Lugesin (mõni Sirp tagasi) Margot Visnapi ja Andres Laasiku vastuseid minu loo asjus vene kriitiku Boris Tuchi teemadel samas lehes ja pean ütlema, et mõlema lugupeetava söakus Tuchi kaitsmisel on kõigiti tore. Kui ei kipuks asjast ülemäära mööda minema: omas loos katsusin pigem viidata vene kultuuriringkondades levivale leksikale, imevale tigedusele ja kaikaga äsamisele, mitte Tuchi isikule (näiteks ei hakanud teda haiglaseks tituleerima, mida tema Eduard Tomaniga tegi). Tuch toimetab siinses kultuuriajakirjanduses 30 aastat ning tema kirjatükid lihtsalt evivad teatud stagnatsiooni. Mis teha.
Laasik märgib vägagi õigesti, et meie kultuurimaastikul kipuvad mängima vägagi suurt rolli “sõpruskonnad ja vana vaen” ning mainib, et “miski teravdab siinse venekeelse haritlaskonna vastuolusid.”
Eks ta ole. Olen täiesti veendunud, et üheks põhjuseks on meie venekeelse kultuuramaastiku sumbumine – sealhulgas eriti kriitika oma, kuna avaldamiskohti, elik siis ventiili ja võimalust oma arvamus välja öelda (olgu selleks pigem lajatamine ühe või teise raamatu/etenduse/näituse aadressil, mitte sonkimine autori iseloomus, isiklikus sobivuses kriitikule või pagan teab kus veel).
Kuna võimaluste puudumine tingib tõsiasja, et kunstist endast kõnelemine jääb pinnapealseks, tuleb sellest lõputult kõnelda (kui parafraseerida Clifford Geertzi “Omakandi tarkust”). Ja kahjuks just läbi mingi räpaselt isikliku vaatenurga. Ühest küljest võib kriitika keel olla isegi tehniline ning midagi ütlev, teisest küljest pressib aga isikustamine vägisi paberile. Ja nii ei suuda Tuch oma näppe vanadest ebasümpaatiatest eemale hoida (nimelt pole kordagi sattunud lugema nt Eduard Tomani isiklikku sõnavõttu Borisi aadressil).
Vene kunstist ja kultuurist kõneldakse sisuliselt järjest vähem ning üha rohkem kaabitakse mälukandekotist välja sinna laagerdunud sõnnikut – ehkki kultuurist kõnelema võiks ajendada millegi tajumine kultuuris endas. Emotsioon, kogemused, arvamus ning -mida meie venekeelsete lähenemises just puudu jääb – teatav visioon või missioonitunne. Minu arusaamist mööda on siin vene kultuuri kakelungide jaoks lihtsalt liiga vähe, ent aeg-ajalt tundub, kuidas ühte pisikesse ruumi ei taha korraga ära mahtuda see vähenegi. Ei ole just eriti lahe vaatepilt, pigem liivakastilik.
Villem Raam kirjeldas kunagi, kuidas kohtus metsatöödel kellegi noormehega ning kunstimaitsega, mille väärtus võib olla küll kaheldav, ent mis ometi ei lubanud Raamil noormeest napakaks tituleerida. Nimelt olla too riigialam käinud linnas turul ja kutsunud Raami sealt ostetud kunstiteost – seinavaipa, millel toretses suurte sarvedega põder päikeseloojangu taustal – ning tahtis teada, mida lugupeetud Villem asjast arvab. Raam soovis hea ostu puhul õnne ja arvas, et vaip on tore? “See oli talle suur esteetiline elamus. Ta oli enda jaoks midagi avastanud. See ongi kunsti eesmärk”.
Nii et – mis on ühe jaoks põdraga seinavaip, tähendab kellegi teise jaoks hoopis muud. Nii peaks ka teatrisse mahtuma üht koma teist – ilma, et samas süsteemis toimetavat kolleegi seepärast veel kirvega lüüa, isegi siis kui su õpetajaks on olnud Lotman.
Viktor Samoilov kirjutas kord samuti teatri “tähendustest” – oma kogumikus “Peterburgi Eesti seltside teatritegevus 1873-1917”, kus keegi talupoeg olla peale vabaõhutükki jalad harki löönud ja näitlejale öelnud: “Viska tiritamme kah, siis ma näen, mida sa õppinud oled!” – mille peale näitleja hirmsasti solvus.
Mulle justkui tundus, et mõnitades Skulskajat ja Tomanit käitus Tuch just sihukese talupojana (aga öelda siin, et kirjutasin oma loo, kuna Skulskaja tahtis, on sama jabur kui väita, et Visnapi lugu ilmus, kuna ta kohtas oma koduuksel hambuni relvastatud Tuchi).
Kahju, kui vene kultuurikriitika pole suuteline alla neelama mitte midagi peale selle võileivatüki, mida ta juba 30 aastat suus hoiab?
Nüüd aga peatusest seitsmendal verstal. Venemaal oli (ja on tänaseni) komme nimetada sellisel moel teivasjaamu, andes märku nende lokatsioonist mingi suure või populaarsema koha suhtes. Antud peatus tähistas Tallinn-Paldiski trassil Nõmmet ning andis märku Nõmme provintslikusest. Ent provintslikus eksisteerib ka kultuuris. Nii on tegelik “peatus seitsmendal verstal” mõttetult üleolev kirjatükk kellegi sulest, kes end “kriitiku” nimega ehib.
Ja kogu tuchinduse loodetavaks lõpp-punktiks tsiteeriks ehk talle mentaalselt arusaadavamat meest, küünilist akadeemikut Gustav Naani: “Provintslane saab aru, et ta ei ole suuteline mitmekesist informatsiooni seedima ja õigesti hindama. Ta peab seda, millega ta on harjunud, väga õigeks ja agressiivselt isegi ainuõigeks. Kui keegi teeb midagi muud, tekib provintslases viha. See on nagu etteheide temale, kes ta midagi sellesarnast ei ole suuteline tegema”.
Muuseas, kodumaisest vene kultuurist võiks rääkida edaspidigi – nii Sirbis, KesKus´is (mida me hoolimata Visnapi väitest siiski teeme) kui ka mujal.
Kui vene kultuurikriitik (veel kord: Tuch on siin pigem kui lakmuspaber) oma mürgihambad välja sülitab, oleks ta igati osalema oodatud. Sest eelkõige peaks konstruktiivsus venekeelses vaimuilmas olema just seal hingavate inimeste asi.