Eelmise aasta sügisel on meie linn näinud Inglismaa, Walesi, ?otimaa ja Põhja-Iirimaa ning mitme ookeani taga asuva maa kuninganna ja Ameerika Ühendriikide keisri külaskäiku.
VANEMAST AJAST
Valitseja kaitse ja rahvalähedus on alati olnud omavahel vastuolus. Vanades lugudes, näiteks nendes, mis jutustavad Saulist ja Taavetist, on juba juttu kuninga kaitsjatest. Meie, elades rahulikus väikeriigis, ei taju taolise kaitse vajadust ja võime seni muretult arutleda, mitut julgestusteenistuse politseinikku on kellegi kaitseks vaja.
Pilk möödunud aegadele ja teistele maadele on aga erinev. Atentaati on tuntud poliitika tegemise vahendina kõikidel aegadel. Vana aja tuntuim ohver oli vast Gaius Julius Caesar, kes tapeti 44. aastal enne Kristust. Paraku on olnud aegu, kus võimukandja eluküünla vägivaldne kustutamine on eriti populaarne olnud. Nii oli see Euroopas ususõdade ajal. Lepitust taotlenud Henri IV tapeti 1610. Oranje Willemi pea eest pani Hispaania kuningas Felipe II välja 25 000 kuldmünti, mis jäi küll riigikassal välja maksmata. Kolmekümneaastase sõja ajal keisri vägesid juhatanud Wallensteini tapsid omad, kui tema võim liig suureks sai.
TAPAHIMULISED ANARHISTID
Väga viljakaks valitsejate surmamisel osutusid anarhistid. Võimusuhetest vaba inimesena elada oli raske, samuti organiseerida vabu kogukondi või majanduslikke ühendusi.
Nii arvasid tegusamad anarhistid pommi olevat parema propaganda vahendi kui lendlehe. Nende käe läbi surid Prantsusmaa president Sadi Carnt (1894), Hispaania peminister Antonio Canovas del Castillo (1898), Austria-Ungari keisrinna Elisabeth (1898), Itaalia kuningas Umberto I (1900) ja Ameerika Ühendriikide president William McKinley (1901).
Õnneks on tänapäeva eesti soost anarhistid rahumeelsed. Kuid nii nagu nende eelkäijad ei tajunud ohtu tärkavatest totalitaristlikku riiki ihalevatest ideoloogiatest, vaid traditsioonil või demokraatial põhinevatest võimusuhetes, nii ka meie PunaMust on Berliini klubidest toonud kaasa protestimeele vabalt valitud presidendi vastu ning on olnud lähemate diktaatorite vastu ükskõikne.
Tegusad olid ka Lääne-Euroopa anarhistide mõttekaaslased Venemaal. Turgenevi romaani järgi nihilistideks kutsutud tegelaste võimuesindajate vastased atentaadid vapustasid ühiskonda 1870-ndatel aastatel. Kõige krooniks õnnestus kaheksandal katsel tappa Vabastajaks kutsutud Aleksander II (1881). Üritatud oli mineerida ka Talvepaleed, kuid õnneks läks Rahva Tahte aktivistide pommivise mööda – hetkel kui keiser läks abistama esimese pommi lõhkemisel haavata saanud inimesi rahva hulgast. Uus vägivalla laine oli sada aastat tagasi, siis tapeti siseministrid D. Sipjagin, V. Plehwe, suurvürst Sergei Aleksandrovit ja peaminister P. Stolõpin.
TÄNASED LOOD
Atentaadist on lugu pidanud ka rahvuslased. XIX sajandil kasutasid seda iirlased. 1882 tapsid nad Iiri asjade sekretäri lord F. Cavendishi. Meie põhjanaabrite koolinõuniku ametit pidanud patrioot tappis venestuspoliitikat ajanud kindralkuberneri N. Bobrikovi (1904).
Soomes ei muutunud see küll erinevalt Iirimaast igapäevaseks. Jugoslaavia parlamendis tapeti serbia marurahvuslaste poolt horvaatide talupoegade partei esimees Radic (1928) ja mõni aeg hiljem horvaatide poolt Jugoslaavia kuningas Aleksander. Serbia noormehe lastud olid ka kuulid, mis 1914. aasta juunis tapsid Sarajevos Franz Ferdinandi ja tema abikaasa. Järgnenud nelja ja poole aasta jooksul välja lastud kuule ja mürske ei jõua üks inimene oma eluajal küll kokku lugeda.
Mõned atentaadid on osutunud oma salapäraga paljude usutavate ja uskumatute lugude tekitajateks. Tuntuim vast J. Kennedy tapmine Dallases. Kahtlustatakse, et ka Lincolni tapja ei pruukinud tegutseda mitte ainult kättemaksu ihast Lõunale osaks saanud kannatuste pärast, vaid USA kaitseministeerium olevat kartnud oma võimu vähenemist sõja lõppedes.
Ka lähemad ajad ei ole olnud rahumeelsemad. Meeles võib pidada tapetud Iisraeli, India ja Egiptuse presidente ja peaministreid, Punabrigaadide mõrvatud Itaalia ekspeaministrit ning Roland Reagani ihu tabanud kuuli.
Riigijuhtide kaitseks võetavad meetmed võivad tunduda ülearu kallite ja igapäevaelu häirivatena, kuid nagu näha, ei ole neist alati kasu olnud. See ei tähenda aga nendest loobumist. Kaitsetus on olnud alati vägivalla ihalejate rünnakut esile kutsuv. Pigem ohjeldab kaitse jõuline näitaja kurja kavatsejaid. Võõrsil viibiva riigipea kaitse kaitseb ka võõrustajat ebameeldivuste eest.
***
RIIGIPEADE LIIKUMISTEE
Miks ma USA presidenti keisriks nimetan? Aga eks ikka seetõttu, et seda ametit kandvad mehed on pärast 1945. aastat täitnud sama ülesannet, mida Vahemere ääres kaks tuhat aastat tagasi täitsid Rooma keisrid. Nii nagu Rooma leegionite mõõgad hoidsid alal kaupmeeste liikumise ja äri vabaduse, on Euroopasse, Jaapanisse, Lõuna-Koreasse ja Taivani lähedusse paigutatud Ameerika väed kaitsnud vabal konkurentsil põhinevat maailma. Seega on Ameerika Ühendriikide president tänapäeva keiser ja selle rolli päris ta Ühendkuningriigi valitsejalt, kelle üheks tiitliks XIX ja XX sajandi vahetusel oli ka India keiser. Paremini kui roomlastel on ameeriklastel korraldatud oma esimese mehe vahetus. Selleks ei pea ootama sõjaväelaste mässu või lähedaste isikute vandenõu, piisab vaid nelja aasta möödumisest ja ametikohale on vaba võistlus avatud.
Võimukandjate ihukaitsega kaasnevat me nägime. Visiitide eel oli see meie ajakirjanduse põhiteema ja tegelike või isehakanud ametimeeste poolt riigipeade liikumisteede äärsete majade elanikele saadetud kirjad olid õige hirmutavad. Hoiatuste tagajärg oli, et kuninganna kõmpis esimesel külaskäigu päeval inimtühjadel tänavatel. Paraku esindab riigipea ka oma kodumaa rahvast ja ta ei tule külla ainult kohalikele võimukandjatele, vaid kogu rahvale. Loodame, et Raekoja platsil toimunud kontsert korvas esimese päeva mahajäetud linna mulje.