1. jaanuaril 1957 sai veidi vähem kui kaheksa aastat vana Saksamaa Liitvabariik endale juurde 10. liidumaa. Tegu oli triumfiga riigile ja rahvale, kes oli pidanud sõjale järgnevatel aastatel korduvalt võitlema oma olemasoluõiguse eest. Lisaks oli üleüldse tegu ühe Teise maailmasõja korraldusel tekkinud ebaõigluse likvideerimisega, mis – nagu me väga hästi teame – oli alles esimene pikas, tegelikult tänini veel mitte täielikult lõppenud reas.
MAAILMASÕDADE VAHEL
Maailmasõdade vahelisel ajal oli Saarimaa okupeeritud Aafrikast pärit Prantsuse koloniaalvägede poolt. Pariis tegi kõik, et muuta vaid paarituhande ruutkilomeetri suurune maanurk endale nii kasumittootvaks kui võimalik ja pressis sealsetest söe- ja rauakaevandustest ning terasetsehhidest välja viimase, tehes seda täie teadmise juures, et mandaatperioodi lõpul pole selle pikenemine kuigi tõenäoline.
Kuigi, hea tahtmise juures oleksid nad ju võinud viidata ajaloolisele järjepidevusele – oli ju Louis XIV teinud omal ajal sellesuunalisi märkimisväärseid ponnistusi, liites 1680. a Saari jõe äärsed maad oma riigiga, kuid pidanud neist jälle loobuma 1697. 1930ndate Prantsusmaal oli igatahes üsna raske seista vastu rahvusliku enesemääramise poliitika argumentidele. Liiati lõppes 1935. a Rahvasteliidu mandaat ja vastavalt varasemale kokkuleppele said saarimaalased õiguse otsustada mandaadi jätkamise üle ise. 1935. a jaanuaris korraldatud referendumil hääletas 90% sealsest rahvast mandaadi jätkamise vastu ning lausus rõõmsal häälel: “Heim ins Reich!” Milline see riik oli, kuhu nad jälle koju jõudsid, jäägu siinkohal kirjeldamata. Oluline on vaid nentida, et kui nimetatud Reich oli 1945. a kaputt, siis ei käsitlenudki suur osa Saarimaa elanikest uut okupatsiooniaega nii drastiliselt.
PUHASTAMINE PUHASTAJATEST
10. juulil andsid ameeriklastest okupandid ligi 900 000 elanikuga territooriumi üle prantsuse ametivendadele, kes olid otsustanud käituda sel korral targemalt. Aasta lõpul viidi Saarimaa ja ülejäänud Saksamaa vahel sisse piirire?iim ning 1947. a. kutsusid okupatsioonivõimud kokku põhiseadusnõukogu. 16 selle 30 liikmest naasid kodumaale eksiilist – oli ju Saarimaa ülejäänud Saksamaast hilisem minek Hitleri võimu alla teinud natsionaalsotsialistid eriti ettevaatlikuks ja selle maanurga “puhastamine” vaenulikust elemendist viidi läbi preisiliku põhjalikkusega.
Seega polnud prantslastel isegi vaja selgitada Saari patriootide ees seisvaid ülesandeid – nii Pariisis kui Saarimaa pealinnas Saarbrückenis taheti luua Saksamaa hädadest sõltumatut Saarimaad. Kodumaale naasnud emigrandid viisid suure kirglikkusega ja kättemaksujanuga läbi omakorda läbi Saarimaa puhastamise omaaegsetest puhastajatest. Ainult Prantsuse ametimeeste sekkumine takistas neid täiel rinnal nautimast võimuhoobade kasutamist isikliku vendetta huvides.
