Meie igapäevases elus on teemasid, milles paljud peavad end asjatundjateks ja on valmis sõna võtma. Meelierutavaim on seejuures surmanuhtlus, sest on täideviiduna lõplik ja meie tunnetuse läve ületav.
Mis on siis surmanuhtlus? Süüdimõistetult elu võtmine kohtuotsuse alusel. Tänapäeva Eestis ja ka Euroopas tundub suhrmanuhtlus kauge teemana, sest viimane taoline karistus viidi mahalaskmise teel täide 11. septembril 1991, Euroopa Ühenduses 10. septembril 1977, kui Prantsusmaal Marseilleisis giljotineeriti mõrvas süüdimõistetud Tuneesia päritolu immigrant. Kuid Amnesty International andmetel hukati 2005|. aastal maailma 22 riigis 2148 inimest, neist Hiina Rahvavabariigis 1770 (inimõiguste aktivistid aga väidavad, et seal on hukatuid üle kaheksa tuhande). Lääne tsivilisatsiooni riikidest on surmanuhtlus tänapäeval kasutatav karistusena vaid osades Ameerika Ühendriikide osariikides.
KAINIST ALATES
Kust on pärit siis selline karistusviis? Kain, esimene teada olev tapja, pagendati inimlaste juurest ja teda keegi omakorda tappa ei tohtinud. (Mäletame, et Nõukogude Liidust väljasaatmist nimetati “kõige raskemaks karistuseks”). Järgnevates Moosese seadustes on põhimõte hing hinge, silm silma, hammas hamba jne vastu. Tulles kaasajale lähemale, võime me näha, kuidas renessansi-järgne Euroopa laiendab surmaga karistatavate süütegude ringi.
Kauba tootmisele ja turule pühenduvas ühiskonnas hakati hukkama ka varavastaste kuritegude eest. See aga tingis omakorda hukkamisviiside jaotamise tavalisteks lihtsate süütegude eest ja kvalifitseeritud hukkamisteks raskemate süütegude eest. Ei saa öelda, et taolise tendentsi vastu ei oleks protesteeritud. Thomas More laseb oma Utoopia tegelasel Raphael Hythlodaeusel öelda, et varga kohtlemine samaväärselt mõrvariga ei ole vargusi Inglismaal vähendanud, küll on kihutanud vargaid pigem tapatööle. “Ei tohiks sallida ka seesuguseid külmaverelisi korraldusi, mis kõiki üleastumisi nii sarnaseks peavad, et inimese tapmine ja temalt raha äravõtmine on mõlemad ühesugused kuriteod.”
POOLDAJAD JA VASTASED
Millal algas võitlus surmanuhtluse kaotamise eest? Arvatavasti on alati olnud õilsaid ja õrnatundelisi hingi, kes selle vastu on võidelnud. Võimalikuks sai roimarite leebem kohtlemine asumaade hõivamise järel ja siis kui tekkis kaasaegsele lähedane tööturg, ikka oli nõudlust odava sunnitöö järele, eriti siis kui orjade pidamist hakati koomale tõmbama. Brittidel oli Austraalia ja Venemaal Siber. Surmanuhtluse vastaste mõtete ja õigusteaduslike seisukohtadega sai tuntuks itaalia markii Cesare Beccaria, kes 1764 avaldas raamatu Dei delitti e della pene.
Hukkamised olid sageli avalikud, olla tänapäevalgi mõnes riigis televisioonis ülekantavad. Samuti ei võimalda surmanuhtluse täideviimine enam heastada võimalikku kohtu viga. Surmanuhtluse pooldajad aga väidavad, et see on eetiline ja õiglane, andes väärilise tasu kurja teo eest, kõrvaldab ohtliku inimese ühiskonnast ning hirmutab teisi potentsiaalseid kurjategijaid.
SURMANUHTLUSE KAOTAMISE VÕIDUKÄIK
XIX sajandi lõpul algas surmanuhtluse kaotamise võidukäik (va mõned riigivastased ja eriseadustes käsitletud kuriteod): Rumeenias 1864, San Marinos 1865, Portugalis 1867, Hollandis 1870, Norras 1902, Rootsi 1921, Taani 1930, Läti 1933 ja pooled ?veitsi kantonid XX sajandi esimesel poolel. Euroopa suured riigid kaotasid surmanuhtluse mõnikümmend aastat pärast sõda. Venemaa ei rakendanud surmanuhtlust XIX sajandil (va terroristid), seetõtttu jäi 1905. aasta oma sõjakohtutega väga veriselt meelde. Revolutsiooni võidu järel 1917. a. veebruaris kaotati surmanuhtlus, hiljem taastati. Nõukogude Liit kaotas samuti mitmel korral surmanuhtluse, kuid kes võimumeeste arvates surema pidi, see oma elust ilma ka jäi. Praegune Venemaa karistusena surmanuhtlust ei rakenda.
On ühiskondasid, kus õigusemõistmist ja surmanuhtlust ei sallita, sest seal kehtib veritasu. Etioopia keiser olevat teinud kompromissi – süüdi mõistab küll kohus, kuid surmanuhtluse viivad täide tapetu sugulased.
