Koalitsioonisõneluste taustal, kui meid ähvardab all boys valitsus ja nahkvestides meespoliitikute ümarlauda naisi peaaegu ei lasta, on kosutav lugeda Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja Eesti Naisüliõpilaste Seltsi avaldatud kogumikku “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus”. Lisaks intervjuudele viieteistkümne naisministriga on raamatus kõnelused ka Riigikogu spiikri Ene Ergma, Islandi presidendi Vigd?s Finnbogadóttiri, Soome Eduskunna esimehe Riitta Uosukaineni ja Läti presidendi Vaira Vīķe-Freibergaga.
NAISTE TAVALISED PROBLEEMID
Intervjuude põhjal tunduvad proua ministrid üksikute eranditega kenad ja huvitavad inimesed. Kas pärast raamatu lugemist näeksid ka teised eestlased Lagle Parekis Mere-Lennu kaalukategoorias presidendi ainest? Suveräänne ja kompleksideta, kelle viru veri ei värise – kui palju neid siis ikka on, kes äsja arreteerituna KGB konvois, pea tibla õlal, rahulikult magama jäävad. Kuna enamik naisi on endised ministrid, siis ei ole intervjuudes päevapoliitika painet ning ajakirjanikest küsitlejad on leebed ja lahked. Selles usalduslikus õhkkonnas räägitakse avameelsemalt kui tavaliselt oma nõrkushetkedest ja eraelust. Näiteks on sümpaatne Liia Hänni ülestunnistus, et teade ülemnõukogusse valituks osutumise kohta pani teda rõõmustamise asemel hirmust mehe külje alla pugema. Liina Tõnisson, samuti raudse leedi reputatsiooniga poliitik, räägib süümepiinadest, mille käes poliitiku karjääri tegev naine peret üksi jättes kannatab.
Kõigile ministritele on töö ja pereelu ühendamine probleeme tekitanud. Paaril juhul on ministriks saamine isegi paarisuhte lõhki ajanud – mees pole suutnud ministri kaaslaseks taandumist alla neelata. Eesti ühiskonnale omaselt on ministrina lapse sünnitanud ja ametisse edasi jäänud Mailis Repsi töötavatele naistele eeskujuks seadmise asemel pidevalt selle eest kritiseeritud. (Teine asi on, kas seda kriitikat saab lahutada meedia “tunnustusest” Repsi “tugevusele” võtta uuesti vastu ametikoht, milles avalikkuse silmis ollakse läbi kukkunud.) Raamatu programmilisima mõtte ütleb aga välja just see rumala tüdrukministri kuulsusega haridus- ja teadusminister. Reps ütleb: “Meil on kaks võimalust: kas neid lapsi ei sünni või me õpime tegema kompromisse.”
PEAAEGU VASTU TAHTMIST!
Oma elust pajatades rõhutatakse sarnaselt meespoliitikutele, et ehkki astuti pioneeriks, komsomoli, komparteisse, oldi ja ollakse ennastunustavalt isamaalised. Ametisse on saadud juhuse tahtel. Peaaegu vastu enda tahtmist! Meedia keskendub aga olulise asemel aksessuaaridele (naistel riietus ja meik, meestel sõiduk, veok vms). Vaid ühel juhul täpsustatakse, et seda juhul, kui poliitikul endal midagi asjalikku öelda pole.
Miks ikkagi naisi on vaja otsuste tegemise juurde? Aga selleks, et hoolimata kiilaspäise valge paksu mehe ajaloolisest eelisõigusest tuleb otsused, mis puudutavad erinevaid sotsiaalseid gruppe, võtta vastu nende gruppide liikmete osavõtul. Eta demokratija a ni provikatsija.
VÄSINUD FEMINISTID
Eesti feministid kõlavad aga täna pisut väsinult. Väsinud on ka mõned ajakirjanikud. Islandile legendaarset presidenti Vigd?s Finnbogadóttirit küsitlema saadetud riigi esivälisreporter Astrid Kannel kõlab kui kohtlane idaeurooplane, kes soovib intervjueeritavast huvitumata oma väiklastele eelarvamustele kinnitust – teie maa on ju pime ja kole, inimesed depressioonis ning joovad palju, aga teid valiti maailma esimeseks naispresidendiks seetõttu, et islandlased asuvad kuskil “sügavas meres ja pimedas põhjas” (lk 317, 320, 321, 322 jne).
Ma küsin: “Kuidas on see veel täna võimalik, et ajakirjanik ses küsimuses nii tuhm on?”
TARK ON PANNA MEHELE ALANDLIKULT JALG TAHA!
Naisküsimus – emantsipatsioon ehk formaalsed õigused ja tegelik võimule pürgimine – on raamatus teisejärguline. Seega sobib lugemiseks ka femofoobidele! Hoolimata silmnähtavast edasiminekust – 15 ministrist ei karda üks öelda, et on feminist ja uhke selle üle, ning isegi Kristiina Ojuland, kes on aastaid tuntud poliitikuna, kes ei tahagi, et seltskonda naisi juurde tuleks, nõustub, et naistel peab olema “võimalus ja vabadus” poliitikasse tulla, on retoorika jäänud samaks.
Retoorika näidisloosung on: “Ma pooldan soolist võrdõiguslikkust, aga ma pole võitlev feminist!” Mis tähendab, et aktiivselt naiste emantsipatsiooni nimel avalikult midagi ära teha ei julge ja kvoote ei poolda, seda isegi kõigi kolme sotsidest ministri puhul, kes on ju kvoote pooldavas erakonnas! (Kvoot kui Eesti ühiskonna ülim hirm väärib sotsiaalteadlaste poolt uurimist.) Kellele klaaslagi st piir erinevate võimuhierarhiate tipus, millest edasi naised üldjuhul ei jõua, on probleemiks, ärgu tulgu virisema! “Tark on panna vaikselt ja alandlikult meestele jalg taha, nii nagu juba paar tuhat aastat teinud oleme!” või “Meie oleme kael, kes pead pöörab” jms lollus.
Ühesõnaga, naistevahelist solidaarsust on kõige rohkem siis, kui kollektiivselt end teisejärguliseks tahetakse taandada. Kuhu jääb girl power ehk maakeeli plika vägi?
NAISMINISTRITEST MEHED
Taaskord tahaks ka tõstatada küsimuse sõnakasutusest, mis lähtub mehest kui normist. Naisministreid ümbritsevad moodsa keelekasutuse kohaselt meeskonnad. Mitte, et ma eelistaksin sõna “tiim”. Öakk! Institutsioonidel ja asutustel on esimehed. Naljaga pooleks on mõned naisministrid jutustanud soovist meheks sirguda – kes mere- (Liia Hänni), kes põllumeheks (Ester Tuiksoo). Naistest on selles küsimuses edumeelsem Ivari Padar, kes AK-le hiljuti valitsuse mehitamise kohta aru andes lapsust kohe parandas. Mihkel Mutil pole õigus, et Padar pole sotsinägu. Respekt!
Raamat aitab ehk pisut kaasa euroopaliku demokraatia tõdemusele, et naised ja mehed on erinevad ja just seetõttu peavad mõlema soo esindajad ühiskonna igal tasandil kaasa lööma. Võrdsed õigused ning võrdne kohtlemine ja võimalused ei tähenda erinevuste tasandamist olematuks.