28. veebruaril kogunesid 2000 vihast tuletõrjujat Brüsseli tänavatele demonstratsioonile. Belgia tuletõrjujad on õnnetud. Nad nõuavad, et kõiki pritsimehi koheldaks tulevikus võrdsetel alustel muude riskitöötajate, näiteks politseinikega.
Tegemist oli üsna vägivaldse juhtumiga, mis muutus puhuti lausa vastikuks: hulk tuletõrjujaid ja politseinike sai sündmuste käigus haavata.
Kokkupõrge tekkis Brüsseli kesklinnas, kui politsei üritas protestivaid pritsimehi nurka suruda ning miitingut lõpetada. Kahjuks pole teada, kumb enne veekahurid kasutusele võttis, kas politseinikud või tuletõrjujad, ent tõsine sõda puhkes Parlamendi neutraaltsooni ümber, kuhu pritsimeestel oli keelatud siseneda.
Jõukatsumises veekahuritega sai haavata kolm politseinikku ning kaks tuletõrjujat.
Politsei kasutas veekahureid ka takistamaks tuletõrjujate imbumist Parlamendi juurde.
Ent milles asi? Iseenesest lihtne: tuletõrjujad nõuavad, et kõiki uusi pritsimehi koheldaks vanadega võrdväärselt: palgast alates kuni ametieelistusteni välja. Probleemiks peavad nad ka seda, et erinevad tuletõrjeüksused alluvad erinevaid tingimusi pakkuvatele kohalikele võimudele. Samuti soovitakse, et pritsumeestele võimaldataks lisaväljaõpet ja et neid võetaks kui kõrgema riskikategooria töötajaid. See tähendab ka erinevust palgas. Lisaks saavad riskantsel kohal töötavad inimesed Belgias varem pensionile – 55 aastaselt senise 58 asemel.
Samuti on pension kõrgem ning tööga kaasnevad õnnetused kompenseeritakse. Mis on loo moraal? Aga see, et kui Brüssel eesotsas politseinike ja tuletõrjujatega näib Euroopale ütlevat, et vägivald on lahendus, tuleks tõenäoliselt ka Eesti strateegia pikas perspektiivis ümber mõelda. Näiteks siinsetel ametiühingutel.
Kui Euroopas levib komme, et kõige parem on ennast selgeks teha teistel nägu üles lüües, peab sellega arvestama.
Eelkõige meenub hiljutine arstide streigiähvardus ja pikaajaline tõmblemine doktorite ning õdede palkade ümber. Läbirääkimiste meetod on iganenud. Edaspidi võtku meditsiiniline personal teatavaks, et kõige parem viis ennast maksma panna on patsientidele mürgisüsti tehes. Patsiendid omalt poolt peksku arste vastutasuks karkudega, nii et hambad ja veri lendavad.
Bussijuhid, kes samuti aeg-ajalt häält tõstavad, jätku meelde, et otstarbekohane survemeetod oleks linnatänavail inimestest üle sõitmine. Reisijad samas katsugu bussijuhti tulistada. Jne.
Kummastavaks jääb uues streigikultuuris “vägivald on lahendus” vaid üks asi. Nii nagu Ungari oktoobrisündmuste puhul (2006|), mil politsei ründas kõikmõeldavate relvadega piketeerivat rahvast, ei imbunud ka Brüsseli tuletõrjesõda mitte kuidagi uudisteagentuuridesse.
Huvitav, et ükskõik milline analoogne jama Euroopa südames toimub, ei kiputa seda eriti kajastama.
Niisiis. Vägivald on, aga niikaua kui vägivallast vaikida, seda praktiliselt ei ole, tundub asja sõnum.
Millist riigikorraldust see teile meenutab, head kaaskodanikud?