Viimaste aegade märksõnaks on üllatuslikult kujunenud sõna “iseseisvus”. Kõveneval häälel vaieldakse selle üle, missugused on iseseisvuse vormid ja kas Eesti on praegu iseseisev või mitte. Juriidika vaatevinklist võib muidugi vastata, et kuivõrd Toompealt hallatav territoorium ja siinsed seadused ei sõltu ainuüksi Toompea otsustest, vaid aina suureneval määral ka Euroopa Liidust, siis järelikult oleme vähemalt osa iseseisvusest delegeerinud.
Ehk nagu 1980. aastate lõpul tabavalt vastati neile, kes unistasid laiendada autonoomiat Nõukogude Liidu koosseisus ja nimetasid seda iseseisvaks Eestiks: iseseisvusega on nagu rasedusega, see kas on või seda pole.
Kuid juriidika on teatavasti väänatav.
Kõige selgemini iseloomustavad olukorda siiski teod ja sündmused. Need aga kinnitavad täiesti üheselt, et Eesti ei ole aastal 2007| iseseisev riik. Me ei saa otsustada paljusid asju enam ise.
Ka tegematajätmine on tegu. Rahva silme all etendatakse probleemide lahendamise asendustegevusena näitemänge. Mittetegijal ei pruugi ollagi näidendis mingit salajast kurja rolli – vaid temalt oodatakse just nimelt kiiduväärset tööd nimega pealtvaatamine. Huvitatud publikuta ei saaks ju midagi suurt etendada.
UUS MAJA VANALE VUNDAMENDILE
1991. aastal omariikluse väljakuulutamisel pandi Eesti riik kokku teatavasti kahest justkui võrdsest osapoolest – okupatsiooni juuretisest ja iseseisvuse juuretisest. Ehk siis vägistajast ja vägistatust.
Institutsioonidena kehastasid seda akti kommunistlike vallutajate poolt verhsovett ehk ülemnõukogu ning teisalt kodanike esinduskogu Eesti Kongress.
Algus oli paljutõotav, maailm kiitis Eesti julgust ja ettevõtlikkust, omamüüdis olime Hongkongi-laadne “väike tubli tiiger”, kellel on oma idee ja selge nägu.
Õigemini, vundamendiks kasutati sedasama, mis hoidis üleval eelmist maja. Siit ka seletus sellele, miks ikkagi on valitsejate rodule Laar, Tarand, Kallas, Ansip nii armas lähtumine maist 1990 ja Edgar Savisaarest. Tookord juhtus see, et Savisaar ristis Eesti NSV uue nimega Eesti Vabariik. Sellega avas Savisaar (või õigemini Moskva perestroika-staabi niiditõmbajad) poliitikutele moraalse võimaluse säilitada postsovetliku riigi ehitustöös soveti vundamenti. See lihtsustas paljutki.
Kuid vastulöök saabus juba aastal 1995.
Korralistel parlamendivalimistel tulid võimule kommunistid, kes kasutasid endastmõistetavalt ära selle, et Eesti oli jäetud desovetiseerimata ja seadusandluse järjepidevus pärines Eesti NSV-st. Nad pöörasid mängureeglid enda kasuks. Nelja aastaga 1995-1999 allutasid nad iseseisvuslaste ja kommunistide hapra tasakaalu pöördumatult viimaste kasuks.
Ometi, kui ka tahaks pidada 1995. aastal alanud kontrrevolutsiooni põhjuseks sovettide kurikavalat salaplaani, on süüdi pigem Eesti Kongressi suuna poliitikute küündimatus. Kommunistide tagasitulek tundub olevat pigem vastaspoole saatuslike vigade tagajärg.
MANDUMISE ALLIKAD
Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu kompromissriigis oli Eesti Kongressi poole lipulaevaks erakond Isamaa. Rahvas igatses vabaneda kommunistide poliitilisest süsteemist ja toetas 1992. aasta valimistel Isamaad, mis hüüdis “Plats puhtaks (kommunistidest)!” Sellega võttis Isamaa endale fataalse vastutuse.