TAPMINE MEELSUSE EEST
Kurjategija võis möödunud sajandi jooksul enda elu pärast Euroopas järjest muretum olla, see-eest usu, veendumuste, poliitilise tegevuse või rahvuse tõttu tapeti väga paljud. Ka nendele hukkamistele püüti sageli anda õiguslik vorm mingi tribunali või troika otsusena. Niccolo Machiavelli oma Valitsejas andis soovitused kuritegelikul teel võimu haaranuile (kui tahad võimule jääda, siis oma julmused tee kohe ja täiel mõõdul, heateod aja jooksul ning vähehaaval). Rahvusriikide loomisel ka sellest juhinduti. Inglismaal hukati katoliiklasi, Prantsusmaal hugenotte. Tõelise hoo ja põhjendatuse sai aga poliitilistel põhjustel hukkamine Prantsuse revolutsiooni päevil. Kui Konvent arutas, mida teha kukutatud kuningaga, siis äraostmatu Robespierre, kes oli olnud surmanuhtluse vastane, nõudis koos noore Saint-Justiga verd. Konvent mõistis napi häälteenamusega kuninga surma ja loobus selle otsuse rahvahääletusele panekust, kartes rojalistlike provintside häälteenamust.
Rousseau raamat oli olnud ka terrorit läbi viinud revolutsioonilise tribunali laual. Tribunali süüdistaja Fouquier-Tinville, Robespierre, Saint-Just ja mitmed teised viidi ka ise lõpuks rahvuslikuks habemenoaks kutsutud giljotiini juurde. Kuid raske on neis ohvreid näha, nii nagu Jagoda, Je?ov, Abakumov ja Beria ei ole kommunismiohvrid, vaid kurjategijad. Pariisi revolutsioonitribunali ei tee õigusemõistjaks ka see, et nad võimuliialdustes süüdistatud Elsassi revolutsioonilise prokuröri Schneideri surma mõistsid. Ka natsi-Saksamaal olla mõned koonduslaagri mehed süüdi ja hukatud võimuliialduste eest. Pikemat aega kasutati Pariisis timukas Samsoni teeneid, kui kaua Stalini abilised selles ametis (Blohhin jt) vastu pidasid, ei oska ma öelda.
MÄRTRITE VERI
Omaette teema on alati olnud valitseja surmamõistmine. Prantsuse XVI sajandi õigusteadlase Bodini arvates võis valitsejat kukutada ainult teine kuningas ja ka tema tohtis teda kohtu alla anda. Inglise kuninga Charles I ja Prantsuse kuninga Louis XVI mõistsid surma nende alamad. Vene keisri Nikolai I mõrvasid kommunistid, kes ei vaevunud ka tribunaliks nimetatud näitemängu korraldama. Saddam Husseini kukutas küll Ameerika Ühendriikide president, kuid andis ta Iraagi kohtu kätte.
Surmanuhtlus võib olla ka lunastuseks. Ülempreester Kaifas on öelnud, et parem surgu üks inimene kui rahvas, kui nad otsustasid Jeesuse surma mõista. Hiljem Rooma riik kristlasi hukates märtreid tootis. Kirikuisa Tertullianus ütles selle kohta, et märtrite veri on Kiriku seeme. Kristlus võitis Rooma.
SURMANUHTLUS EESTIS
Kuidas Eesti riik on surmanuhtlusse suhtunud? Tapmise, riigireetmise ja kaitseseisukorra ajal mõnede riigivastaste kuritegude eest võidi surma mõista esimese iseseisvuse ajal. Noorukitel, 12-17 aasta vanuses asendati surmanuhtlus kuni 12 aastase kinnipidamisega vanglas või parandusasutuses, 17-20-aastastel ja naistel asendati tähtajatu sunnitööga ja vanematel kui 70-aastastel asendati vähemalt 3-aastase vangistusega. Hukkamine ei olnud avalik ja seisnes poomises või anti hukkamõistetule mürki enda mürgitamiseks. Kaitseväeliste kuritegude eest oli surmanuhtluse täideviimise viisiks mahalaskmine.
Iseseisvuse taastanud Eestis on üks hukkamine toimunud, see oli enne põhiseadusliku korra taastamist. Hiljem anti kõigile surmamõistetutele presidendi poolt armu, asendades surmanuhtluse eluaegse vangistusega. 1997. ratifitseeris Riigikogu Euroopa Nõukogu Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kuuenda lisaprotokolli, mis keelustas surmanuhtluse. Kriminaalkoodeksist kaotati vastav sanktsioon 1998. On inimesi, kes pooldavad surmanuhtluse taastamist. Poliitikute sõnavõttudesse see teema ei ole jõudnud. Keegi surmanuhtluse pooldajatest pole öelnud, kes hakkaks timukaks.
* * *
MILLISED OLID JA ON HUKKAMIS-VIISID?
Tavaline ja häbistav oli poomine, auväärseim aga pea maharaiumine. Kutsuti alamaastme kriminaalkohut “nahk ja karvad”, sest see tohtis karistuseks määrata häbimärgistamise nahale põletamisega või juuste pügamisega. Kõrgema astme kohus kandis aga nime “käsi või kael”. Inimese rikkalik kujutlusvõime suutis aga ka nende karistuste täideviimisel mitmeid võimalusi leida. Kvalifitseeritud hukkamisviisid olid eelkõige ratastus (liigeste murdmine ja ratta kodarate vahele põimimine) ning neljastamine. Kasutusele oli võetud ka muid hukkamisviise, millel ei taha üksikasjalikult peatuda. Jälgi on neist meie vanasõnades.
Hiliskeskajal asendati mõnigi karistus palverännaku kohustusega, mistõttu võis palverändurite seas sageli kohata roimareid. Industriaalne aeg tõi ka tööstuslikke hukkamisviise. Pariisi anatoomiaprofessor J. I. Guillotin soovitas 1789 Asutavas Kogus kasutada langevat tera, mis 1792 võetigi tarvitusele ja on tuntud giljotiinina. Langekirve põhimõttel tapariistu on tundnud ka pärslased, roomlased, itaallased (aadlike hukkamiseks), sakslased, inglased ja ?otlased. Hiljem on lisandunud veel elektritool ja gaasikamber.