Samal ajal kui meie oleme hädas Tõnismäe pronkssõduriga, on Ukrainas hoopis teised mured. Krimmis asuva Jalta peamiselt vene rahvusest linnavõimud on võtnud vastu otsuse püstitada mälestusmärk Stalinile!
TINAPANIJATE ENESEÕIGUSTUSTEST
Tinaprobleem on kiiresti muutunud rahvusvaheliseks. Mitmete riikide parlamendisaadikud, silmapaistvad kultuuri- ja ühiskonnategelased on Ukraina presidendile Viktor Ju?t?enkole kirjutanud avaliku pöördumise, et takistada Euroopa rahvaste veriseima timuka auks ausamba püstitamist. Avaliku pöördumise algatajate hulgas on oma allkirja andnud näiteks vene poliitilised emigrandid, kindral Andrei Grigorenko, kirjanik Vladimir Bukovski, ajaloolane ja publitsist Viktor Suvorov, Andrei Sahharovi lesk Jelena Bonnar jpt. Pöördumisele on allkirja andnud ka paljud Ukraina parlamendisaadikud. Allkirju on asutud koguma Poolas, Leedus, Lätis. Oma allkiri Stalinile ausamba rajamise vastu on võimalik anda aadressil salmanidigov@hotmail.com.
Pöördumises tuletatakse meelde, et N. Liit sukeldus Teise maailmasõtta mitte 22. juunil 1941, vaid 1. septembril 1939, kui Minskis asunud raadiomajakas suunas saksa pommitajaid nende surma külvava lastiga Varssavi kohale: “Paar nädalat hiljem, 17. septembril 1939, ületas Punaarmee Poola piiri ja lõi noa selga verest tühjaks jooksvale Poolale. N. Liit Stalini juhtimisel astus Teise maailmasõtta kui agressor ja natsi-Saksamaa liitlane ja jäi selliseks kuni 22.juunini 1941. Üle maailma levinud foto von Ribbentroppi suudlevast Molotovist on selle illustreerivaks faktiks. Võitluse fa?ismi vastu kuulutas Stalin nõukogudevastaseks tegevuseks.”
Samuti meenutatakse pöördumises nn suure isamaasõja algust: “Igat masti stalinistid püüavad meid kõiki veenda selles, et N.Liit oli Saksamaa ootamatu kallaletungi tõttu selleks ette valmistamata. Kuid nad ei suuda seletada, mil moel suutsid saksa väed võtta juba esimestel tundidel ligemale kaks miljonit sõjavangi ja praktiliselt vastupanu kohtamata marssida sügavale Nõukogude riigi territooriumile. Samuti ei ole nad suutelised seletama, kuidas kuulus sõjaaja laul “Püha sõda” loodi Stalini tellimusel juba enne sakslaste kallaletungi. Või mil moel miljonid eksemplarid mitte vähem tuntud “Emake kodumaa kutsub” plakateid trükiti samuti enne sakslaste kallaletungi.
Vastus on lihtne – Stalin ja tema kindralid ei kavatsenud maad kitsta, nad planeerisid rünnakut ja isegi ei suutnud mõelda sellele, et teine riik võib neid ennast sama alatul moel rünnata. Tänu nende kriminaalsele ülbusele maksid Nõukogude inimesed miljonite eludega.”
TINAPANEMISE KAITSJAD ON PAANIKAS
Kommunistlikku nostalgiat põdevad ajupesust läbikäinud pronkssõduri kaitsjad on suvest saadik saatnud Moskva suunas hüsteerilisi appikarjeid. Venemaal on kohalike nn pronkssõduri kaitsjate palvel sõjaarhiivides tööle asunud hulk vene ajaloolasi. On valminud plaan, millega nende arvates oleks võimalik takistada Tõnismäele maetud võimalike Punaarmee võitlejate säilmete ümbermatmist (mida Putin juba lubas). Nimelt püütakse Tõnismäele võimalike langenute andmed kokku viia Punaarmee väeosade lahingutegevuse kirjeldustega ja langenute arvestusega, et seejärel üles otsida mõne pronkssõduri juurde maetu sugulased. Kui leitakse mõne langenu sugulased, püütakse teda mõjutada, et ta oleks ümbermatmise vastu. Pronkssõduri fännide arvates takistaksid sõjahaudade rahvusvahelised reeglid sel juhul nende ümbermatmist.