Suureulatuslik tagasilöök saabus aasta enne kommunistide tagasitulekut – juulis 1994. Isamaa poolt ametisse surutud president Lennart Meri sõlmis Venemaaga nn juulilepped, teatavasti üle parlamendi pea.
Ülimate lootuste turvil alustanud Isamaa peaminister Mart Laar, kes aastal 1994 oli Meri poliitiline vang, kannatas vaikides. Ühiskonnas ?okiteraapilisi reforme rakendanud poliitik ei suutnud ilmutada tavalist kodanikumehisust ja laskis end lõpuks mahagi võtta, selle asemel, et hoiatada vildaka kursi eest. Kui tema sõber Alo Mattiisen tegi peaministri toetuseks katastroofilaulu “Üks president korraga”, siis keelati laul ja mitte president.
Laari teine saatuslik viga – ja ehk erakond Isamaa suurimgi süü – oli jõustruktuuride rakendamine oma poliitiliste rivaalide vastu. Mure kokkukuivava häältebaasi pärast pani Isamaa põdema, kuid Isamaa seadis kapo, mis algselt pidi tegutsema plats-puhtaks ideoloogia kaitseks ja KGB vastu, 1990. aastate esimesel poolel sisuliselt oma rahva vastu – sest õnnetuseks olid Isamaa häältebaasi põhikonkurendid just rahvuslased, need, kelle aatelisusele oli üles ehitatud kogu Eesti riiklus. Nemad olid ristandriigi see pool, mis aitas püsida Eesti Kongressi aadetel.
Kuna kõrvuti venelastega, kes olid riiklusele ohtlikud, hakiti poliitiliselt ka rahvuslasi, käis 1995. aasta valimistel kuus-seitse killunenud rahvuslikku nimekirja, millest ükski ei pääsenud üle künnise. Hakkimise üks nähtavamaid tagajärgi oli Muinsuskaitse Seltsi ja sellest välja kasvanud Isamaa igipõlise aatelise rivaali ERSP kadu.
Samal ajal jäeti puutumata kommunistid. Nood tugevdasid tänu sellele oluliselt positsioone ning tulid 1995. aasta parlamendivalimistel võimule – võttes mõistagi üle ka kapo.
Paari valitsemisaastaga oli pannud Isamaa oma võttest selili kogu Eesti poliitilise kursi ja nägi uues parlamendikoosseisus välja enam mitte kui valge kaardivägi, vaid valge vares. Järgmise nelja aastaga töötlesid kommunistid Isamaaliidu kenasti broileriks ja sobitasid postsovetlikku poliitilisse struktuuri.
MURDUV POLIITILINE SÜSTEEM
1995. aastal väljakujunenud poliitilise süsteemi avalik murdumisprotsess algas 2002. aasta alguses. Tollal kõrvaldati Mart Laar poliitikupildi tulistamise skandaali järel koos oma Isamaa-parteiga taas kord võimult ja tema asemel pääses valitsusse senine poliitiline paaria Keskerakond.
See vapustav sündmus ajendas paljusid hääletajaid muutma oma eelistusi, õigemini “hääled hakkasid hulkuma”. Et esialgu on hulkumise aluseks lootus, et midagi muutub, tõendab äsjatekkinud Res Publica edu 2003|. aasta parlamendivalimistel.
Olematu seltskond tuli isegi võimule, kuid poliitiliste profaanidena algatas poliitikamaastiku kokkuvarisemise.
Otsustava hoobi andis 1992. aasta põhiseaduse toime lootusetu kahjustamine 2003|. aastal. Sellest ajast peale on too seadus, mille omal ajal algatas ERSP, meil umbes samas staatuses kui ENSV-aegne seadus – ilus asjake.
