Ongi jälle käes see püha hetk, kus MEIE läheme ja näitame NENDELE, et MEIE ka midagi suudame!
Huvitav, mida MEIE siis näitame? Asi pole Gerli Padaris, asi on Eurovisioonis kui SÜNDMUSES.
Ürituses, mille mõte on mulle iga aastaga järjest udusem. Peale selle, et lauljad saavad kuulsaks ning produtsendid rikkaks, mida on seal veel?
Mille pärast ma peaks ennast selle high society karnevaliga identifitseerima?
Mille poolest mingi kastreeritud ja siledaks triigitud pop laul esindab seal mind, minu ema, minu abikaasat, minu sõpru, minu koera?
Miks ma peaksin uhkust tundma, kui mingi produkt laval mittemidagiütlevat muusikat esitab?
Kas kruvid logisevad minul või kellegi teisel?
Miks, miks, miks, kas, kas, kas?
Mäletab veel keegi, kui Ivo Linna noorukese Maarjaga Eurovisioonil käest kinni hoides lembelaulu esitasid? Pärast pidin ma kõigile oma välismaa tuttavatele seletama, et ei, eestlased ei ole pedofiilid.
Vähemalt valdavalt mitte. Huvitav, mis seekord tuleb?
Ikka Teie
Pickney Tiger