Midagi ei sünni ilma tööta, vähemalt siin 60. põhja-laiuskraadi lähistel mitte. Ent meie rahva hulgas on mitmel alal olemas see kriitiline mass, mis eduks on vajalik.
SUUND – KUHU?
Kahjuks aga on võimalik loetleda terve hulk alasid, kus ähvardab koguni taandareng. Nimelt, kuidas ja kuhu liigub ühiskond, kui ta käitumisjuhiseks on reeglistik nimega “demokraatia”, mille järgi ka tegelikult elatakse. Või teiselt poolt diktatuurid ja totalitaarre?iimid, mis ajaloo mõttes lühikese ajaga riigid ja rahvad välja kurnavad. Paljud meist on olnud tunnistajaks ühe suure impeeriumi – tõsi, peamiselt küll pindala ja pommide tagavara poolest – kiirele kokkuvarisemisele. Tuleb kurvastusega öelda, et praegu oleme tunnistajaks nendele kunstliku hingamise katsetele, millega sedasama impeeriumi taastada püütakse. Loomulikult mitte täpse NL-i koopiana, kuid siiski mõjusfäärina.
On ju iseenesest hea, et maailma energiaturu olukord võimaldab tõsta Venemaa elatustaset, luues nii ühe eelduse demokraatlikeks reformideks. Ei ole aga hea see väljapressijalik viis, millega Venemaa läheneb globaalsele majandusele. Ja ei ole paljulubav see KGB-st lähtuv arusaam – võib-olla väga dialektilis-materialistlik -, et praegune demokraatiast kaugenemine tähendab tegelikult Venemaa erilist viisi sellele lähenemiseks. Maailmale on kasulik, kui iga rahvas tunneb ennast täisväärtuslikuna, see on ka globaalsete probleemide lahendamise kaasalööjana.
VALE NINAKUJU
Aga iseenese tõstmine teiste arvel, valitsemine välisvaenlaste kuju loomisega, olgu nendeks või sellised Venemaa “suurohustajad” nagu Läti või Eesti, on äraproovitult rahvusvahelist koostööd vääravad. Selle medali teine ja tume külg – ja nüüd kõnelen ma Vene enda ajakirjanduse andmeil, mis tänu jumalale siiski mingil määral eksisteerib – see tume külg tähendab ksenofoobia märgatavat tõusu.
See tähendab mitmeid kümneid vale nahavärvi või ninakujuga mõrvatuid tänavatel ja tuhandeid välismaalastest peksasaanuid Vene linnades. Aga see tähendab muide ka seda, et nn korra kantsis, see on sõjaväes, kaotab Vene armee igal aastal sõjaväelasi rohkem kui ameeriklased on kaotanud Iraagi sõjas kokku. Räägin praegu surnutest. Nende hulgas on “dedov?t?inast” tingitud mõrvu umbes sama palju kui rassismist tingitud tapmisi tsiviilelus. Ja selle kriitilise jutu lõpetuseks: Venemaal on ennast fa?istiks kuulutanud organiseeritud inimesi rohkem kui ülejäänud maailmas kokku. Mis loomulikult ei sega isand Margelovil jutlustada fa?ismi ilmingu test Eestis.
ÜLE VÕLLI KEERATUD
Ajaleht Kommersant kirjutas Vene välisministri aastaaruannet refereerides Venemaa sõpradest. See algas Iraani ja Valgevene nimetamisega ja sisaldas veel mõne diktaatori. Hiljem oleks juurde saanud panna ka Milo?evit?i. Mõtlesin endamisi, miks ei leia sõprade hulgas märkimist E. Savisaar, kellel ainsa parteijuhina maailmas on tagataskus sõprusleping Putini enda parteiga. Nüüd võib juba oletada – lihtsalt vara oli. Nüüd tulid bol?evikud põranda alt välja (täpsemini tugevalt bol?evismist mõjutatud parteijuhid Eestis), vilistades demokraatlikele tavadele.
Sisuliselt tähendab see jätkuvat võimu kuritarvitamist sel XXI sajandi Eestis, millest olen enda suu varem puhtaks rääkinud. Ma ei väida, et oleksin üksi.
