1954. a. kasutas inglise sotsiaalteadlane John A. Barnes ajakirjas “Human Relations” avaldatud artiklis “Klass ja toimkonnad Norra saarekogukonnas” (“Class and Committees in a Norwegian Island Parish”) (1) esmakordselt hiljem nii moodsaks saanud sõna “networking”.
1.
Koostöövõrgustike rajamine või võrgustumine on loomulikult oluliselt vanem internetist. Kindlasti lõid ka väga algelise kultuuriga inimesed suuremate sotsiaalsete rühmade sees tegutsevaid väiksemaid, omavahel teistest samalaadsetest väikerühmadest tihedamalt suhtlevamaid üksuseid.
Samas pole nende hüpoteetiliste võrkude näol tegu veel Barnes’i poolt osundatud võrgustikega. Viimased kuuluvad moodsa, atomiseerunud ja emantsipeerunud ühiskonna ja tema eripärade juurde. Tänapäeva maailm sunnib inimesi koonduma suure tsivilisatsiooni sees toimivateks võrgustikest tehnitsistliku ja normipõhise ühiskonna olemusliku anonüümsuse tõttu. Meie maailm on nii suur, kõle ja hoolimatu, et üksik inimene ei suuda seda tegelikult enam adekvaatselt kaardistadagi. Lisaks ei saa kaasaegne inimene toetuda enam nendele sotsiaalsetele struktuuridele, mis aitasid teda veel sajakonna aasta eest – olgu nendeks suguselts, külakogukond, tugeva kohavaimuga majanaabrid või arenenud klassitunnetusega töökaaslased.
Tänaseks pole sellistest selgelt defineeritavatest identiteetidest enam kuigi palju järel. Oleme muutunud mobiilsemaks vaimses ja geograafilises mõttes. See mõjutab meie elu nii üksikisikute kui ühiskonnaliikmetena üha teravamalt.
2.
Seda enam tähelepanu tasub pöörata võrgustikule kui Lääne elukorralduse ühele säilitamisvõimalusele. Kostab ju nii Eestist kui ka kõikjalt Euroopast ja Ameerikast pidevat nurinat valitsemismehhanismi läbipaistmatuse ja kohmakuse aadressil. Olenevalt ütleja meelepaha määrast ulatub see pehmest porinast riigiaparaadi aegluse üle kuni lärmaka kriitikani, nagu oleks kogu poliitiline süsteem korruptiivne ning osaleks hästikorraldatud ja veel paremini varjatud ringkäenduses.
Ilmselt ei seisa tänane Õhtumaa siiski silmitsi ülemaailmse poliitilise vandenõuga, mille eesmärgiks on hoida kodanikud eemal võimust. Pigem vaevab meid probleem, mis saadab kõiki suuri inimhulki hõlmavaid süsteeme. Nimelt osutuvad riikide ja ühiskondade struktuurid paratamatult vananenuteks veel enne, kui nad üleüldse käiku antakse, sest teadupärast on ju riik “üks inimlikust ebatäiuslikkusest tingitud õnnetus.” (2)
Olgu ühe lihtsa, kuigi mõneti väheolulise näitena toodud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 126, mis sätestab, et “riigikaitse korralduse sätestavad rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.” See paragrahv on kirjutatud maha viimasest ennesõjaaegsest põhiseadusest ja põhineb Esimese maailmasõja ja Vabadussõja sõjalis-poliitilisele kogemusel. Ehk siis teisiti öeldes – Eesti Vabariigis 2006|. aastal kehtiv põhiseadus mõistab relvakonflikti eskaleerumise olemust ja kiirust nii, nagu seda nägid XIX sajandi lõpul sõjalise ja riigikorraldusliku hariduse saanud ja XX sajandi esimestel kümnenditel sõjas ja poliitikas osalenud mehed. Ilmselt ei osanud nad oma kogemusele tuginedes uneski näha, et sõda ei alga mitte hetkel, mil vaenuliku riigi suursaadik ulatab peaministrile vabandava kulmukergituse saatel sõjakuulutusteate, vaid hoopiski momendil, mil vastase ründelennukid sisenevad enam kui 2000-kilomeetrise tunnikiirusega ja ilma ette hoiatamata meie riigi õhuruumi. Kui palju on siis veel aega kohandada riigi elu ümber rahuaja riigikaitse seaduselt sõjaaja riigikaitse seadusele?
