*
Ahto Muld (AM): Marko, kui sa peaksid trükkima ebatüüpilise visiitkaardi, millel olgu näiteks kolm lauset selgitamaks, kellega on tegu – mis laused need su tegevuse adekvaatseks kirjeldamiseks oleks?
Marko Raat (MR): Mul on täitsa olemas selline jutukas visiitkaart. Firma, mille alt see kunagi tehti, seisab ammu riiulis, aga kaart toimib väga hästi edasi. Seal peal on pilt, millega seoses jään ma alati võõrastele meelde – lusikas. Ja kirjas on, et ma teen magusaid filme. Lusika vari on ka. See on mu kuu tumedam pool.
*
AM: Ja nüüd sama küsimus iseloomu kohta. Millega alustab psühholoog see või too sinuteemalist kausta?
MR: Ma ei usu eriti iseloomudesse. Pigem ikka?erilised hetked, vastupandamatud olukorrad ja dramaatiline saatus. Aga lavastamisega kaasneb pidev harrastuspsühholoogiks olemine, nii et ega ma enda puurimisest mööda ei pääse. Reegel tundub olevat, et mida rohkem segadust ja pinget, seda paremini hakkama saan. Armastus sobib mulle. Filmi tegemine ka.
*
AM: Nüüd on aeg rääkida filmist. Palun tee seda!
MR: “Nuga” on mängufilm läbipõlenud kinnisvaramaaklerist Ekke (kehastab Malmsten), kel jääb nuga kätte kinni. Suhtekolmnurk episoodides Peeter Sauteri ja Vaino Vahingu ainetel. Mis siis saab, kui pinge hakkab suhtest kaduma ja jääb ainult sõltuvus ja nõrkus. Ja soov, et kusagil peaks siin ka armastus olema.
Ma otsisin ammu sellist intiimset ja konfliktset materjali. Ma olen tarku filme küll teinud. Nüüd tahtsin ainult emotsiooni ja näitlejad mängima saada. Sauter ja Vahing on parimad tülinorijad eesti kirjanduses. Rämedad ja õrnad korraga ehk väga hea materjal näitlejale lahti mängimiseks. Ma vist tegin neist melodraama. Aga Sauter on ka ise vahest väga sentimentaalne, kuigi ta seda osavalt peidab ja Vahing on täiesti krambi- ja kompleksivaba. Nende tekstid elavad kõik tõlgendused üle.
*
AM: Ja mõni eriline pärl filmist, millele tasuks kohe kindlasti silma peale heita?
MR: Kõik suudlemised on väga head. Näitlejad said üsna kiiresti aru, et me ei pea lihtsalt
midagi ära tegema ja meil on aega ka selliste asjade harjutamiseks.
*
AM: Eestis on terve trobikond filmi tegevaid firmasid. Kes või mis on nende seas Allfilm?
MR: Vahest kui mõni vanaonu, keda näen kord kümne aasta sees või tuleb mõne venelasega kusagil jutuks, et teen filmi, siis need noogutavad alati mõistvalt, et “Aa, Tallinnfilmis töötad.” Allfilm ongi seda tüüpi suurem staap, kus palju filme ja osakondi korraga filme tegemas. Ja igaüks teeb vastavalt oma võimetele ja vajadustele reklaamiosakonnas kunstile ja elule katust. Väga sümpaatne ja avatud klann siin ahnes ja kurjas maailmas.
*
AM: Kui vaadata lavaka sisseastumiseksamit, näeme seal iga kord kohutavat hulka noori. Ausõna – miks? Hiljem räägivad ju samad – nüüd juba näitlejaks saanud noored – oma ameti tänamatusest, raskusest ja millest kõigest.
MR: Enamus inimesi sureb emotsionaalselt 21 aastaselt (J. Cassavetes). Ega lavakast läbikäimine selle eest ei kaitse, ehkki paljud seda võib-olla loodavad. Kui ikka initsiatiiv ja uudishimu elu vastu kadunud, ei päästa ka igaõhtune rutiinne ümberkehastumiskohustus ja rambivalgus. Aga minu arust head näitlejad küll ei virise. On salajas õnnelikud, et saavad töö asemel iga päev hoopis mängimas käia ja saavad vahest isegi natuke raha selle eest.
*
AM: Kas sa oled suur kultuuritarbija?
MR: Olen küll suur kuulaja-vaataja. Rohkem seal äärealadel ja hämaruses ja salakohtades, kus ei ole kõik veel valmis, küps, pakendatud. Ikka loodan kohata midagi toorest ja erilist. Ja enamasti kohtan muidugi seda, mis ei tähenda isegi tegijale endale midagi. Teate küll, see mida eriti kultuuriks nimetatakse.
*
AM: Räägime kultuuritarbimisest edasi: viimased hailaidid filmist kirjanduseni?
MR: Teartis Smedsi “Jänese aasta”, Nan Goldini fotod, Mark Raidpere lühikesed dokid; muusika: “Anthony and the Johnsonsist” ei saa kuidagi üle, film: alles hiljuti nägin Cassavetes “Faces”; raamat: indiaanlaste “Vembuvana” loomislood; pooleli “Palverännak” – Ehlvesti vaim ei anna rahu, meil olid mõned asjad psühhokosmoses pooleli, vaja temaga sotid selgeks saada.
*
AM: Valimised. Ka poliitiline kultuur (nagu kõik mis inimesed teevad), peaks olema kultuur. Mis on ta sinu arust ja kas ise hääletad?
MR: Leigete ja pragmaatiliste ususektide värk. Ilmselt tulus, aga kurb ja ahistav neseteostuse valdkond. Ei hääleta. Nii odavalt ja elusalt ma kätte ei anna.
*
AM: Millal oli sul viimati piisavalt sularaha?
MR: Hiljuti välismaal olles. Seal ei saa kunagi aru kui vähe või palju sul raha tegelikult on. Lihtsalt annad võõraste nägudega pabereid ja nad võtavad ära. Aga jätkus ilusti.
*
AM: Ütle, mis sinu arust inimese tõeliselt pöördesse võib ajada? Nii miinuses kui plussis?
MR: Armastus, ahnus, armukadedus, mugavus, täpne lause, alkohol, valus sõna, õige puudutus.
*
AM: Kas sa reklaami usud?
MR: Toores jõud ja võim. Käsk osta ja kohustus nautida. Mida seal ikka uskuda.
*
AM: Mis on kõige ilusamalt kõlav lause eesti keeles?
MR: Tahan sind kogu aeg.