Elu on valikvastustega test, kus iga vastus avab uue küsimustelehe, millel on eelmisest kas pisut rohkem või vähem vastusevariante. Seda sõltuvalt etteantud küsimusest, olenevalt inimese east, enesehinnangust ja veel paljudest teguritest. Kõige olulisem antus on sealjuures DNA.
KEHA, DNA TRANSPORDIVAHEND
Kui varasematel aegadel käsitleti saatust kui mingisugust etteantud, välist elustsenaariumit, mis on jumalate (kellegi) poolt määratud, näiteks või moirade poolt kreeka mütoloogias, siis täna kolib saatus DNA-na üha enam inimese sisse, täpsemalt tema DNA topeltheeliksisse elama.
Selles valguses ei oma keha vahest ehk isegi materialistide käsitluses enam enamat tähendust kui pelk DNA transpordivahend. See polegi nii kaugel sellest. kelleks kord Püha Franciscus oma keha nimetas – vend eesliks.
Nende kahe, antuste ja võimaluste pingeväljas küpseb meie elureaalsus. Teatud eluperioodidel on meil ühtesid või teisi antusi enam või vähem. Viimaks ei saa otsa aga mitte valikud, vaid valijad. Nii ongi iga võit omamoodi kaotus ja vastupidi.
KAASAEGNE SKORBUUT
Selles maailmas, vähemasti läänemaailmas, kehtib heaks ja halvaks peetava osas hämmastavalt suur konsensus.
Näiteks raha on hea – ehkki mitmed silmakirjaks väidavad raha olevat neutraalse või kogunisti halva. Raha puudumine on, isegi siis, kui me raha halvaks peame, veel palju halvem – on lausa paha ja kuri. Enamik muid asju on kas rahaks vahetatavad või siis raha eest ostetavad. Rahaga saab suuresti mõjustada ka inimsuhteid ja nendega kaasnevaid emotsioone. Tõsi küll, mitte kõike ei saa rahaks vahetada, aga see on probleemiks kõikide reduktsiooniliste ja esindavate süsteemide juures. Kui me näiteks toidu süsivesikuteks, valkudeks ja rasvaks taandame, siis võime me nende kolme üleküllusest hoolimata samal ajal skorbuuti põdeda.
Teisisõnu ei saagi ükski reduktsiooniline süsteem peegeldada kõiki peegeldatava aspekte. Nõnda ka raha.
Nii kannatamegi me kõik tarbimis- ehk rahakeskses ühiskonnas omalaadse skorbuudi all. Seda siis, kui taandame rahaks selle, mida taandada ei anna või keeldume seda mittevastavust nägemast. Kui nii, siis redutseerib redutseeriv süsteem juba meid endid.
TASAKAALUPUNKT
Võita on meil palju, viimselt terve maailm. Tavaliselt arutleme me oma võitude ja kaotuste üle, lähtudes pluss/miinus skaalast, kus iga meie tegu saab endale mingisuguse, kas siis ratsionaalse või emotsionaalse hinnangu. Hinded jagunevad positiivseteks ja negatiivseteks. Ratsionaalsed plussid ei kattu sealjuures sugugi mitte emotsionaalsetega ja vastupidi. Näiteks võib mingi inimese tegu olla teda ratsionaalselt kahjustav või vähemalt talle mitte kasulik, kui aga inimene sellest emotsionaalset rahuldust leiab, siis teeb ta seda ometi.
Inimsuhetest ja nendega seotud hinnangutest moodustub sotsiaalne gravitatsiooniväli, mis määrab meie asukoha inimsootsiumis. See tasakaalupunkt saab määratud vastavalt sotsiaalsetest tõuke- ja tõmbejõududest nendes sotsiaalsetes võrgustikes, milledes me osaleme. Teisisõnu määrab meie koha meie afektsioonide ja rivaliteetide omavaheline tasakaalupunkt.
PÜHAKIRJA KAHESUS
Eksisteerib ka teisi ja erinevaid koordinaatteljestikke, milles inimese käitumine ja motiivid võivad saada sootuks erineva tähenduse. Siiski on olemas üks hinnanguväli, mis läänemaailmas üldine ja meid kõiki hõlmav ning alles selle suhtes saavad eksisteerida teised ja alternatiivsed.
Pühakiri küsib: “mis kasu on inimesel sellest, kui ta terve maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?” On selge, et inimestesse ja inimkooslustesse on koordineeritud soov areneda ja laieneda kuni terve maailma hõlmamiseni välja. Vaid seda tunnustades saame me rääkida edasi, sellestki osast, kus Pühakiri jätkab ning kõneleb oma hingele kahju tegemisest. Enamik inimkooslusi eksisteerib võitluses teiste analoogsetega, kes samuti püüavad tervet maailma kasuks saada ja teevad sealjuures oma hingele kahju. Vaid mõned üksikud saavad sellest aru. Üldine maailmapraktika hingest suuremat ei hooli, sest tõdeb ju seesama Pühakiri teisal, et kui põllumees endale uued aidad tegi, siis ütles ta oma hingele: “hing ole nüüd rahul, söö ja joo?” Minu arvates nägi Jeesus oma sõnumit kui alternatiivset, kui midagi, mis ei olegi määratud normatiivseks enne kui uuel ja sootuks teistsugusel maailmajastul.
ÕNN – KÜMNEKROONINE LOTOVÕIT?
Võita on meil üldtunnustatud, positiivsel skaalal siis ei midagi enamat ega vähemat kui terve maailm. Sellest unistasid juba nii Napoleon kui Balzac. Üks mõõga ja teine sulega. Tänane Bill Gates vallutab maailma raha ja arvutiprogrammidega (pogrommidega?). Igaüks omal alal ja omade vahenditega. Sealt edasi tulevad juba vähemad võidud kuni kümnekroonise lotovõiduni välja. Olenevalt kontekstist võib võiduna tunduda ka see, mis mõnes teises kontekstis tunduks pigem kaotusena. Näiteks või see, et sul lihtsalt hing sisse jäetakse ja sind ei saadetagi seekord veel Männikule “karjääri tegema”.
Õnn on seegi, et sul veel halvemini ei lähe. See on aga selline kehvavõitu võit. On üldine ja teada-tuntud tõde, et nurkaaetud rott ründab. Seesama kehtib ka inimeste maailmas. Seega vajab meist igaüks endale seda, mida võita, vajab tulevikulootust, lootust, et ta tulevaseski ajas äratuntava ning tükkis oma isikliku ja sotsiaalse identiteediga säilib. Selleks tuleb aga võidelda, sest ühe võit on teise kaotus ja vastupidi.
Sellest hullusest, millesse me, inimesed, oleme haaratud, oleme me alati ka kuigivõrd aru saanud ja vabanedagi püüdnud. Vabanemist pakuvad meile eri viisidel erinevad religioonid. Pakuvad rivaliteedile vastanduvat üksmeelt ja koostööd. Paraku avastame me ikka ja jälle, et needki solidaarsusele pretendeerivad inimkooslused on rivaliteedis teiste sarnastega ning nende armastavate kogukondade omavahelises rivaliteedis on sageli kõik võtted lubatud?