Kultuurikatel on olemuslikult haridusmudel, kus äratatakse inimese loovus. Olemasolev Eesti õppekava on välja töötatud 1950ndate aastate ideoloogiast lähtuvalt ning on selge, et see ei ole kuidagi mõistlik. Nimetatud õppekava on visioon või unistus, millele ei ole korralduslikke lahendusi. Unistus ei saa teoks lihtsalt väitest, et nüüd olgu unistus teostunud.
VEIDI ÕPPIMISEST ÜLDSE
Hariduskorralduse ideaalvariandis tahab inimene ise õppida. Võtmeteguriks on see, kuidas Katel suudab oma residente motiveerida ja juhtida. Katla teostumise eelduseks on residentide tahe õppida. Kool kui selline peab oma olemuselt olema loov. Kultuurikatla kontseptsioon on täpselt – KOOL. Loov Kool. Katlas on olemas kõik ained, vahetunnid, õpetajad, ka kehaline kasvatus jms, aga ka palju enamat. Kui Katlas on inimesi, kes kirjutavad valmis mingi ainekava ja seda ülikoolides pakuvad – super! Või vastupidi – kui mõni kool, üli- või muu, tahab Katlas tegutseda – jälle super!
Seega küsimused, millele peaksime koos vastuse leidma, on:
1. Miks üldse keegi tahab õppida, mis on loova õppimise eesmärk, sisu, vorm?
2. Miks üldse keegi midagi tahab ja mis juhtub siis, kui seda tahtenatukest ei ole?
3. Mis inspireerib ehk et mille abil äratab Katel loova mõtte (mitte ainult analüütilise, destruktiivse vms)?
JUHUL KUI
1. Õppimise soovi eelduseks pole ainult uudishimu, vaid ka unistuste teostamise võimalus, siis kuidas katel tekitab uudishimu (näitab imeasju?) ja kuidas katel aitab neid unistusi teostada (pakub ruume idee-arenduseks, teostuseks ja taasesitluseks)? Loova õppimise eesmärk on loovuse arendamine (vs senine mudel ehk lihtsalt teadmiste kogumine ja rakendamine), et oma unistusi paremini teostada? Kuidas katel arendab loovust (läbi sünergia, sümbioosi ja sünkroniseerimise ehk residentuuri, ristkasutuse ja taasesitluse)?
Loova õppimise sisu peaks seega olema võimalikult ilus unistamine? Kuidas katel tagab unistuste kvaliteedi? Läbi loomenõukogu ehk eesti noore loova talendi koorekihi? Loova õppimise vorm võiks olla mõttekäikude feedback ümbritsevatelt inimestelt, keskkonnalt? Katel pakub selleks parimat võimalust tänu oma mitmekesisusele ja väljunditele (teleKatel, raadioLokaal jne)?
JUHUL KUI
2. Kõige aluseks on tahe oma unistusi ellu viia, siis kuidas Katel seda tahet tekitab (näitab reaalselt, kuidas oma ideid ellu rakendada)?
Õppeprotsess on tahteavaldus areneda? Kuidas Katel garanteerib sellise protsessi jätkusuutlikkuse? Läbi oma tegevuse, mis produtseerib üha enam “tooteid” ja “teenuseid”?
Tahte tekitamiseks on vaja inimesi kui potentsiaalselt midagi tahtvaid olendeid inspireerida? Keda ja kuidas katel inspireerib? Residente, ja õpetajate abil? Katel valib väga hoolikalt nii residente kui juhendajaid?
JUHUL KUI
3. Inspireerimine ongi juhtimispult? Järelikult valib Katel ainult inspireerivaid õppejõude?
LOOTUS KATLALE
Kui see mõttekäik on kuidagigi loogiline, siis on Katla kui kooli ees suur probleem, kuidas neid inspireerivaid õppejõude Eestisse kohale saada, st “kes maksab”. Õpetajaõpe hääbub nii Tallinnas kui Tartus (kuhu see vahepeal suure hurraaga juurde tehti) ja peamine põhjus see, et see ei too raha sisse. Kuigi riik suunab raha, siis ülikoolidele toovad õppemaksuna raha sisse ärijuhid, juristid ja pehmed ained. Probleem on selles, et pole õpetajate õpetajaid. Ja kui need leida, kulub ikkagi terve põlvkond, et nende tulemus jõuaks kuidagi lasteni. Praegu tuleb neid saata õpetamist õppima nt Soome.
Lootus on, et kui Katlas toimuv on rahvusvahelises mõõtmes midagi erilist, siis kogu muu tegevuse käigus “juhtuvad” siia maailmanimed. Näiteks läbi koostöö rahvusvaheliste võrgustikega, festivalidega, üritustega. Tuleb kindlasti kaasata ka ülikoolid mujalt ja see kõik kokku ongi Katla kultuur.