Saatuslikul 2003|. aastal loobus riik ERSP vaimust avalikult – põhiseaduse Eesti Kongressi substraadil rajanev osa (preambula ja § 1) tallati Euroopa Liiduga liitjate poolt jalge alla. Varem oli isegi juriidilise ekspertiisi komisjon, kuhu kuulusid Eesti peamised õigusteadlased, tunnistanud, et see põhiseadus ei võimalda Eesti astumist Euroopa Liitu. Tookord aga ilmnes, et põhiseaduse aateline osa ei ole võimurite silmis väärtuslik. Isegi mitte nende silmis, kes justkui ise pärinesid Eesti Kongressi poolelt.
Ühtlasi näitas see, et Isamaa poliitikuist on sirgunud küpsed süsteemiteenrid.
Seesugust õõvastavat küpsust tõendab seegi, et Isamaaliit võttis oma rüppe mooramaamehe töö teinud Res Publica, mis lõpetas aktiivse tegevuse pärast bol?evismi-vastase Lihula mälestussamba mahakiskumist, kalmistukaitsjate nuuditamist ja rahva põlastuse alla sattumist.
AGOONIA ALGUS
Triumf saabus 14. septembril 2003| ning edasi järgnes agoonia: Lihula sündmused? Vene-Eesti piirilepe (kommunistid vihkavad Tartu rahu südamest, kuna selle sümboolne tähendus oli iseseisva Eesti riigi tekkimine eraldusjoone abil kommunistidega; nii nagu vastupidiselt tekkis 1991. aasta omariiklus iseseisvuslaste ja kommunistide sulamina)? 9. mail 2006| hääletas poliitilises vabalanguses Toompea nurjunud Euroopa Liidu põhiseaduse poolt?
Hulkuvate häälte üleskorjamiseks saadetakse seekordsetele Toompea valimistele uus projekt – äärmuseni lihtsustatud ideoloogiaga erakond Eestimaa Rohelised, mis moodustati vaba häälteni?i tuhinas tänavu sügisel (1. oktoobril oli rohelisi veel vaid 312, kuu aega hiljem juba tuhatkond rohkem).
Nagu veel vähe oleks, on viimastel aastatel lisandunud riikluse agooniale ka majanduse ülekuumenemine, mis ähvardab viia lihtsad eestlased – hetkelise näilise majandusliku heaolu abiga – võlaorjusse. Sirgeselgsed peremehed ei ole me oma maal praegu enam nagunii. Nüüd aga kummitab sünge perspektiiv, et Eesti territooriumi, põhilise osa tööstuslikust tootmisest ja riigi infrastruktuurist omandavad täielikult väliskapitalil põhinevad kompaniid.
Kuid majanduse kollaps seisab alles ees, kriitiliseks peetakse aastat 2009|.
ISESEISVUSMÕTE ILMUB TAAS NÄHTAVALE
Alates 1995. aastast on rahvuslastel ehk siis põhiseaduse-järgsel eelistatud poliitilisel voolul puudunud parlamendis oma esindus, seda seoses ERSP likvideerimisega. 1999. aasta parlamendivalimistest rahvuslaste nimekirju üldse osa ei võtnudki. Pikapeale hakkame juba unustama, et põhiseaduse järgi on Eesti rahvusriik.
MIL MÄÄRAL SAAME ISE OMA SAATUST MÄÄRATA
Märkimisväärne on, et sellel kolmandikul inimestest, kes jäid kindlaks Eesti Kongressi aatele, et Eesti on rahvusriik ning iseseisvus on endastmõistetav väärtus, ning hääletasid kooskõlas põhiseadusega Eesti iseseisvuse poolt, puudub esindus parlamendis. Võimalik, et nii jääb ka pärast 2007|. aasta märtsivalimisi, sest iseseisvuslastel puudub ka praegu raha, millega teha kampaaniat ja osta endale meediakanaleid.
Kui mitte alanud valimiskampaania käigus, siis loodetavasti pärast seda – esimeses tagasilöökide pohmeluses – algavad Eestis diskussioonid tõeliselt olulistel teemadel. Näiteks, millised on Eesti valikud. Või kas neid üldse on? (Vene ajal nimelt polnud.) Kas oleme välismaa orjad? Aga kui ei ole, siis mil määral on meil vabadust ise oma saatust määrata? Ja kuidas seda vabadust kõige paremini kasutada?