Näiteks on jõutud jälile, et siiani kolm teadmata väeosast langenut olla leitnant Volkov, polkovnik Kolesnikov ja alampolkovnik Kulikov olid 125.laskurdiviisist. Samas – sama väeosa võitleja kapten Sõsojev arhiivi andmetel aga selle väeosa nimekirjadest puudub!
Vaadanud läbi 22.septembril 1944 Tallinna lähistel asunud Punaarmee väeosade arhiiviandmed, jõudsid vene ajaloolased järeldusele, mis kohalikke pronkssõduri kaitsjaid vaevalt et rõõmustab: “Uurisime läbi kõik teie poolt nimetatud “Tallinna vabastamisel” osalenud väeosade üksused. Tallinn vabastati 22.09.1944. Osutus, et kõik praktiliselt kõik nimetatud väeosad nendes sündmustes kaotusi ei kandnud ja suur osa neist läks üldse Tallinnast mööda (…)”
Seega süveneb üha enam kahtlus, et Tõnismäele on maetud jumal teab kes, kui üldse on maetud need, kelle nimed kunagi langenutena mälestustahvlile oli märgitud.
RIIA PANNAKSE SAMUTI TINA
Ka Riia on hädas vabastajate monumendiga. Nende “vabastajate” pompöösne monument Riia kesklinnas Võidu pargis kujutab kahte massiivset tahumatut automaatidega vehkivat tüüpi. Lätlaste “vabastajad” on kunstiväärtuselt erinevalt meie pronkssõdurist ümmargune null, tüüpiline Bre?nevi ajastu maitselagedus.
Saanud eestlastelt julgust, on Läti Seimis üha enam kostnud hääli oma sõjahaudade seaduse vastuvõtmiseks, mis lubaks selle Punaarmeele pühendatud monstrumi sobivamasse kohta viia. Viimati püüti seda küsimust parlamendis tõstatada 2006|. aasta aprillis.
Lätlastel tegi hinge samuti täis venelaste laamendamine selle monstrumi juures 2005|. aasta 9. mail. Selle peale oli isegi Läti president Vaira Vike-Freiberga sunnitud tõdema: “Muidugi ei muuda me nende eakate vene inimeste teadvust, kes 9. mail keeravad vobla ajalehepaberisse, joovad viina ja tantsivad t?astu?kasid, samuti meenutavad kuidas nad kangelaslikult vallutasid Balti rahvaid.”
Monument kisub Riias nagu magnet Läti vastaseid jõude oma üritusi korraldama. Kui Läti venelased korraldasid mõned aastad tagasi suuri protestimeeleavaldusi gümnaasiumide ülemineku vastu läti õppekeelele, koguneti muidugi teadagi kuhu.
Kuid ka lätlased pole võlgu jäänud. Aastaid tagasi soditi monumendile punase värviga “venelased välja!” Süüdlased jäidki välja selgitamata, skandaali järelkajad kestsid aga kaua. Läti “jüriliimid” heidavad nalja, et kui omal ajal lasti vabariigi aastapäeval pidulikult õhku vene vägede viimane toetuspunkt Lätis-Skrunda raadiolokatsiooni punkt, siis nüüd tuleks vabariigi aastapäeval õhku lasta “vabastajate” monument. Ühesõnaga – Lätis on kõik kuidagi väga sarnane meie pronkssõduri ümber toimuvaga, nii ühelt kui ka teiselt poolt.
Muuseas, hiljaaegu tõsteti Bulgaaria pealinnas Sofias ringi sealne “vabastajate” monument ja keegi ei pannud seda tähelegi. Ungari pealinnas Budapestis aga pühiti 1956. aasta rahvaülestõusu ajal ühe esimese asjana minema “vabastajate” monument. 50 aastat hiljem puhkenud rahvarahutuste lõhkus rahvas kommunistliku re?iimi ajal taastatud monumendi nõukogulikud sümbolid uuesti. Siiani valvab “vabastajate” kivist mälestust ööpäevaringselt politsei.
Miks ei armastata kusagil vabastajaid Punaarmeest?