Pole midagi teha – eks ikka ole minu veebruarikuu loomade seas olnud esikohal Tallinna Loomaaia kaeluskotkad ja tiigrid. Tallinna tänavatel ja parkides aga peamiselt tihased. Mis ühendab neid väga erinevaid liike minu jaoks, on see, et veebruarikuus algab valguse kevad, mis koos kevadise innaajaga kutsub neid liike üliresoluutselt üles tantsu- ja laulupeoks ette valmistuma.
KUIDAS KIRJELDADA LAULU?
Kaeluskotkad – ja nende seas ka tõeline hiid, kumai ehk himaalaja lumekaeluskotkas, kelle tiibade siruulatus on ligi kolm meetrit – hakkavad teineteise vastu seksuaalselt motiveeritud huvi avaldama. Sooritatakse paigalhüppeid jalalt jalale, umbes nii, nagu seda teevad traditsioonilise mongoli maadluse võistlejad. Tiivad lüüakse lahti otse teineteise näo ees ja lahtiste tiibadega tehakse lühikesi poolringikujulisi liigutusi. Sealjuures muidugi ihaldatut teraselt silmas pidades. Kaeluskotkad teevad ka huvitavat häält, mida ma siinkohal küll kirjeldama ei hakka, sest see võtaks liiga palju täheruumi – kuna kotkad teatavasti ei ole laululinnud ning fiit fiit, tviit tviit ja teistest sedalaadi väljenditest nende häälitsemise kirjeldamiseks kaugeltki ei piisa.
Tõepoolest – palju lihtsam on leida sõnu kirjeldamaks Placido Domingo vokaalseid etteasteid kui mõne teismeliste pundi solisti häälitsemist. Domingo esinemise kohta võime öelda, et see on võimsa, dramaatilise tenoriga esitatud, no näiteks, Radamesi aaria Verdi ooperist Aida ja asi tehtud! Kuid üliagara, tulihingelise noore rokkari häälitsemise kirjeldamiseks ei piisa isegi tema hääle harmoonilise analüüsi ostsillogrammide akustilisest kommenteerimisest.
Kui võrdleme mõne suvalise linnu laulu ööbiku lauluga, tunneks lugeja üldjuhul ennast enam-vähem kindlalt, kui aga pakuksime võrdluseks roostes ukselingi jäätunud tee peale kukkumise heli, mis kestab umbes 5 ja pool sekundt ja siis kordub, paneksime küll heasoovlikult lugeja pingutama, et ta püüaks seda kõla ette kujutada, ent see oleks lugeja suhtes ebaviisakas.
Siit minu soovitus: tahate kuulda, kuidas laulavad kaeluskotkad, tulge veebruarikuus Tallinna Loomaaeda.
TIIGER, TIIGER!
Kui ilm vähegi lubab, tasub veebruaris loomaaeda tulla selle pärast, et siis hakkavad laulma ka tiigrid. Ja nende laulu on küll lihtne kirjeldada. Kujutage ette, et kodukõutsist ligi 70 korda suurem kiisu ütleb sujuvalt “A-O-U-Õ-N” ja saategi tiigri armukutsest kena ettekujutuse.
Tiigritele, amuuri leopardidele ja irbistele pannakse juba jaanuaris aedikutesse püsti hästi karvaseid ja tihedaid kuuski, et nad saaksid nende mõnusate, karedate asjade vastu ennast möödaminnes hõõruda, vasakult küljelt lõuaalust ja paremalt laupa kõrvade vahelt. Ning siis otsast peale. Sedalaadi karm massaa? tõstab tõhusalt nende laulutuju, millele aitab hästi kaasa tõsiselt madal, tublisti alla nulli õhutemperatuur kombinatsioonis iga päevaga üha pikeneva ja eredama valguspäevaga.
Kevadise innaajaga loomaliikidel tõstavad seksuaalset motivatsiooni kontrastsed füüsikalise keskkonna mõjud, mis leiavad aset samaaegselt, näiteks miinus kakskümmend kraadi varjus ja kevadiselt soe, lausa kuum päikesepaiste. Sedalaadi ergutusi kogevad meie loomad viimastel aastatel juba jaanuarikuus, veebruarist rääkimata. Isegi inimesed märkavad päikese aktiivsuse kasvu aastast aastasse.
VÄIKESED SOLEERIJAD
Minu veebruarikuu lindude seas, nagu enne juba öeldud sai, on alati olnud esikohal tihased. Nemad laulavad veebruaris päriselt, lihtne, lühikestest ja selgetest nootidest koosnev isase tihase laul kannab ikka sama sõnumit, mis isaste lindude puhul on kõige tähtsam: “Kaunid emased, tulge ruttu ja sattuge minust vaimustusse, teie aga, linnupoisid, hoidke eemale või muidu?”
