Poeemis “Reekviem” soovis Anna Ahmatova, et talle püstitataks mälestusmärk Krestõ vangla lähistele, kus ta seisis vaikivates järjekordades, soovides teada saada oma arreteeritud mehe ja poja saatusest. Ning nelikümmend aastat pärast poetessi surma Peterburis talle mälestusmärk püstitatigi. Tõsi, päris vangla juures kolmemeetrise mälestusmärgi jaoks kohta ei leidunud, seetõttu seati see üles Neeva teisel kaldal maa-aluse garaa?i katusele, ärikeskuse kõrvale. Mälestusmärgi ristisid linlased kohe “autoparkija mälestusmärgiks”.
Ahmatova tõelised austajad nõuavad, et mälestusmärk viidaks teise kohta. On tekkinud plaan panna vangla sissekäigu juurde steel Ahmatova luuletustega, vangla koridori aga asetada monumendi kipskoopia.
OLE ALATI VALMIS!
Huumoriga on Venemaal lood alati halvad olnud, satiiriga aga suurepärased. Seepärast, et satiiri sünnitab lämmatav vihkamine, tappev, hüsteeria ja meeletus: Gogolist Saltõkov-?t?edrinini; Bulgakovist Zo?t?enkoni? Kuid inimesed, austades satiiri, hindavad kõige enam huumorit, õpivad pähe Ilfi ja Petrovi, kuna huumor eeldab teatud heasüdamlikkust ja elu õdusat stabiilsust. Õilmitsevad naljaõhtud, KVN, kõikvõimalikud huumorisaated.
Naljaka, lõbusa, armsa filmi “Nõukogude perioodi park” väntas Juli Gusman. Koos temaga nõustusid lollitama Vladimir Zeldin, Klara Lut?ko, Vladimir Jetu?, Jossif Kobzon, Niina Ussatova, Lidia Fedossejeva-?uk?ina ja Sergei Nikonenko – kogu, võib öelda, Nõukogude kino koorekiht. Oo, siis osati kõige uskumatumaid tegelasi mängida siiralt, hingestatult, nii et vaataja ei julenud ekraanimuinasjuttu isegi võrrelda oma kommunaalse reaalsusega.
?Paljude aastate eest käis rahva hulgas ringi selline unistav värsike: “Ühel hommikul kui üles ärkan/ Nõuka võim on kadund, äkki märkan.” Nüüd jälle, kui põrandaalune poeesia on võitnud, unistab üha enam inimesi ärgata ja näha, et kapitalism on läbi saanud, et jälle on kõik “võrdsed”, elavad Nõukogude rahvaste vennalikus peres ja puhkavad ametiühingute sanatooriumides.
No ja palun, Gusmani filmis tehakse telesaate “Lukuaugu pilu” kuulsale juhile(Aleksandr Lazarev noorem) ettepanek viibida Nõukogude aja Pargis ja teha sealt PR-reportaa?. Kommunistlik paradiis – filmi peamine märk, muide, võib-olla arusaadav ainult neile, kes jõudsid elada sellel papist, butafoorsel ajal, kus lauldi lõputult kooris, vallutati uudismaid, kasvatati maisi, lennati kosmosesse, joodi palju ja põhjalikult ning üldist muretust segas ainult hotelli korrusekorrapidaja, kes kell üksteist õhtul ajas numbrist välja “kõrvalised isikud”.
Kuid õnn on Nõukogudemaal määratud ainult neile, kes mängivad reeglite kohaselt, pioneerire?iimi rikkujad saadetakse GULAG-i või psühhiaatriakliinikusse. Ent teleajakirjanikul oli vaja armuda tollesse, kellesse polnud ette nähtud – kangelannasse Jelizaveta Bojarskajasse. Pargis aga on nõnda: tahad armasta, palun, selle jaoks on olemas spetsiaalselt välja õpetatud väärilised kolhoosilüpsjad, omal valikul armastamine on keelatud. Nii tekibki konflikt vaba ajakirjaniku ja süsteemi vahel, mida juhib pioneerijuht Mihhail Jefremovi esituses.
Kaklusi, tagaajamisi, piinamisi, vanglaid on näidatud mitte väiksema huumoriga kui kõike muud. Siin Pargis ju võib igaüks saada, kelleks soovib, kostüümiladu on tohutu: sööklas lõunatavad koos T?apajeviga Stirlitzid SS-mundris, meie kangelane aga valib dissidendi rolli. Võibolla tahtis filmi autor äratada mingit lüürilist kaastunnet vaba teleajakirjaniku vastu, mingeid õilsuse ja ohvrimeelsuse märke temas on, kuid pildi häälestatus ise, tänu jumalale, ei lase sel paisuda. Ning tegelikult: mille poolest on “Lukuaugu pilu” parem PR-projektist, millega hiilgab “Park”?
