*
Maimu Berg
Kirjanik ja esimehekandidaat
Karl Martin Sinijärv – mõnus teravmeelne habemik OP-i saatest, luuletai ja mis maiasmokkadele (nagu mina) eriti südamelähedane – suur kulinaaria asjatundja. Karl Martini kandideerimine Kirjanike Liidu esimeheks oli üllatav – töö ju raske – ja ei olnud ka, sest KMS ise meenutas oma lapsepõlve, mis möödus Kirjanike Maja hoovis – ja näe, on temagimees jõudnud sellesse ikka, kus lapsepõlve nostalgia sunnib elus ostustavaid samme tegema. Ütleks ju, et mis muud, kui jääme nende sammude tulemusi ootama, aga kus sa saad oodata, kui endal tuleb juhatuses kaasa rabeleda. Aga et nüüd ühes majas töötame, siis võiks mõnel lõunaajal ilusa ilmaga Kirjanike Maja hoovis koos rahvakat, keksu või luurekat mängida ka.
*
Andrus Kivirähk
rahvakirjanik
Nüüd on Karl Martin muidugi tähtis mees, Kirjanike liidu eesotsas, aga mina mäletan teda sellest ajast, kui ta oli veel mässaja. Tema mäss väljendus näiteks selles, et ta elas Tartus minu ühikatoas ega võtnud mitu nädalat riideid seljast ega saapaid jalast. Ega tal tegelikult polnud üldse mingit põhjust minu toas elada, sest Karla oli selleks ajaks juba ülikoolist eksmati saanud. Aga ega meil polnud tema vastu midagi. Tore mees ju. Sel ajal, kui meie loengus käisime, hoidis Karla kodu. Ja siis ka, kui me nädalavahetuseks ära päris-koju sõitsime. Meil ju uksel lukku polnud, siis oli hea, et inimhingeke on majas. Noh, lõppes see kõik muidugi sellega, et meid kõiki visati ühikast välja.
Aga tegelikult võis juba tollal aimata, et Karlast kord suur mees saab. Ta oli ikka kohe algusest peale väga tegija. Luges filoloogineiudele luuletusi ja puha. Ainult seda, et temast kord ka suur gurmaan saab, poleks osanud ennustada. Nooruses jõi ta sedasama kõhtu lahti tegevat “Kuldset otra” ja sõi sedasama ühika puhvetist ostetud kartulisalatit, mida me kõik.
Nüüd on muidugi teised ajad. Ma kohe ootan järgmist Kirjanike Liidu üldkoosolekut. No ma ei usu, et Karla lubab jälle neidsamu pihve ja viinereid pakkuda, nagu tavaliselt. Tema ajab ikka gurmee välja, ma usun seda küll.
*
Olev Remsu
Kirjanik, karsklane ja esimehekandidaat
Karl Martin on minu klassiõe Liliani poeg. Lilian istus pingireas otse minu ees, tema valget vuhti palmikud helesiniste lehvidega langesid minu lauale. Minu kibestumus ja pahatahtlikkus lõid aga välja väga varakult ning kord, oli see teises või kolmandas klassis, täpselt enam ei mäleta, määrisin ma need tal tindiseks. Kui mu mälu mind ei peta, siis pole ma siiamaani vabandust palunud, ja kuidas seda nüüd enam tehagi? Usun, et toetan – kui mu toetust peaks vajatama – Karl Martinit tema raskes esimehetöös lunastamaks poole sajandi vanust ulakust.