NAGU EESTIS: PUNASED JA HALLID PASSID
Üleüldse oli Prantsusmaal suur sõna öelda sekka tegevuses, mida kohalikud patrioodid käsitlesid sõltumatu ja rahvusriikide Euroopa hädadest vaba riigi loomisena. Oli ju sõja järel Saarimaal toimuv prantslaste, vanade kolonisaatorite jaoks ikkagi poolautonoomse protektoraadi aretamine. Nii surusid Prantsuse võimukandjad Saari “riigi” põhiseaduse preambulasse lause “Saari-äärne rahvas loob oma tuleviku Saarimaa majanduslikule sidemele Prantsuse Vabariigiga, samuti sõlmib temaga valuuta- ja tolliliidu, mis ühtlasi tähendab: Saarimaa poliitilist sõltumatust Saksa riigist.” (1)
Sellise taotluse ühitamine Teise maailmasõja järel Läänes moodi läinud demokraatiaga oli muidugi raske. Kuid, et tsiteeritud preambula moodustas Saarimaa raison d’?tre’i, siis sai kasutada seda ka peamise argumendina demokraatlike vabaduste piiramisel. Nõnda lõpetati selliste parteide ja liikumiste tegevus, mis taotlesid Saarimaa ühendamist Saksamaaga, samuti jaotati elanikkonda “punapassikandjateks” ja “hallipassikandjateks”. Esimesed olid põlised saarimaalased, teised sisserännanud sakslased, kel puudus valimisõigus ja keda oli sisemise rahu rikkumisele viidates võimalik kergesti välja saata.
Nimetatud protsess ei toimunud ilma protestideta Bonnist. Kui noorel Saksamaa Liitvabariigil oli alguses tähtsamaidki muresid kui pisike Saarimaa, siis õige pea hakati toimuvas nägema ohtlikku pretsedenti ning mõisteti, et säärase arengu tagajärjel võibki kaardile tekkida separatistlik riik. Saari küsimusest sai veskikivi Saksa-Prantsuse suhete kaelas.
SAARIMAA, KUNAGINE EUROOPA NÕUKOGU LIIGE
Ei maksa arvata, nagu oleks Saarimaa Saksamaast lahtirakendamine toimunud ainult või isegi peaasjalikult Prantsuse tääkide toel. Prantsusmaa vajas sõjajärgseks ülesehitustööks meeletutes kogustes sütt ja terast ning Saarimaal seda jätkus. Väikesele maakillule, mille majandusõigused olid pikaks ajaks antud Prantsusmaale, voolas tohutus koguses väliskapitali. Ka ei toimunud seal tööstuse demonteerimist ja vabrikute vedamist Prantsusmaale – oli ju Saarimaa tehtud kogu täiega Prantsusmaa kolooniaks. See kõik lõi Saarimaal juba mitu aastat enne Saksamaa Wirtschaftswunder’it oma majandusime. Samuti ressursinäljas ja vaesema Saksamaa eest kaitses tolli-, majandus- ja rahapiir. Oma põhiseadus, hümn, raha (Saari frank kehtis kuni Saksa marga sisseseadmiseni 1959. a). ning omalaadne Prantsuse trikoloorist ja ristilipust kombineeritud riigilipp vaid rõhutasid uhkust, mida tunti ootamatult tekkinud ajaloolise võimaluse ees.
Ja see läks veelgi kaugemale – 1950. a mais võeti nii Saksamaa Liitvabariik kui Saarimaa Euroopa Nõukogu assotsieerunud liikmeks; 1952 nimetas Prantsusmaa senise ülemkomissari suursaadikuks ning Saarimaa avas oma diplomaatilise esinduse Pariisis. Lisaks mängisid Saari jalgpalliklubid aastatel 1945-1951 mitte Saksa vaid Prantsuse liigas. Klubi “1. FC Saabrücken” tuli isegi 1948. a. Prantsuse teise divisjoni mitteametlikuks meistriks. 1951. aastast mängiti küll Saksa klubidega, kuid see-eest saavutati järgnevast aastast Saarimaa liikmelisus FIFAs. Juba 1950. aastast oli ka olemas Rahvusvahelise Olümpiakomitee poolt tunnustatud Rahvuslik Olümpiakomitee. Ning omamoodi kõige tipuks – Saarimaa osales poksimeeskonnaga ka 1952. a suveolümpiamängudel Helsingis!
KONRAD ADENAUERI JONN
Kuid mis läks siis viltu? Miks ei näe me tänapäeva Euroopa kaardil riiki nimega Saarimaa?
