Taas ähvardasid arstid Eesti riiki ja eesti rahvast. Andke meile raha või me streigime, või me jätame selle maa sootuks. Ja eks nad ähvardavad edasi, püssi pole põõsasse visatud.
Kaablile tundub üha enam, et lugupeetud doktorid ei suuda taibata, et see maa maksab neile nende teenete eest vastavalt oma võimalustele, suhtes riigi majandusliku seisuga, aga arvata võib et rohkemgi. Suhteliselt rohkem, kui paljude teiste elualade esindajatele. (Õpetajad, päästeamet jne jne).
Meie kõik aga kardame kooris, et arstid jätavad meid maha nagu ema lapse või midagi taolist. Ning arstidele on see hirm tuttav ning nad on oma nõudmistes varmad seda ära kasutama.
Arstiteadust õppima minnes teadsid tohtriidud väga hästi, millisel maal ja milliste võimaluste piires nad tegutsema hakkavad. Nüüd aga näikse juba valmistoodangu kisakoor selle olevat sootuks unustanud. Tehke meile Shveits, tehke meile Saksamaa, tehke meile kasvõi Soome, karjub see. Ning elage ise edasi Eestis või mis selle maa nimi oli. Mis iganes…
Kaablil on tulnud tänini õnneks vähe arstidega kokku puutuda. Ent kahjuks on needki vähesed kokkupuuted, juhuse tõttu või mis, olnud negatiivsed et mitte öelda hirmuäratavad. Möödunud kevadel viis kiirabi nimelt ta tütre hirmsa peavaluga haiglasse. Kus sealsed tohtrid panid talle valediagnoosi ning pärast poolenädalast sealviibimist rippus ta elu juba juuksekarva otsas. Ainult tänu tutvustele õnnestus laps teise haiglasse toimetada ning seal ta üle noatera päästa. Hirmuäratavalt loll ja vastavalt jõhker oli kogu tolle tänini funktsioneeriva laatsareti personal. Kes neil päevil kindlasti kraaksub streikijate eesotsas.
Kui tüdruk juba terve, pidasime vajalikuks arstile vana head nõukogulikku tava järgides meelehead valmistada teatava meie võimetele vastava summa näol. Minul, ausalt öeldes oli tunne, et juba aastates naistohter paiskab meile oma kõrgelt eetiliselt platvormilt selle rahanatukese kui mitte just näkku, siis… Aga ei midagi sellist. Tohter luges summa kogenud pilguga üle ja ütles siis ümbrikut oma käekotti pistes irooniliselt: “Noh, ega üle pingutada ka ei maksa!” Summa suurus oli vist 2000-3000 krooni. Meie tõlgendasime aga tohtri sõnu, et vähe sai. Ning tõmbusime piinlikkustundest kössi… Hiljem nägime, kuidas toosama tohter läks oma tuppa, terve pakike taolisi ümbrikuid peos. Ning muu nodi kompsud käe otsas. Ja keeras ukse seestpoolt lukku! Mida ta seal sees tegema hakkas, jääb ainult oletada…
Kui suur on sedasorti lapsi, neid inimesele kõige armsamaid, putitava arsti päevasissetulek? Muinasjutuline, arvan ma.
Ehk on arstid kuulnud, et Eestis peetakse teisigi ülivajalikke ameteid. Presidendist sitavedajani välja. Ning et pole kuulda midagi nende ähvardustest. Pole nende hulgas piisavalt üleskihutajaid ja ässitajaid?
Kui nad arstide eeskuju järgiks, tabaks Eestit varsti üldstreik ehk meditsiiniterminites paralüüs.