3.
Sama kohmakalt ning ühiskonna ja tehnoloogia arengu paratamatusi mitte miskiks pidavalt on tänapäeval nii Eestis kui kogu Läänes korraldatud riigivalitsemine üleüldises mõttes. Olgu selleks kodanike võimalus osaleda seadusloomes või juhtida kohalikku omavalitsust – ükski valdkond pole reguleeritud selliselt, et ta annaks vastuse ühele tänase ühiskonna kesksele küsimusele. Selleks on – kuidas esindada inimest, kes ei defineeri end eluaegse töö- ja kodukoha kaudu, kes ei kuulu ühtegi religioossesse ega poliitilisse ühendusse ning kes ei pruugi endas näha ka ühe konkreetse rahvusliku või kultuurilise rühma liiget?
See on küsimus, mille lahendamisest sõltub tegelikult kogu ühiskonna ellujäämine. Kui ühiskond täielikult atomiseerub ega suuda enam mõttekalt ühendada oma kodanikke, siis on ohus kõige olulisem – ühiskonna kui terviku mõttekus ja tema riiklik legitimatsioon.
4.
Pole vaja olla sotsiaalteadlane, et teada lihtsat tõde – igal rühmal on kaks juhti, kaks poolust. Üks neist on ametlik, teine mitteametlik. Nende puhul võib rääkida ka erinevatest poolustest – eliidist ja kontraeliidist. Seejuures ei pea nad teineteisega tingimata ja alati võistlema, kuigi latentne konkurents on alati siiski olemas. Mingis mõttes esindavad aga eliit ja kontraeliit erinevaid printsiipe, mis kunagi kokku ei lange. Siinkohal võib rääkida nii yini ja yangi, vaimu ja mateeria, aktsiooni ja kontemplatsiooni kui ka teadmise ja tunnetuse omavahelisest vastuolulisest seotusest. Öelgu “1984” mida tahes, ei saa must olla kunagi valge ja valge ei saa eales olla must?
Mõistmine, et igas sootsiumis on olemas nii ametlik kui mitteametlik juhtkond, leidis moodsas maailmas esmakordset kasutamist 1930ndate Itaalias. Tõsi, tol ajal sõnastati see oluliselt keerulisemalt ning ideoloogilisemalt. Sellele vaatamata oli avastatud võimalus riigi majanduselu vaevavate probleemide lahendamiseks. Et tegu oli olemuslikult suhtlemisprobleemidega, mis olid omakorda välja kasvanud sellest, et tööandjad ja töövõtjad ei suutnud otsida ega leida võimalusi vastuolude ületamiseks, otsustas riigivõim tuua nad kokku üleriigilise korporatsioonide esinduskojana. Iseenesest kujunes sellest fa?istliku riigi niigi hiiglasliku bürokraatia järjekordne ebavili. Siiski oli loodud erinevate majandusharude võrgustikke, samuti ka tööandjate ja töövõtjate suhtlemisvõrgustikke ühendav koda. Nõnda osati panna üldriiklikke huve teenima võrgustikud, kes seda muidu ei oleks teinud, kes oleksid muidu ajanud omi asju ega oleks tahtnud väljuda iseenda seatud piirangutest.
5.
Tänaseks on sellest ammu aru saanud ka eraettevõtete juhid. Efektiivsed asutused kujutavad endast tänapäeval üha vähem kindla, ülevalt alla sirutuva hierarhiaga struktuure. Selle asemel lastakse paljud praktilised küsimused lahendada töörühmade tasemel, kus kujunevad loomulikul teel välja vastutus- ja võimusuhted vastavalt üksikute töötajate võimekusele.
