Läbilõige kaasaegsest Euroopa kirjandusest avab meile ääretult kirju ja mitmekülgse pildi. Romaanikirjanduse horisondi ühes servas kohtame ranget stiilimeistrit Martin Mosebachi, kes käsitleb viljaka publitsistina katoliiklusega seonduvaid teemasid, eitades samal ajal aga katoliikliku kirjanduse eluõigust. Silmapiiri teises otsas tegutseb aga hardcore- ja trash-autor Matias Faldbakken, kelle kaks lõdvalt alapealkirja “Skandinaavia misantroopia” (1) kaudu seotud teost on pühendatud peamiselt seks ja narkoekstsesside kirjeldamisele.
POLIITILINE PENDEL TÄNASES EUROKIRJANDUSES
Nooremate autorite romaanid kujutavad endast peaasjalikult isiklikke, mitte oma kaasaegsete põlvkonda käsitlevaid teoseid. Keskendumine Teisele maailmasõjale – mis oli määrav sõjajärgse perioodi suurtele kirjanikele – pole taak, mida kannaksid nende nooremad ametivennad. Selle asemel liigutakse teemavaldkondades oluliselt laiemalt, minnes näiteks ajas tagasi Humboldti ja Gaussini nagu Daniel Kehlmann oma “Aja mõõtmises”, või pühendutakse samaväärse suveräänsusega siiski “vanadele” teemadele nagu holokaust Goncourt’i preemiaga pärjatud prantsuse keeles kirjutav ameeriklane Jonathan Littelli romaanis “Heasoovlikud” (3) mis kirjeldab Euroopa juutide hävitamist homoseksuaalse SS-lase silmade läbi. Moraalsed näpuviibutused, mida kandsid paberile Nobeli laureaatide Günter Grassi ja Heinrich Bölli suled, kuuluvad seejuures minevikku.
Tänase päeva kirjandus ei ole enam hindav ja juhendav, vaid kirjeldav. Viitas sõjajärgse ajastu looming veel immanentsete tähenduseotsingute vajalikkusele, siis nüüdseks on lõppenud needki otsingud. Veelgi enam – neid püüdlusi kritiseeritakse üsnagi teravalt. Nii õiendab Sophie Dannenberg oma esikromaanis “Revolutsiooni pleekinud süda” (4) arveid vasakpoolse emantsipatsioonilainega, mis pühkis 60ndatest alates läbi Euroopa kultuuri, tuues oma plahvatusliku levikuga kaasa hingelis-vaimsete kõrbete tekke. Uwe Tellkampi “Jäälind” (5) kujutab endast aga väikest poliitilise pendli paremale liikumise kirjeldamise katset, mis muutub romaani edenedes paraku ilutsevalt piinlikuks. Siiski võib sedastada, et arvete õiendamine, joone alla tõmbamine, on kujunenud peaaegu omaette ?anriks. Kui aga vana põlvkond õiendas arveid natsionaalsotsialismi, kiriku ja kodanlusega, siis tänaseks on nende poolt propageeritud väärtused ja ühiskondlikud liikumised ise muutunud noorte literaatide rünnakute sihtmärkideks.
MIS ON NOORES EUROOPA PROOSAS KESKNE?
Ent mis ikkagi on nende rünnakute ja arveteõiendamise sisu? Mis on noores Euroopa proosas keskne? Selleks on meie maailma mõttetuse ja sisutühjuse kirjeldamine. Need, kes antud ?anris veelgi kaugemale lähevad, kelle peaeesmärgiks pole pelk kirjeldus, vaid tõepoolest arveteõiendamine, õiendavad arveid mitte ainult kaasaja sisutühjusega, vaid ka selle sisutühjuse loojate ja teerajajatega. Kuid pöörame pilgu uuesti laiema teema poole: sisutuse kirjeldamisele.
Saksa raamatupreemia tänavune laureaat Katharina Hacker näitab oma romaanis “Mul pole-midagi-inimesed” (6) ühe paari elu. Nad on tööalaselt edukad ning saavad palju ringi reisida. Kuid sisemiselt seisavad nad paigal. Hacker ei kirjeldagi niivõrd õnneotsinguid, vaid hoopis omalaadset pimetähni, tühimikku, mis istub sügaval peategelaste hinges ja on sündinud sellest, et nad ei teagi, kas õnne tasubki enam otsida. Mees ja naine kannatavad, sest nad ei tea, et elu võiks olla ka teistsugune. Ometi on tegu haritud ja intelligentsete inimestega, kes mõistavad ka hingeliste vajaduste tähtsust, samas on nad inimesed, kelles postmodernism on leidnud oma lõpu. Varem, jah, siis oli veel mõtteid ja tähendusi, ent täna pole enam sellist valikut. See läbibki punase niidina kaasaegset kirjandust: tähendus on meile eluks vajalik, kuid seda pole enam ja me oleme sellest teadlikud.