1954. aastaks oli olukord märgatavalt teisenenud. Konrad Adenaueri valitsus oli mänginud prantslased olukorda, kus viimased pidid laskma käiku algselt sakslaste meelepahaks visandatud Saari statuudi, mille kohaselt oleks Saarimaa muudetud Euroopa Nõukogu territooriumiks, millel asuksid ka Euroopa ühisinstitutsioonid. Selle plaani käivitumine oli tõmbamas piire Saarimaa edasisele integratsioonile Prantsusmaaga. Saksamaa ja Prantsusmaa vahel allkirjastatud Saari-statuudiga esimene küll tunnustas Saarimaa majandus-poliitilist seotust Prantsusmaaga, küll aga nõudis sealsetele elanikele sõna-, koosoleku- ja ajakirjandusvabadust.
Esmapilgul Adenaueri asjatu jonnina tunduv lepinguartikkel muutis olukorda kardinaalselt. Kui 1952. a maapäevavalimistel oli saksameelsete jõudude üleskutsele õõnestada separatistlikke valimisi, vastanud iga neljas valimas käinu ning lasknud kasti rikutud või kehtetu sedeli, siis 1955. a suvel kasutas Bonni poolt nõutud demokraatlike reformide rakendumist ära saksameelsetest parteidest koosnev “Kodumaaliit” (“Heimatbund”) ning tormas valimistulle senitundmatu ägedusega. Saarbrückeni valitsus tembeldati isamaatuteks krüptofa?istideks, kelle re?iim toetub välismaa palgasõduritele ja inimõiguste rikkumisele, kampaaniasse voolas Bonni välisministeeriumi raha ning olukord Saarimaa linnades muutus päev-päevalt ärevamaks. (2) Prantsuse-meelse valitsuse kontrolli all oli küll maanurga ainuke raadiojaam, mille kaudu reklaamiti unelmat uuesti Euroopast ja rahvusriigi idee pankrotist, kuid miski ei aidanud?
ÕMBLUSTEST KÄRISEV PRANTSUSE KOLONIAALRIIK 50NDATEL
Ühelt poolt oli muidugi mängus Adenaueri kabineti raha ja suur hingeline toetus Saksamaalt, teisalt Prantsusmaa sisuline leppimine kaotusega. Selle põhjuseks oli esmalt asjaolu, et juba 1954. a augustis oli Prantsuse parlament hääletanud edasise eurointegratsiooni vastu, olles samas sidunud oma käed õnnetu Saari statuudiga. Nõnda polnud Pariisil enam võimalik taaselustada ka esialgset kava teha Saarimaast oma protektoraatriik, samuti polnud võimalik liikuda ka edasi nõndanimetatud euroregiooni loomise kavaga.
Lisaks oli Prantsusmaa seotud õmblustest kärisema kippuva koloniaalriigi kooshoidmisega. 1954. a mais oli Vietnamis kaotatud Dien Bien Phu lahing ning koos sellega läks kiirkäigul vastu oma loojangule Prantsuse Indo-Hiina. Samal aastal algas ka sõda Al?eerias. See mitte ainult ei pööranud prantslaste pilku ära Saarimaalt, vaid muutis nende hoiakut tervikuna – kui prantslased olid seni kohelnud Saarimaad siidkinnastega (eriti kui võrrelda venelaste käitumist okupeeritud territooriumidel – näiteks Eestis), siis nüüd vajasid nad üha laienevaks sõjategevuseks raha, raha ja veelkord raha. Investeeringuid põhja poole Saari jõge enam ei tulnud, vastupidi – sealne kivisöe- ja terasetööstus pidi end pingutama, et Vabariigile andamit maksta. Ka muutus Prantsuse poliitika üha närvilisemaks järjekordse kaotuse võimalust silmas pidades. See kõik häälestas kohalikke prantslaste vastu. Nõnda tajuski Pariis üha selgemalt, et lihtsam oleks auga taganeda kui sekkuda järjekordsesse afääri, mis võis panna kaalule rohkemgi, kui ühe umbes Järvamaa suuruse pindalaga maatüki kuulumine või mittekuulumine Prantsuse huvitsooni. (3)
