Saaremaa rahvas rääkis kunagi õiglast legendi tippkommunist Artur Vaderist (mitte enam Suurest Tõllust, kes appi tuleb), kelle külaskäiku kõik kolhoosid ja asutused kartsid. Seltsimees Vader jäi alati vähemalt nädalaks ning nõudis kahte näitsikut teenijaks. Üleüldse ülbitses see puuslik kohutaval kombel, kuid erinevalt ahjualusest hiljem nänni ei jaganud. Ent seegi lugu lõpeb enam-vähem õiglaselt: kord kui Vader Kuressaares pulmas pruuti kabistada üritas, sai ta kohalikelt jõhkralt molli ja käis pärast keskkomitees tükk aega lilla lõustaga ringi. Hea seegi.
Muinasjutt ja legend, nagu öeldakse, on rahva unelm. Ent tõele ta ei vasta. Vähemalt mitte nüüd.
Meie ahjualused toimetavad ringi supipoti eest midagi kokale tasumata ja paraku ei anta neile ka kõvasti peksa. Antaks siis kasvõi ühiskondlikus plaanis, tõmmataks toolgi perse alt ära – aga ei.
Vaatame järgi.
Elmar Sepp. Neid varastatud kortereid, kus selle pliidialuse päti näpud mängus on, loevad matemaatikud ilmselt veel aastaid kokku. Tulemus? Nagu kunagi, mil ta kohtus analoogsete sigaduste eest õigeks mõisteti, ei juhtunud ka nüüd midagi. Lontrus tõmbas endal londi umbe ja läks Vismarisse riigi raha eest puhkama. Või kuidas teie tema palka nimetaksite?
Ain Seppiku poeg Sulev, olgu muld talle raske. Sebis endale Viimsis 36 hektarilise krundi, ent ahju alt välja tulles saavutas üsna pea olukorra, mil (havi käsul, isa tahtel?) krundile lubatust neli korda suuremat ehitusmahtu lubava detailplaneeringu hankis. Seejärel kadus taas pliidi alla, jättes endast maha ühe uudise. Kohtumiseni järgmisel korral, värd.
Keegi Lea Mossin. Usutunnistuse järgi rahvaliitlane, st. kuulub erakonda, mida poole ajuga Janno Reiljan “Eesti kõige eetilisemaks” nimetab. Eetilisel ahjualusel Mossinil kulus mõni minut, et võimaldada endale tõhus korteriost – 1980 krooni eest. Mossin ei viitsinud isegi ahju alla tagasi kobida, töllerdab siiani rae territooriumil ringi ja ei tee teist nägugi.
Ning viimaks ka (vahepeal lootsin juba, et jäädavalt unustatud) vanur ja ekspresident Arnold Rüütel. Rüütli elamispindu kokku lugeda on juba tõesti lõbus. Ent sirge seljaga kommari pliidi alla mahub see tavaar ilusti ära. Ise logeleb ta Nõmmel Kaare tänaval valitsuse residentsis, lisaks on tal majad nii Tartus kui Saaremaal, siis veel kolme toaline korter Kadriorus ning – last but not least – kaks inimest, kes arulagedat vana hooldavad ja nõustavad, elavad kumbki 100 ruuduses korteris Kadriorus.
Ja nii edasi.
See on siis kaasaegne muinasjutt ahjualustest, mis paraku polegi muinasjutt, vaid reality-show. Või – naabritel venelastel on veel kohasem kangelane. See on loll-Ivan, kes oli kuulus oma juhmuse poolest, ent suutis ometigi saada rikkaks, lisaks veel kuningatütar Maa?a käe.
Mida nende pliidi alt tulevate ahnuritega peale hakata, tekib küsimus.
Ma arvan, et mataks nad trollipeatusse. Viimane aeg.