Räägin sageli, et olen üles kasvanud uusehitises. See on nii, ja ei ole ka.
Meie mikrorajoon koosnes uut tüüpi viie- ja üheksakordsetest majadest. Kool, kus ma õppisin, oli siin kõige vanem hoone; ehitatud punasest tellisest, meenutas 19. sajandi lõpu vanglaarhitektuuri – ning see, mis toimus selle hoone sees, kinnitas täielikult välist muljet.
Teiste sõnadega, see oli kõige tavalisem magala-tüüpi mikrorajoon, kui mitte arvestada kahte seika: esiteks ei elanud me mitte lihtsal Leningradi lähistel, vaid selle kuulsaimas eeslinnas – Pu?kinis, endises Tsarskoje Selos. Katariina Palee asus 15 minuti kaugusel. Metsistunud Babolovski park algas otse meie kõrvalt.
Teiseks, Pu?kin ei olnud mitte ainult linn-muuseum, vaid ka sõjaväeterritoorium, ning suure osa meie rajooni meessoost elanikkonnast moodustasid sõjaväelased. Kinnise sõjaväelinna hõng oli loomulikult tunda ka siin: peaaegu kõik meie majanaabrid olid erusõjaväelased. Mõnedel neist oli minevikus olnud oma “hiilgeaeg” – sellel või teisel polügoonil, selles ja selles allveelaevas, mehelikus kasarmuvendluses. Praegune perekonnaelu oli nende jaoks kui hauatagune maailm – mõnikord talutav, mõnikord mitte. Jäi vaid üle end vaikselt purju juua. Muuseas, samamoodi kinnistesse linnakutesse koondavad end praegu nii Vene ja küllap ka Eesti uusrikkad.
LÕPUTU ÜHETAOLINE SEIN
Nagu igas provintsis, olid meilgi oma väikesed kataklüsmid. Näiteks plahvatas keset päist päeva üks maja – muutus hetkega söestunud karbiks. Ajad olid tollal nii rahulikud, et kellelgi ei tulnud pähegi seostada seda sündmust millegi muu kui hooletusega gaasipliidi käsitsemisel. Samuti ei kahtlustanud keegi terroriakti, kui meist kahe sammu kaugusel asuval sõjaväelennuväljal kukkus rusudeks lennuk, milles viibisid kõik Kaug-Ida sõjaväeringkonna ülemad. Kindralid olid vaese TU koormanud üle Lenini linnast ostetud vaipadega. Mu vend nägi lennuki kukkumist oma silmaga – meie korteri aknast.
Mäletan erakordselt selgesti tunnet, mida olen rohkem kui kord või paar tundnud õhtuti mikrorajoonis. Suured kõrged majad, mille mõõtmed nagu polekski mõeldud inimesele, mille vahel puhuvad vinged tuuled. Mitte ühtegi helendavat reklaami, mitte ainsatki avatud kauplust või kohvikut. Ainult valgustatud akende lõputud tabelid – nii siin kui ka teises tänavas kui ka seal, tühermaa taga. Iga akna taga käib mingisugune elu – eraelu, perekonnaelu, väljaspool olijale kättesaamatu. Kummalisel kombel sarnanes see tunne Buhhaara mahallas kogetuga – savist ühekorruselised labürindid, ilma akendeta. Ligipääsmatute helendavate aknaruutude sipelgapesa ja tume, läbitungimatu sein – nad on mingis mõttes kaksikud. Mõlema puhul tunned selle avalikkuse ja dialoogi vaimu puudumist, mis on omane Euroopa linnale. Ja samas pole ei nõukogude “mahallas” ega uusrajoonides läänelikku individualismi.
PEITUDA KASTIKESSE
Üheks suureks löögiks stalinismile, millest sageli räägitakse, on Hru?t?ovi-aegsed majad. Ka Boriss Jeltsin andis otsustava panuse demokraatia lühikeseks vilksatamiseks Venemaal mitte 1991. aastal, vaid oma kolmkümmend aastat varem, kui ta noore edumeelse töödejuhatajana lõi kaasa hru?t?ovkade ehitusel Sverdlovskis. Võib ju kuipalju tahes õhata kommunaalse vennastumise järele, kuid on teada, et igas ühiskorteris oli oma koputaja, ning rääkida poliitilistel teemadel või kuulata keelatud raadiojaama oli ühisköögis mõeldamatu. Just “kivid?unglites”, mille ees oli kombeks õudust tunda, sündis uus Venemaa (vastavalt ka uus Ukraina, Eesti jne). Tekkis olukord, kus naabreid ei tuntud nägupidi. Koju sõideti selleks, et peituda oma kastikesse ja kuni hommikuni katkestada suhted ümbritseva sootsiumiga.