VEIDER PEATÜKK EUROOPA AJALOOST
Saksameelsed jõud juhtisid valimiskampaaniat hüüdlausega “Saari elanikkond uuendab oma 1935. aasta vannet” ning 23. oktoobril 1955 ütleski 2/3 saarimaalastest Saari statuudile “ei”. Järgmisel päeval saabus Adenauer Saarbrückenisse salaläbirääkimistele prantslastega. Viimased loobusid vastupanust Bonni nõudmistele ilma nurinata ja lepiti kokku, et 1. jaanuarist 1957 saab Saarimaast Saksamaa Liitvabariigi osa poliitiliselt, 1. jaanuarist 1959 aga ka majanduslikult. Sel päeval langes kõlinal ajaloo prügikasti ka Saari frank, samuti tõmbasid ennast selleks ajaks koomale Prantsuse ettevõtted. Üks veider peatükk Euroopa ajaloost oli lõppenud ning ilma liialdamata võib ka öelda, et sellega avati uks Prantsusmaa ja Saksamaa lähenemisele.
Kõige nähtavamalt tuletavad tänini Saarbrückenis toimunut meelde aga 1950ndatel visandatud ühise Euroopa ühisinstitutsioonide hooned. Hooned, mida kunagi ei ehitatud, kui täpne olla. Nimelt eraldas Saarimaa valitsus suures eurotuhinas juba krundidki eurohoonetele valmis. Viimased jäid aga tulemata, krundid kuuluvad tänini riigile ning on tänini täisehitamata kõnnumaad, mis ilmselt ei tuleta suurele osale möödujatest meelde mitte kui midagi.
*
1 Tsiteeritud: R. Walter. Brüdermörder Adenauer. – Die Zeit, 20. 10. 2005|.
2 Ibid.
3 Seda, kui meeleheitel Prantsusmaa neil aastatel oli, kirjeldab “Eesti Ekspressis” 1.2. 2007|. Margus Laidre: “Unistuste ajalugu: 1956 võinuks sündida Prantsusmaa ja Inglismaa liitriik.”
* * *
SAARIMAA: JÄRVAMAA SUURUNE MILJONI ELANIKUGA MAALAPP SAKSA-PRANTSUSE SUURTE MÄNGUDE VAHEL
Saarimaa, pindalalt üks väiksemaid Saksa liidumaid, on peaaegu sama keeruka ajalooga maanurk nagu Eesti. Kord on ta kuulunud Prantsusmaa koosseisu, kord olnud erinevate Saksa riikide osa. Omaks on teda pidanud mõlemad, seda vaatamata Saarimaa ühemõttelisele kuulumisele saksa keele- ja kultuuriruumi.
Eriti põnevaks kiskus aga Saarimaa ajalugu tormilisel kahekümnendal sajandil – söe- ja terasetööstuse kontrollimiseks ning sakslastele revan?i andmiseks kehtestasid prantslased Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles’ lepinguga Saarimaa üle nimeliselt Rahvasteliidu 15 aasta pikkuse mandaadi, mis praktikas tähendas aga territooriumi poliitika ja majanduse juhtimist Pariisist.
Mingis mõttes võib Versailles’ lepingu jõustumise päeva, 10. jaanuari 1920 lugeda ka Saarimaa sünnipäevaks – ühtset territoriaalset, administratiivset ega isegi toponüümilist tervikut ei olnud see pisike, peamiselt Saari jõe põhjapoolse valgalaga piirnev maakild kunagi varem ajaloo jooksul moodustanud. 1920. aastaga algas ühtlasi Prantsusmaa ja Saksamaa vaheline vägikaikavedu, mis kestis kokku 37 aastat ja mille lõppemise juubel langes käesoleva aasta esimesele päevale. Siis, 1957 1. jaanuaril liideti Saarimaa taas kord Saksa riigiga ja – nagu esialgu tundub – lõplikult.