Just nimelt vastavalt võimekusele ja mitte populaarsusele, nagu tänapäeval demokraatlike riikide esindus- ja otsustusorganite valimisel. Ühelt poolt on selge, et poliitilise võimu teostamisel ei õigusta end mingisugused “spetsialistid”, kes ei vastuta mitte kellegi ees. Teisalt ei saa aga õigustatuks nimetada ka süsteemi, mida hoiab üleval pelk populaarsus. Siinkohal tasukski kaaluda kolmandat võimalust, mida pakub ühiskonna mitteametlik võrguline struktuur.
*
(1) John A. Barnes. Class and Committees in a Norwegian Island Parish. Human Relations, nr. 7 (1), 1954, p. 39-58.
(2) Erik Kuehnelt-Leddihn. Demokraatia analüüs. EYS Veljesto Kirjastus, Tartu, 2004|, lk.
* * *
Mis on “võrgustik”
Eesti keelde on seda mõistet tõlgitud näiteks “koostöövõrgustike arendamisena”, samuti “võrgustumisena”. Olenevalt konkreetsest tähendusest on ilmselt mõlemad võimalused kohased. Kuid kumbki tõlkevaste ei selgita tegelikult algupärase sõna sees ja taga peituvat. Pigem varjab ta neid või eksitab inimesi, kes on harjunud seostama sõnaga “võrk” peamiselt ja eelkõige internetti ehk maailmavõrku. Mõttekaaslastest suhtlus- või miks mitte ka ringkäendusrühmade loomine kuulub inimliku olemise juurde selle algusaegadest alates. Kindlasti lõid ka väga algelise kultuuriga inimesed suuremate sotsiaalsete rühmade sees tegutsevaid väiksemaid, omavahel teistest samalaadsetest väikerühmadest tihedamalt suhtlevamaid üksuseid, võrgustikke.
* * *
“Võrgustikud” ühiskondlikus otsustamises
Inimeste loomulikus läbikäimises sündivad sotsiaalsed võrgustikud, sõprus- ja tutvusringkonnad kujutavad endast loomulikke, osaliselt kattuvate piiridega ühiskonna ja riigi alustalasid. Selge see, et tänapäeva maailmas ei saa võrgustikke kasutada enam 1930ndate korporatiivse Itaalia eeskujul, kus seoti üheks tervikuks end institutsionaalselt korraldanud äriühingud ja ametiliidud. Tänapäeva oludes, kus üha kiiremini liikuvad infohulgad muudavad ühiskonnas valitsevaid ja käibel olevaid hoiakuid samuti senisest kiiremini, on vaja suuremat mobiilsust ka poliitilistesse otsustamisprotsessidesse.
Oluline on jõuda äratundmisele, et demokraatia, mis käsitleb kodanikke ainult suure ja monoliitse massina, kelle eelistused peavad kaamelitena mahtuma läbi parteide maailmavaatelise nõelasilma, on oma aja ära elanud. Tuleb hakata otsima lahendusi, kuidas lahendada probleem, mis võõrandab rahvast poliitikutest ning sisuliselt välistab igasuguse kodanike poolt tuleva initsiatiivi jõudmise poliitilise otsustuse tasandile.
Kõige mõistlikum on seda teha nõnda, et kasutust leiaksid ühiskonna enda arengu käigus tekkinud mitteametlikud struktuurid, mille kaudu levivad ideed tuttavalt tuttavale usaldusväärses ja hubases õhkkonnas. Võrgustike kaasamine poliitilisse otsustusprotsessi muudaks kardinaalselt süsteemi, kus valija ja valitava vahel sisuliselt puudub side ning oluliselt parandaks sellise, ääretult vahetu süsteemi rakendamine ka eliidi ja kontraeliidi vahelisi suhteid ja infovahetust.