LIIKUMISRUUMI PUUDUS
Erinevad romaanid pakuvad küll pinget ja meelelahutust, jutustades väga erinevaid lugusid: olgu selleks siis Benjamin Bertoni romaan ärikonsultandi elust, (7) Alan Hollinghursti Bookeri auhinnaga premeeritud lugu Londoni kõrgklassi kuuluvast noorest homost (8) või Helmut Krausseri radikaalselt psühholoogilised romaanid, mis lõpevad peategelase jaoks alati õnnetult. (9) Ometi on nende teoste toon ja sõnum muutumatult ühesugune: kui hall küll on meie kaasaeg, kui kurb ja ometi kui kuivalt asjalik. Näib, et meile pole jäetud enam üldse liikumisruumi ning ainus, mida me tegelikult veel teha saame, on maailma vastu võtta ja kogeda.
See näib olevat ennast läänemaiseks modernismiks nimetanud lineaarse arengu kulminatsioon. Kui katsume nimetatud protsessi üldjoontes rekonstrueerida, siis näeme kolme etappi: modernismi algusega lõpeb tähenduse otsimine teispoolsuses. Modernism ise otsib tähendusi siin ilmas ning postmodernismiga lõpeb tähenduse otsimine kui selline. Alles ajakirja Der Spiegel toimetaja Matthias Mattuseki tõdemuses – tähenduse otsimise lõpp sünnitab jubeda keskkonna, mis aga ongi postmodernismi eneseleidmine – lõppude lõpuks ületab postmodernism ennast. Ja ta teeb seda ei milleski muus kui nimelt ülalsõnastatud veendumuses, et pole võimalik minna edasi nii, nagu seda seni on tehtud.
PAREMAL JUHUL ILLUSIOON
Kui kaunid olid ajad, mil oli veel võimalik leida tähendusi – nõnda võiks kõlada kogu kaasaegse ilukirjanduse alapealkiri. Need, kes pühendasid end viimsele võitlusele mõttekuse viimsete kantside vastu (Günter Grass ja teised), on nüüdseks muutunud ise sihtmärkideks. See toimub kontrrevolutsiooni sildi all. Pildirüüstaja Grass meenub inimestele üha enam seetõttu, et nimetatud pildid on korvamatult hävitatud.
Kuid ka need autorid, kes kirjutavad ilma nimetatud konnotatsioonideta, manavad oma teostes esile peaasjalikult rudimentaarseid inimesi, kes tunnevad end oma sügavaimas olemuses mahajäetuna. Vahest kujutavad just need kirjeldused endast eksistentsialismi tõelist triumfi. Ei tunne ju viimane mitte kedagi ega midagi peale elu enese ning kõik sellest väljajääv on paremal juhul illusioon. Nõnda on tänase päeva literaadid mingis mõttes rahvani jõudnud Ernst Jüngerid või Emil Mihai Cioranid.
Katharina Hacker laseb oma naispeategelasel heietada: “?alati tahtsin ma keskpunkti, kuid vahest oli suund vale. [?] Ma mõtlesin, mis pentsik mõte see on: keskpunkt, samas, kui kõige keskmisel punktil ei tohi ju ulatust olla. – Tahtsid Sina või tahtsin mina olla keskpunkt? küsis Isabelle. – Nimelt mitte, lausus Jakob, ei Sina ega mina, ei Berliin ega London. [?] Ja teisipidi, mõtles ta, kui ta juba voodis lamas, ei saanud ilma keskpunktita olla ka orbiiti.” (10)
*
(1) Teosed on ilmunud pseudonüümi all: Abo Rasul. The Cocka Hola Company. Skandinavisk misantropi, Cappelen, 2001; A. Rasul. Macht und Rebel. Skandinavisk misantropi 2, Cappelen, 2002.
(2) Daniel Kehlmann. Die Vermessung der Welt. Rowohlt, Reinbek bei Hamburg, 2005|.
(3) Jonathan Littell. Les Bienveillantes. Paris, Gallimard 2006|.
(4) Sophie Dannenberg. Das bleiche Herz der Revolution. DVA, München, 2004|.
(5) Uwe Tellkamp. Der Eisvogel. Rowohlt, Berlin, 2005|.
(6) Katharina Hacker. Die Habenichtse. Suhrkamp, Frankfurt am Main, 2006|.
(7) Benjamin Berton. Classe affaires. Gallimard, Paris, 2001.
(8) Alan Hollinghurst. The Line of Beauty. Picador Books, London, 2004|.
(9) Helmut Krausser. Thanatos. Luchterhand, München, 1996; H. Krausser. UC (Ultrachronos). Rowohlt, Reinbek bei Hamburg, 2003|; H. Krausser. Eros. DuMont, Köln, 2006|.
(10) K. Hacker. Op. cit., S. 265.