Muidugi vestsid erakorterite vabad elanikud sentimentaalseid legende ühiskortereist. Teine nõukogude legend – hoovivennastumine – ei ole Piiterile omane. Esiteks ei soosi vihmane kliima värskes õhus kitarri ja portveinipudeliga istumist; teiseks on vanad Peterburi hoovid kitsad ja sügavad, ümbritsetud igast küljest akendega. Missugune noorus tahaks veeta aega emade ja vanaemade teraste pilkude all? Leningradi noorukid 1950-80ndate aastateni ei meenuta mitte hoove, vaid kangialuseid ja treppe. Uusrajoonides hoovielu siiski tekkis. Kuid vanamoskvalik arusaam “meie õuest”, mis vastandub “nende õuele”, on siin mõeldamatu: piire hoovide vahel ei ole, üks õu läheb märkamatult üle teiseks; tegelikult on kogu mikrorajoon üks suur õu.
TÄNAVAD JA NIMED
Nii nägi kõik välja veel 15 aastat tagasi. Mis on siis praegu? Hiljuti sõitsin keskusest “rajooni”. Põhiliselt oli see ehitatud viimasel kümnendil ning asus väikese, romantilise nimega Okkervilli jõe kaldal. See on ainus Peterburis säilinud Rootsi toponüüm. Seal, kus Okkervill ühineb Ohta jõega, asus 300 aastat tagasi rootsi kindlus. Peeter Suur, kes otsustas alustada ajalugu oma pealinnaga puhtalt lehelt, ei jätnud sellest kivi kivi peale.
Oma edasipüüdlikkusega silma torganud Okkervill valiti (2002. aastal) jäähoki maailmat?empionaadi toimumiskohaks. Jäähalli ümbruses oli võistluste alguseks peaaegu kõik seni veel asfalteerimata kohad (hea vene tava kohaselt) kiiresti asfaldiga kaetud, ülejäänud maalapikestesse torgati istikud, kõik augud loobiti mulda täis – vähe puudus, et muru oleks akvarellidega “õiget” värvi pintseldatud. Võimalik, et t?empionaadi lõppedes kisti istikud uuesti üles ja kraabiti augud mullast tühjaks. Kuid midagi jääb.
Nõukogude ajast on siin alles jäänud tänavate nimed, vahel päris idiootsed (Viisaastaku Prospekt), vahel ka mõtlemapanevad. Mina elan John Reidi ja Aleksandra Kollontai tänava nurgal (esimene on üsna hea ameerika pahempoole ajakirjanik, teine silmapaistev feminist ja poliitik, kes kandideeris nr 5 all bol?evike partei nimekirjas Asutava Kogu valimistel 1917. aasta sügisel. Nr. 6 all kandideeris Jossif Stalin). Feministi abikaasa Dõbenko tänav kulgeb paralleelselt, on aga tuntud halva kuulsuse poolest – seal on ülelinnaline narkoturg.
OMA KARBIKE
Siin mikrorajoonis elavad inimesed ei ole kuigi rikkad, kuid – vene mõõdukate standardite järgi – ka mitte kõige viletsamad. Õu on autosid täis (garaa?e pole) ja reostatud puhtatõuliste koerte poolt. Üksteisega suhtlevad põhiliselt sama tõugu koerte omanikud. Metroo ligidal, klaasseintega kohvikutes ja butiikides keeb õhtutundidel mitte just eriti hubane, pigem räpasevõitu elu, nagu ka raudteejaamas ja sadamas. Tegelikult ongi Piiteri metroojaamad sadamad, neli metrooliini aga neli jõge, mille kaudu vool paiskab keskustesse magalarajoonide inimesi.
Uusehitised on muutunud – mahallast euroopaliku polise suunas. Paljukorteriliste majade elanikud vaatavad “ühiselajaid” nagu psühhopaate. Kohalikel valimistel käib kolm korda vähem rahvas kui Venemaa presidendi või Riigiduuma valimistel.
Inimesed ei suuda endiselt seostada ennast oma elurajooniga – nad ju ainult magavad seal. Endiselt suhtuvad nad usaldamatusega igasugusesse katsesse neid oma pereköökidest välja tõsta. Neis köökides istudes vestlevad nad endiselt suurest poliitikast.
Ja – saanud rikkamaks, lahkuvad nad ometi, et ehitada endale oma “karbike” kusagil teises, juba uues ja “trendikamas” rajoonis. Mis ei erine paneelrajoonist mitte millegi muu kui vaid petliku väljanägemise poolest.