegi filmi iseendast. Ja tal oli täielik õigus end võrrelda suure taani muinasjutuvestjaga – mitte sellepärast muidugi, et talle on omased mõned Anderseni pahed (võrrelda puudustega on viimane asi), vaid sellepärast, et ka tema arvukad film-muinasjutud – “Karnevaliöö”, “Hoidu auto eest”, “Saatuse iroonia”, “Garaa?” ja paljud teised – tegid miljoneid inimesi paremaks.
Filmis kasvab Andersen välja olmest, olme jätkub fantasmagooriaga, fantasmagooria läheb üle ärevaks haiglaseks uneks ja pöördub jälle tagasi reaalsusesse. Kogu film on tulvil vaimustuse aimdust, katarsist, kui rõõm on sedavõrd talumatu, et lahendub pisarates.
Anderseni mängivad kolm näitlejat. Lapsena – Vanja Haratjan, kes loob rabeda, unistava, vankumatult kohtumisse Jumalaga uskuva poisi, Anderseni noormehena ja tema paljude muinasjuttude kangelast mängib Stanislav Rjadinski: kord on ta uje, kompleksidega noormees, kord kohutav plastiline Vari, looka tõmbuv ja väänlev, kord ergas soldat “Tulerauast”.
?Kui Andersen oli 14-aastane, osales?ta rumaluse tõttu juudipogrommis: jooksis mõnda aega rahvahulgaga ja loopis akendesse kive. Lõhkus akna majal, kus elas nukumeister. Ent kukkus välja nõnda, et elu viimased viisteist aastat elas ta juudi perekonnas, kus suhtuti temasse kui omainimesesse. Filmi järgi tuleb välja, et see on seesama perekond, ainult järgmises põlvkonnas. Luues oma viimase muinasjutu, viiakse Andersen üle fa?istliku okupatsiooni aegsesse Taanisse. Gauleiter käsib kõigil juutidel tulla tänavale kollaste kuusnurksete tähtedega rõivastel. Ning siis tuleb esimesena kollase tähega tänavale Taani kuningas. Kuningas sõidab kiirustamata hobusel mööda Kopenhaagenit ning kuninga eeskuju jõud on nii suur, et kõik taanlased hakkavad oma riiete külge õmblema kollaseid tähti.
See õilis lugu meenutab nõnda Anderseni muinasjutte, et Rjazanov omistas selle suure kirjaniku mõjule. Ta näitas, kuidas rahvus muutus, mõistis, et iga inimese elu on hindamatu?
KAASTUNNE – INIMESE ESIMENE TUNNUS
Filosoofilises vaidluses selle üle, kas inimene on hea või kuri, soovitas Schopenhauer jälgida inimesi, kui nad näevad tänaval haiget või näljast koera. Ta kirjutab, et praktiliselt iga inimene on valmis aitama looma: kes viskab tükikese, kes silitab, kes koguni võtab kodutu peni endale. Kõik see räägib sellest, et kaastunne, tavaline, mitte millegagi ähmastatud kaastunne, on inimeses esmane, kõik muu aga kihistub pärast.
Liigutav mälestussammas avati Moskvas “Mendelejevskaja” metroojaamas, jäädvustati peni mälestus nime “Poiss” all, kes hukkus kööginoa hoobist. See on mälestussammas kõigile kodututele koertele, kuid kõigepealt koerale, kes elas mitu aastat otse jaamas; peni oli leebe, vaikne, teda armastasid metroo töötajad, meenutasid ka mitmed reisijad. Poissi märkas purjus tüdruk, võttis käekotist kööginoa ja torkas koera?
Pronkssamba avamispäeval tõmbas üks metrooteenistujaid seinalt sildi “Koertega läbikäik keelatud”.
ME KOOSNEME SÕNADEST?
Esseisti, Brodski ja Dovlatovi sõbra Pjotr Vaili uus raamat “Luuletused minust” on katse kirjutada oma sisemist biograafiat lemmikluuletuste abiga.
Kogu hea kirjandus on sinust, kõik halb – teistest. Kui aga on sinust, siis piinab, vaevab hinge, lõppude lõpuks, luulega on nagu pisaratega.
Pjotr Vail valis oma elust viiskümmend viis luuletust, valis poeete kogu 20. sajandist Annenskist Gandlevskini ja kirjutas raamatu sellest, mida need värsid tegid temaga ja milleks muutsid ta need poeedid.
Ning välja tuli Vailil raamat, mille kohta paljud ütlevad “Raamat minust”. Nendest, kelle lapsepõlv möödus rivis pioneerifanfaaride all; noorus, nagu kook kreemiga, mida toitis igatsus vabaduse järele; tegeldi oma isikupära otsingutega; küpsus algas sisemisest või reaalsest emigratsioonist, üksindus, mis mõnikord lõi kõik üksindusrekordid; sügiseti lepiti eluga, nagu ta on, kui nostalgial pole ei selget geograafilist kontuuri, ei nime. Selle põlvkonna eripära, kes sündisid viiekümnendatel, seisnes ennekõike loobumatuses luuletustest, mida loeti üksteisele ette köökides hoopis sagedamini, kui seal vaieldi poliitika üle. Ja igaühel, kellest on see raamat, on valmis jutustus oma taolisest raamatust: seal oleks näiteks lehekülg öistest kohtumistest keelatud Korzavini köitega või Brodski “Mehhiko tsükli” pleekinud masinakirjakoopiaga.
Pjotr Vaili esseistika on lüüriliselt hõõgvuselt, avameelsuselt võrreldav värssidega, ainult värsid näitavad meile õisi ja lehti, kuid Vail püüab taasluua kogu seda “rämpsu”, millest nad välja kasvavad. Elu. Kuid mitte lihtsalt elu, vaid inimese elu, kes pidevalt loeb luuletusi ja siseneb nende sü?eedesse. Ja seejuures “kõrvalise” elu, mis muudab autori süüdistuse või õigustuse unikaalseks tunnistajaks: “Isegi lilled on neil erilised – mingid romantilised, remarklikud tuberkuloossed roosid. Istuvad, kahvatud poeetilisest tiisikusest, tööl ei käi. Kõrvuti, muidugi, Mimi Musettega. Tahaks nii elada, ehkki selleks ajaks sugenes kahtlus, et mitte iial ei piisa julgust saada meistrite järglaseks?”
Poeetidest, kes muutsid ta elu paremaks, kirjutab Vail, võttes sõpruse noodi, iroonia ja nukruse; nii peabki, kirjutab ta ju iseendast.