Seesugust diskussiooni on viimastel aastatel iga hinna eest püütud alla suruda. Nii on mugavam inimeste üle valitseda. Meie kommunistlik minevik annab kahjuks ka palju nippe mõtte “märkamatuks” mahasurumiseks. Ent kui eksistentsiaalselt olulised küsimused jätta järjekindlalt käsitlemata, ei ole tuleviku Eesti mitte lihtsalt jõle, vaid katastroofiline paik. Siiski on praegu kusagil loodetavasti redus veel nii ideed kui ka selged näod.
* * *
Lisapala: kaks tiiba ja linnukere
Üht seesugust ülekäte läinud näitemängu etendati 1980ndate aastate lõpul ning see viis Eesti territooriumi iseseisvaks kuulutamiseni. Tookord (aasta oli 1988) mängisid Rahvarinne ja Muinsuskaitse Selts omavahel punasemat ja valgemat poolt ning kolmandaks rahvaliikumiseks oli Interrinne, mis aitas kütta pinget ja oli ka piksevardaks, mille peale eesti inimesed tohtisid oma viha välja valada. Intritega sõdimine aitas aktiviseerida rahvahulki ja riiklik propaganda oli pandud kanaliseerima aktiivsust nii, et esimese armastaja rollis paiknes Rahvarinne Perestroika Toetuseks, aga mitte iseseisvuslased.
Viimased, kelle teatrikõlbulikuks töötlemisega tegeles Muinsuskaitse Selts, pidid olema paremäärmuslik tiib; intrid seevastu vasakäärmuslik tiib. Rahvarinne ehk tulevane Keskerakond oli aga perestroika-linnuke ise.
(Tegelikult oli näidend veidi keerulisem: Rahvarinnet juhtis EKP Gorbat?ovi-meelne osa, intreid juhtis EKP Ligat?ovi-meelne osa, muinsuskaitsjate kõrval olid ERSP ja sõltumatud rühmitused. Aga see praegu selleks.)
Juhtus ettenägematu: selle asemel, et äärmused oleksid teineteist tasakaalustavad tiivad, mis aitavad linnukest edasi, lend peatus. Rahvas ilmutas nimelt kontrollimatut aktiivsust, tormas massiliselt etenduspaikadesse, sekkus näitemängu ning asus toetama kõrvaltegelast – iseseisvuslaste tiiba. Seejuures eelistas rahvas rollikohasele näitlejale, muinsuskaitsele ehk tulevasele Isamaaliidule, iseseisvuslase karakterit palju selgemalt kehastavat ERSP-d.
Perestroika skeem lendas uppi. Laval tekkis kummaline kompositsioon: üks tiib toetus rahva raskuse all vastu maad ja juurdus, teine tiib lehvitas mõttetult taeva poole ning perestroikat kehastav Rahvarinne asus kusagil maa ja taeva vahel.
Pärast oli kommunistidel hulk aastaid sebimist, et mäng toosi sisse tagasi toppida.
Tinasõduri etendus on samasugune palagan mikroskoopilises mõõtmes – nii nagu Eestitki saab kuuendikku planeeti hõlmava Nõukogu Liidu mastaabis vaadelda vaid mikroskoobi abil? Seekordne punakas-rahvuslik kehand oli peaminister Ansip, valged olid Liim, Böhm, Rebane, Alati Ustav, ERL jms ning internatsi rolli võtsid enda kanda Not?noi Dozor, kohati isegi Savisaar, et aidata Ansipil mängus edu saavutada. Küllap on rollijaotus segasem, kuna tõmbetuultes Eestis tegutseb kümmekond välisagentuuri ja kõigil neil on veidi erinev lavastuslik plaan. Kui asi ei peaks minema käest (aga mikroskoopiline asi vast ei lähe), lõikavad aga tavaliselt kõik osapooled lavastusest kasu, honorariks varutakse neile kohad poliitikas, ametikõrgendus julgeolekustruktuurides, võlgade kustutamine või muu meelehea.