Isane tihane hakkab tavaliselt laulma veel enne seda, kui leiab algavaks paljunemishooajaks paraja pesitsuspaiga, milleks sobivad mitte väga suured, ütleme kahe mehe rusika mahuga õõnsused, mis võivad olla nii sügavamad kui ka lühemate mõõtmetega. Pesa võib teha isegi 5-6-sentimeetrise läbimõõduga raudtoru sisse. Loomulikult peavad pesitsuspaigad olema raskesti sissepääsetavad suurematele lindudele ja ka oravatele. Mis on veebruaris-märtsis isatihasele kõige olulisem? Pesapaigakesed peavad olema emasele tihasele vastuvõetavad. Kui proua või tõsimeelne preilitihane tuleb kutsuva laulva isase juurde, hakkab ta kõigepealt inspekteerima talle pakutavat korterit, väheste kogemustega või liialt agarad isased võivad innukalt kutsuda emase oma lauluga näiteks mõne prao juurde puukoores, kuhu paremal juhul mahub inspekteeriva emase nokk.
Rasvatihasest Pavarotti võib suurest entusiasmist pooleks minna, kuid kui tal midagi paremat pakkuda ei ole, jääbki ta laulma – soleerides sõna absoluutses tähenduses, kuni mõni röövlind sellest lärmist ära tüdineb ja oma toidulauda täiendada otsustab. Elu looduses on karm ja selle õigluse momendid ei huvita peale inimese mitte kedagi. Mõistate, milline eetiline koorem on meie liigi õlgadel!
VARESTE VÕIMUKÜSIMUS
Minu armsad ja kallid vareslased tegelevad veebruarikuus peamiselt sotsiaalse organiseerimise küsimustega ja teevad nad seda meie jaoks üsna tuttaval moel. Nimelt liiguvad varesed veebruaris – kasutades iga soodsat ilma – aktiivselt ringi ja häälitsevad eriti innukalt. Hallvares on külmal perioodil paras hulkur ja oportunist ja nii liigub ta mitmekümne või isegi mõnesaja kilomeetri ulatuses, peamiselt kirde ja edela ilmakaarte vahel, otsides vaiksemaid ja soojemaid paiku, kuid eelkõige võimalust midagi põske pista.
Kõrgelt sotsiaalse linnuliigina võib hallvares talvel moodustada väga suuri kooslusi, mis oma toitumisvõimalusi pädevalt hinnates lähevad inimasulatesse prügimägedele, suurematesse parkidesse, suuremate veekogude lähedusse: igale poole, kus on söögipoolist ja head võimalused paigutada vahiposte nii, et röövlindude ilmumist oleks võimalik aegsasti tuvastada. Selline mitmesajapäine kooslus ühendab tegelikult mitmeid peregruppe, igaüks oma hierarhiaga. Võimuküsimused tõusevad alatasa päevakorda, pealegi on veebruar aeg valmistumaks ette pesitsuspaikadele naasmiseks ning selline vajadus kütab võimuvõitlust veelgi. Ka paljunemise problemaatika on veebruaris vareslastel üsnagi tõsiseks muutumas.
Seoses lindude seksuaalse käitumisega me lausa peame meelde tuletama, mis päev see 14. veebruar ehk valentinipäev antiikaja roomlaste kalendris algupäraselt oli. Roomlased pidasid seda päevaks, mil linnud moodustavad paare. Püha Valentinus sai märtriks eeskätt seetõttu, et pani leegionäre paari, see andis Rooma seadusandluse kohaselt sõduritele rea soodustusi, mis tegid militaarsele juhtkonnale palju peavalu ja raskendasid oluliselt mobilisatsiooni.
ÜHEST ILUSAST HÜLGEST
Itaalias, nagu mujalgi Lõuna- ja Edela-Euroopas, on veebruari keskpaik tõepoolest hoogsa varakevade aeg ja väga paljud sealsed linnuliigid hakkavad sel ajal aktiivselt pesitsema. Meil põhjas on 14. veebruari malbelt sõbrapäevaks kutsuda muidugi soodsam kui siduda seda mingisuguse erilise loodusliku seksuaalsuse tõusuga. Meil on selleks järgmised kaks kuud, nii et minu järgmise sellesse sarja kuuluva artikli teemaks on märtsijänes!
2006|/2007| talv oli nii pikalt ja nii järjekindlalt soe, et merejääd, mis jääkatte nimetust vääriks, ei tekkinud jaanuari lõpuni ja see loomulikult paneb mõtlema viigerhülge raskele olukorrale. Vigri vajab poegimiseks eelkõige jäävälju. Poegib ta aga jaanuaris, veebruaris, erinevalt hallhülgest, kes poegib suurima heameelega maismaa lesilatel ja enamasti märtsis. Siiski on käesoleva aasta jaanuari teise poole külmad tekitanud lootuse, et hallhülgest palju haruldasem vigri saab ka käesoleval aastal kenakesti hakkama. Meie kaks peamist mereimetajate liiki, mõlemad küll hülged, on bioloogiliselt küllaltki erinevad loomad ja väiksem, paiksem ja tagasihoidlikum viigerhüljes väärib minu meelest erilist kaastunnet. Hoidkem üksmeelselt viigerhülgele pöialt, vähemalt märtsi alguseni!