Ja millega medõde, kellega kangelasel ei lubata ühineda, erineb iludusest, keda nägime tema voodis filmi algul?
OMAD TULEVAD!
Kapustnik ei lase läbi psühhologismi ega saa pretendeerida uute karakterite loomisele; tema, nagu igasugune paroodia, on teisane ega pole võimeline eksisteerima originaalita. Seejuures on originaal kõigi poolt äratuntav. Kahtlemata on äratuntav Aleksandr Lazarevi tegelaskuju: see on “meedianägu”; rikas, äraostetav inimene koorekihi hulgast, kes elab kuulujuttudes: raha saab ta kriminaalselt autoriteedilt Timurilt ning on kohustatud veiderdama tema sõprade ees jaapani restoranis; perekond on laiali läinud, tütar minemas libedale teele ja igal õhtul joob ta vastikusest oma elatusvahendi vastu.
Kui aeg pöördub tagasi ja kangelane satub minevikku, on ta siingi äratuntav; pole ta mingi dissident, vaid logard, valmis nautima Nõukogude elu, kuni see ei hakka teda ahistama pisiasjades ning ei püüa piirata tema vabadust.
Arvatavasti on selle kuju taga Julii Gusman ise – tuntud kah-veenlane, kes edukalt ja lõbusalt on elanud iga võimu ajal; täiesti tõenäoline, et tal tuli üle elada mõningaid ebamugavusi oma lõbustuste pärast?
Kuidas see ka polnud, on filmi finaal jälle väga naljakas, mis paneb riimi kõik sündmused. Kangelastel õnnestub pargist, mis on vanglaks muutunud, põgeneda. Kuid vaevalt on nad saanud end vabaduses tunda, tõkestab nende tee kriminaalne Timur oma sõpradega. Pääseda pole kusagile. Kuid siis kappab ime läbi kohale T?apajevi ratsavägi, mis on muutunud butafoorsest ehtsaks. “Omad!” hüüab läbi pisarate medõde. T?apajev (Sergei Nikonenko) kappab vehkides mõõgaga. Bandiidid on sunnitud kaduma?
Kui aga keegi tõepoolest tahab naasta minevikku, peab filmi algusest peale vaatama.
MÄNGUD KUULIDEGA
Zaporo?je linnas on unikaalne lasteraudtee: sel liigub ehtne lokomotiiv nelja ehtsa vaguniga, sõidab kogu see koosseis kitsarööpmelisel teel linna puhkeosas. Rongil töötavad aga kooliõpilased, kes tulevikus soovivad saada masinistideks, teeinsenerideks, ühesõnaga, kavatsevad jääda raudteele. Nendega tegelevad ehtsad masinistid, spetsialistid-juhendajad. Reisijatena sõidavad rongis needsamad koolilapsed, nende vanemad, vanaemad väiksemate lastega.
Mõni aeg tagasi, kui koosseisu juhtis neljateistkümneaastane masinist ?enja Markevit?, tulistasid rongi sõdalased kamuflaa?is ja maskidega. Kostis puruneva klaasi klirin, ?enja kõrva juurest voolas verd. Lapsed ehmusid kohutavalt ega mõistnud kohe, et neid ründasid paintballi nimelises mängus osalejad, kes imiteerivad lahinguid spetsiaalsete värvi sisaldavate kuulide abil. Kui mängijal on kaitseülikond, siis ei tee kuul talle kahju, riidele ilmub ainult värviplekk, kui aga kuul satub kaitsmata alale, võib tekkida tugev verevalum.
Paintball on lubatud ainult spetsiaalselt määratud kohtades, on olemas üksikasjaline instruktsioon ning “lasketsooni” võivad sattuda ainult mängus osalejad. Kuid Zaporo?je ärimeestele tundus igavana tulistada ainult üksteist ning nad otsustasid rünnata laste raudteed. On ju alaealisi lihtsam hirmutada kui täiskasvanuid: nemad mängivad raudteed, meie aga mängime nendega sõda.
Praegu, kui käib uurimine, ravivad lapsed end saadud moraalsest traumast – nad olid kindlad, et hukkuvad?