Tänase loo peategelane on jahu, nisujahu. Teda süüakse palju, kuid üldiselt üsna teadmatult ja ilma lugupidamiseta. Mis see jahu siis ikka ära ei ole? Mingi tolm, mis pealegi teeb veel paksuks. Samas poleks ilma jahuta meil mitte midagi. Ei oleks kastmeid, ei oleks leiba, rääkimata koogikestest ja tortidest. Ometi pole see veel mitte viimane sõna, mis jahul on öelda. Jahu saab kasutada mujalgi.
JAHU JA JUURIKATEGA SUPID
Näiteks suppides. Vanade heade aegade böömi kokad, kelle loomingut vitsutasid nii Wallenstein kui ?vejk, nii Jan Hus kui Franz Kafka, oskasid teha rammusamaid suppe kui need, mida meie oma kartulivabariigis oleme harjunud rammusateks pidama. Jah, muidugi – nende käsutuses oli hulk juurikaid, mis siinmaal varem tundmata või ammu unustatud.
Näiteks pentsik pastinaak – keskaegse aiapidaja põhiline hoolitsusobjekt, nüüdseks vaid võõriku mekiga maitseainetaimede hulka taandunud porgandi kaim. Või selleri- ja petersellijuured – kui juurikalistega jätkata? Ning samuti seenelised, mille söömiseni pidid eestlasi kättpidi tirima mõisarahvas ning vennad venelased. Alles XX sajandil sai seenesöömine siinmaal tuntuks ja tunnustatuks. Olgu aga omametsaliste seentega kuidas on, muu juurikakraami eest tuleb siiski tänada kõigeväelist Issandat ning tema prohvetit Euroopa ühisturgu, kes need saadused pärast viljastavaid nõukogudeaastaid meiegi jaelettidele paiskasid.
Aga tuleme tagasi peakangelase jahu juurde. Muidugi on igaühel vabadus juurikaid keeta, riivida, praadida, hakkida või aurustada, kuid tõeliselt maitsva roa saab neist ikkagi koos liha ja sibula ja roheliste aialehtede ja loomulikult jahuga supiks keetes. Nii ongi jahu mingis mõttes kõige tähtsam.
SUPIS OLGU RAMMU!
Võib teha nii – praadida hakitud sibul ja küüslauk potipõhja pandud õlis ning siis ettevaatlikult lisada jahu, samal ajal kogu aeg segades. Seejärel kallata peale kas juba valmis puljong või siis kuum vesi, milles alles hakatakse liha keetma. Viimane meetod on paremgi – siis saab liha juba puljongiks keedes mõnusalt sibula-küüslauguseks.
Teine hea võte on juba peaaegu valmis supisse jahu lisamine. Seda tuleb teha aga ettekavatsetult – see tähendab, et pannes supipuljongisse köögivilju (näiteks porrulaugurattaid, porgandit, kaalikat, kapsast või muud isikliku maitsega haakuvat), tuleb võtta arvesse, et supipuljongile lisandub hiljem veel umbes tassitäis vett. Vett, milles on lahustatud suure kuhjaga supilusikatäis valget nisujahu. See annab supile mõnusa lisarammu ja tummise meki, mis teeb supist kõigi söögilaudade priskust propageeriva kuninganna.
Kellele nii ei meeldi, lürpigu pealegi kuubikust pudistet klaari, alatult puljongiks nimetatavat soojaveelaket ja krõbistagu kuiva näkileiba peale – ja süüdistagu iseennast. Wallenstein, ?vejk, Jan Hus ja Kafka irvitavad taevaste supipadade ääres ning lasevad rammusasse suppi veel võisilmagi läikima!