Kui ma kümmekond aastat tagasi Lõuna-Eestist pealinna elama kolisin, tabas mind ausalt öeldes kerge kultuuri?okk. Saate isegi aru, et elu Elvas ja Lasnamäel on kaks absoluutselt isesugust asja. Selgitada pole vist kellelegi vaja. Mitte et kõik oleks olnud halvem, ei, aga täiesti teistmoodi.
KODUBAARI FENOMEN
Näiteks hakkas mind kohe huvitama selline fenomen nagu “kodubaar”. Lasnamäel on see sihuke asutus, mis tavaliselt asub suure betoonmaja keldris. Seal on kogu aeg poolpime, hämar. Seal toimetab baaridaam-pensionieelik, istuvad alati samad inimesed, reeglina ka sama maja elanikud, seintel on erksavärvilised Hiina päritolu pildid, nurgas mängib hääletult televiisor ja tümpsub muusika. Sõltuvalt baari kuuluvusest, kas “Eesti” või “Vene” vastavalt siis kas eesti või vene muusika.
Minu esimene kodubaar oli “vene”. (Vene koht on ta siiani). Mõnikord lubasin ma seal endale nalja või paar. Näiteks kord kui toimus Eesti-Vene jalgpallimat?, astusin ma õhtul baari ja küsisin:
– Noh, kuidas meie omad mängisid?
– Millised “meie omad”, tahtsid kliendid kurjalt teada.
– Mis mõttes millised? Eestlased!
– Kaotasid.
Olgu kuidas on, minu vaatluste kohaselt jäävad taolised situatsioonid minevikku. Viimastel aastatel kaotavad analoogsed, mitte just kõige lõbusamad olukorrad järjest oma natsionalistlikku iseloomu ja värvi, muutuvad kosmopoliitseteks, kui soovite.
KOHT, KUHU TULEVAD KÕIK
Baaris, kuhu praegu laupäeviti teinekord sisse astun, istuvad kõik koos. Eestlased räägivad vene, venelased eesti keeles. Peale Eesti astumist Euroopa Liitu tuleb ette ka teisi keeli. Lasnamäel tähendab see enamasti poola või soome keelt. Need inimesed on enamasti ehitajad. Kohalikud neid nii ka tervitavad: “Tere poolakas!” Või “Tere Soome!” Mingeid etnilistest põhjustest tekkinud intsidente pole minu silm selles nurgabaaris kunagi näinud.
Siia baari koguneb ilma igasuguse erandita, ilma nime ja ametita spetsiifiline ja eripalgeline ühiskond, mis koosneb erineva kultuuri, haridustaseme, käitumismallide ning veendumusega inimestest, kes sellele vaatamata moodustavad terviku, ühtselt hingava organismi.
Vot selline imeepriumi nurgake. Siin leidub kõike ja kõiki.
TÜÜBID: FILOSOOF
Filosoof ei ole just esimeses nooruses, endine insener, uude aega mitte eriti sisse elanud indiviid. Ta joob baarist ostetud õlut ja väikeses pudelis viina, mille ostab kõrvalpoest. Perenaine teab seda, aga ei tee kunagi välja.
Kui tekib mõni küsimus, järgneb kohe pikk arutelu. Peale mida konstateerib filosoof lõbusalt:
– No näete, ma võin vastata ükskõik millisele küsimusele. Ainult esitage!
Filosoof on rahulik inimene, nagu filosoofile kohane. Ainuke asi, mis ta endast välja viib, on poliitika. Siin tulevad mängu ropud sõnad ja ähvardused.
– Ma neile kõigile veel näitan, ma neile veel teen, ma vihkan neid kõiki!
Huvitaval kombel on ainuke inimene, kelle ees ta aukartust tunneb Haro Aasmäe. Selle nime ees jääb ta vaikseks ja siis räägib:
– Aasmäe – see on pea! Ainult tema on suuteline minuga vaidlema.
Kohe näha, kus Aasmäe istunud on.
MEREMEES
Üldiselt käib meremehi siin palju, ent nende tüpaa? on enam-vähem üks ja seesama. Morjak on kange ja kõva mees, umbes 40-aastane.Ta armastab väga 70ndate aastate briti rokkmuusikat, mäletab peast kõikide albumite pealkirju ning muusikute nimesid. Ta on väga sarnane minu kooliaja sõpradele Moldaavias. Selline hiline noorus.
Meremehel on oma tavaline graafik. Ta käib baaris nädal või kaks järjest. Ta viibib pidevas raskes joobeseisundis ja lõpuks uinub rahulikult, pea laual. Peale seda kaob ta pooleks aastaks. Kui reisilt naaseb, hakkab kõik jälle otsast peale. Professionaalne rutiin.
Meremees on hea inimene. Tavaliselt teeb ta jooki välja igale suvalisele inimesele, laulaks see talle ainult “Long live rock´n roll” või kuulaks jutustusi merest.
PROSTITUUT
See on ilus tüdruk, kes vaatamata oma noorusele on elus juba mõndagi läbi elada jõudnud.
Tavaliselt on ta baariklientidest, nagu öeldakse, ainuke õrnema soo esindaja. Ta tellib suure kokteili, mis koosneb viinast ja toonikust ning hakkab rääkima oma vanematest ja kassist. Nagu enamus prostituute, on ka tema sentimentaalne ning unistab mehest ja lapsest. Ta räägib ka väga palju telefoniga. Fraasid on umbes sellised: “Olen valmis viieteist minuti pärast!” või “Venelased või eestlased?
Ei! Venelastega ma ei lähe!” Tal on partner, tütarlaps-taksojuht. Nad töötavad ühtse tubli tandemina.
Prostituudile meeldivad väga intellektuaalsed ja hästikasvatatud mehed. Ta kutsub neid sauna.
– Aga mitte ju raha eest, karjub ta, kui hästikasvatatud mehed keelduvad.
MILJONÄR
Keegi ei tea, kas ta on ka tegelikult miljonär. Aga suur kuldsõrmus kalliskividega ja kallid jalanõud ütlevad ka midagi. Ta on juba kuuekümnene, ent peab väga hästi vastu. Nõukogude ajal töötas ta Aafrikas, Eesti ajal oli kasiino juhataja. Nüüd on tal oma ettevõte.
Kui filosoof armastab küsimustele vastata, siis miljonäril on kombeks neid esitada. Talle meeldib väga ajalugu, kogu aeg vaatab ta telekast Discovery kanalit ning loeb populaarteaduslikke väljaandeid. Ta ei armasta nõukogude aega ning kordab igal võimalikul juhul:
– Seda ei anna ma bol?evikele iialgi andeks.
Samal ajal ei armasta ta ka Eesti võimu. Mis talle täpselt ei meeldi, seda ta öelda ei oska. Äärmisel juhul kordab fraase:
– Kõik varastavad, kõik on müüdav!
Miljonärile meeldib väga Hispaania. Seal elab tal laps ning on oma maja.
– Kui pensionile lähen, sõidan Hispaaniasse, kordab ta iga kord baarist väljudes.