Jutt on poliitilisest korruptsioonist, kus võimu kindlustatakse laialdase ?antaa?i ja äraostmisega. Nüüd peaaegu juba varjamatult.
Ülipopulistlikud valimised koos arulagedate lubadustega on seks puhuks möödas. Et sel kevadel üle võlli keeratakse, oli näha juba enne presidendivalimisi sügisel. Mis oli näiteks tegelikult lepingulise otsuse Riigikogu presidendivalimistest mitte osa võtta tagapõhi? See on ainult ja ühemõtteliselt tingitud asjaolust, et rahva poolt valitud ja isegi oma erakonna liikmeid ei saa enam usaldada. Ainult suured juhid teavad, mis on õige. Ometi mäletame ju kahe aasta tagant, et suur juht Savisaar kuidagi ei teadnud, kas Euroopa Liitu astuda või mitte. Ja kahjuks kuulub sellesse stsenaariumisse ka veel kord diskrediteerida parlamenti, sest mis muu on kõige olulisem parlamendi liikme ülesanne kui hääletada oma südametunnistuse järgi.
EKS KÕIK OLE PROSTITUUDID
On arvata, et kahe fraktsiooni liikmed lasevadki enda diskrediteerimisel lammastena juhtuda – kerge kommiraha eest. Kuulakem, mida reapoliitikud Tallinna linnas on suust võimelised välja ajama. Kuidas ikkagi on see võimalik? Ilmselt sellepärast, et meie ühiskonna vastureaktsioon on olnud tuimavõitu. Või siis sellepärast, et arvatakse kõiki nii tegevat. Kui rääkisin sellest ühe aastatetaguse presidendikandidaadiga Eestis, väitis see, et “kõik teevad nii”.
See tähendab, et kõik oleks nagu korruptandid?
Mulle meenus seitsmekümnendate aastate New-York Timesi Moskva korrespondent Hedrick Smith, kes raamatus “The Russians” (Venelased) võrdles nõukogude inimest prostituudiga, kes lohutuseks usub, et “kõik nii teevad”. See käis muidugi kahepalgelisuse kohta, mida meie praeguses elus ei tohiks, aga mis õilmitseb edasi. Olen ennast pikka aega lohutanud, et Eestis peab vähemalt ajakirjandus sellele korruptiivsele survele vastu.
KOLLEGIAALSUS VÕI SOLIDAARSUS?
Ent ühes raadiosaates kordas nädalalehe peatoimetaja papagoina Rahvaliidu pseudoargumenti, et “istuva presidendi seisukohad on teada”, mistõttu “ta ei pea enam mingites debattides esinema”. Kolleegid kuulasid vaikides, kusjuures nende küsimus peatoimetajale pidanuks kõlama, kas ta peab silmas 1988. aasta või 2006|. aasta seisukohti.
Ajakirjandus vaikib või kordab asjaosaliste häguseid vabandusi või lihtsalt ülbet ignorantsi ka korteriskandaalide jm puhul, selmet asjast tuld võtta ning tõeliselt liig ülbeks läinud saadikutele kohad kätte näidata.
Ma ei tea, kas oli tegemist kollegiaalsuse või solidaarsusega. Ja kas meie ajakirjanduses on kriitiline mass inimesi, kes saavad aru toimuva tehingu demokraatiavastasusest ning seda nii ka nimetavad. Või kaldub kriitiline mass toetama korruptsiooni, mida asjatundmatult peetakse ka tsirkuseks.
KULTUSEMEHED
Meid siin Eestis ei saa lohutada asjaolu, et ka poolakad valisid endale juhi, kes protesteeris Saksamaa valitsusega enda kartuliks nimetamise vastu Saksa ajalehes. Või et ka Slovakkias on kokku pandud kummaline valitsus, kus vasak ja parem äär kohtuvad nagu Coudenhove-Kalergi poliitiliste erakondade skeemil.
Peame lahendama oma arengu ebakohti täna ja siin. Täpsemini ja tänases sõnastuses on küsimus selles, kas kunagi tekib meil valijate kriitiline mass, kes loosungite rägust ja althõlma rahast suudab eristada demokraatlikke mängureegleid austavaid erakondi juhikultust jumaldavatest.